Sügis. Oskar Luts

küll, aga… hõkk, hõkk.” Ja sakiline Vääna Mart, kel iga juukse- ja habemekarv kipub omale poole, raskelt laskub käsipõsekile, näritud vorstijupp nina all, millele nüüd poetab paberossituhka nagu parimat maitseainet.

      “Oi, pagana pihta!” korraga hüüab Kiir, heites pilgu porisele maanteele. “Minu vana koolivend Tõnisson sõidab mööda – mis te arvate, kas kutsume sisse?”

      “Sisse ikka!” vastavad hääled. “Las vana rasvatünn teeb omapoolt kah paar särtsu.”

      “Ei, mitte sellest pole jutt!” vehkleb Georg Aadniel kätega, tõtates ukse poole. “Ma niisama tahtsin temaga rääkida – ta üsna arukas mees.”

      Tõnisson teeb “trr” ja peatab hobuse. “Noh, mis seal’s on?” pöörab oma tüseda kere vankris poolküljeli.

      “Tule sisse!”

      “Mida otsima?”

      “Einoh, niisama… ajame paar sõna juttu. Seal sees on veel teisigi peremehi.”

      “Mine potilaadale!” mõmiseb Tõnisson, vinnab enese jälle istukile ja sõidab edasi.

      “Vaata, kus kuradi mühakas!” kärsutab rätsepmeister nina. “Täissöönud siga – ei viitsi vankriltki maha ronida! Uhke, sunnik. Näe, temale ei kõlba teised Paunvere omad!” Imelik küll, et sellisele jõmmkärakale anti rist selle väikese kriimustuse eest, mille sai sõjas. Jah, räägitakse, ta olevat saanud raske kuulihaava, aga see muidugi on tühi lori. Kuid rist jääb ristiks – sinna pole midagi parata. Oi, kui temalgi, Jorhil, oleks rist! Siis ta… ohhoo! Nüüd, pagana pihta, on isegi veidi piinlik tagasi minna nende priijoodikute juurde: nähti ju ometi, et Tõnisson ei pannud tema kutset millekski.

      Aga minema peab – egas niisugust asja või jätta pooleli, kui kord on alustatud. “Tooge siia veel paar pudelit!” käratab vaprasti, torss hinges ja vimm südames. Aga mõttes: “Mis see väike kulu mulle ikkagi teeb, kui kaalul on suured asjad.” Igatahes on vähemalt need mehed, keda ta siin praegu poputab, tema mehed. Ja vahel piisab ühestki heast lõuamehest, et läbi viia mõnda otsust, mille peale algul ei või olla päris kindel. Proosit! Elagu õiglus niihästi Paunveres kui kogu maailmas!

      “Proosit, proosit!” põrisetakse joomalaua ümber. “Elagu!”

      Lõpuks aga jõuab asi siiski niikaugele, et on viimane aeg minna koosolekule. Kiir, taskukell näpu vahel, timbib jalalt jalale, ergutades minekule oma armsaid sõpru; varsti on terve tund möödas, mil volinikud pidid olema vallamajas. Koosoleku algus muidugi viibib nagu alati, kuid ometi pole see kunagi viibinud õhtuni. Ei, jumala õige jutt, et peab liikuma; sinna pole midagi parata.

      “Kui liikuda, siis liikuda,” urisevad mehed, tõustes laua tagant, kus oli nii päris mõnus istuda ja juba vägisi kiskus lauluks. Segaduse katte all, mis tekkis lahkumisel, tahab Podari Karla teha pisut “era”, kahmab laualt pika vorstiotsa ning topib endale suhu, kugistab. Kuid mis liig – see liig: ebamõõdukas pala jääb mehele kurku kinni ja minutiks või teiseks muutub Karlake näost niisama roheliseks kui see vorstitükk, mille, kaaslasist nägemata, tahtis endale pista hinge alla. Pilt on masendav. – Kui nüüd lahkub siit maailmast üks mees, kes on oma paremais aastais ja kellelt võiks veel paljugi loota! Ent kriis laheneb: pool sellest noosist tuleb välja, aga teine pool ikkagi jääb sisse, ja kui Kiir oma purjus löökrühmaga hakkab sammuma vallamaja poole, siis on Podari peremees jälle kange poiss, ainult pisarad nirisevad ta punsunud silmist.

      Ja kui see elurõõmus kamp läheneb vallamajale otsekui sõjamõttes, siis isegi hobused teritavad kõrvu: eks näe, kes sealt nüüd jälle tuleb?

      Pole midagi imestleda, kui sel päeval ja tunnil on Paunvere vallamaja õues laat; seal on peaaegu samapalju hobuseid ja vankreid nagu Siioni sõjaväes. Kibe tööaeg on möödas – paljudki volinikud on siia kokku sõitnud, et lihtsalt vaadata ja kuulata, mis tehakse mujal maailmas. Näe, isegi vana Raja taat on platsis ning vestleb Saare omaga. – Einoh, kos sa sellega, egas… Noojah, nüüd siis muidugi on see asi niikaugel, et… Ei, mis seal’s ikka…

      Endiselt noor ja värske Jaan Imelik peatub siin ja seal, kahju ainult, et tal pole kaasas oma kannelt, muidu lööks lahti mõne lõbusa lookese, mis teeks rõõmu südamele. Silmates Joosep Tootsi, kes aeglaselt jõuab pärale, tahab vana koolivenda nii umbes nagu sülelda. – Oh, sa Joosepikene, kas sa ikka veel elad?

      “Elan küll,” naeratab Ülesoo peremees, “aga elan halvasti.”

      “Mis sul’s viga on, vana kangelane?”

      “Ära aja lori – kangelane! Ütle seda sõna Kiirele, temale vahest ehk meeldib see rohkem; minule on ükskõik. Mina meeleldi tahaksin olla mitte midagi… kui see ainult oleks võimalik.”

      “Mis sinuga siis õieti on?” küsib Imelik sinisilmi, mis tal on võtta nii-öelda omast käest. “Ega sa ometi pole mõni, mõni… ma ei tea, kuidas sind nimetada.”

      Raputab koolivenda käiseist, abivalmis.

      Aga rohkem nad ei saagi isekeskis vestelda, sest otsekui surnukas äkki tekib nende juurde pruun koolivend Kiir. “No tere kah!” ütleb magushapult.

      “Tere, tere!” vastab Jaan Imelik, kel jätkub lahkust kõigile. “Noh, kas sinagi tulid koosolekule?”

      “Ei tulnud,” raputab rätsepmeister pead, “ma pole volinik. Ma tulin niisama… vaatama. Aga mis seal tühja salata – see ju niikuinii on juba kõigile enam-vähem teada – eks ma tulnud selle krundi pärast, mille, kõige tõe ja õiguse nimel, peaks saama minu vend, kes langes Vabadussõjas.”

      “Ütle nüüd, Jaan,” muheleb Toots, “see endine sõna; tead küll.”

      “Ei, lase’nd olla!” müksab Imelik koolivenda. Ja Kiirele: “Aga eks sinu kadunud vennal juba olegi käes oma krunt?”

      “Seda küll, kuid tema pärijaile ka ometi peaks midagi osaks langema. Ega sa, Imelik, ometi arva, et see on palju, kui mu vennakese vanemad oma poja elu eest saavad väikese asunikutalu?”

      “Ma nüüd esialgu ei tea, kas seda on vähe või palju, aga seda ma siiski tean, et sinu venna vanemail on veel kaks sirget poega, kes neid võivad ilusasti toita. Ja mis hakkavad vanakesed peale asunikutaluga? Ons neist töötajaid aasal või nurmel?”

      “Ai, kurat!” surub Jorh Aadniel kõhtu ning tõmbub kööku.

      “Mis on?” küsib Imelik osavõtlikult.

      “Kange valu lõi sisse,” kaebleb Kiir, pööritledes silmi. “Oi sa kuradi hing! Oodake siin natuke, ma käin ära. Juudas teab, mis nad mulle seal talurahvakaupluses sisse söötsid!”

      Läheb minema nagu värten, ja täiesti arusaamatul kombel ta esijoones ei tõtta sinna, kuhu tarvis, vaid viskub otseteed kohtusaali sekretäri abi Säbri juurde, justkui tahaks sellelt küsida nõu ja abi oma kõhuvalu vastu. Algul näib, et ta isegi on sellest üllatatud kogu oma lodeva kehaehitusega. – Milleks ta, pagana pihta, just nimelt ronis sinna?

      Ent mingisugune mõttesidestus ikkagi pidi olema – ilma selleta ei veere ükski asi siin maailmas. Tema hästiõmmeldud püksid rappuvad nagu tuules, nagu koolipõlves, kui ajas sassi ja segamini õiglasmeelsete koolivendade tegevustikke.

      “Seltsimees Säbri,” peatub abisekretäri laua ees, “andke mulle üks paber.”

      “Paber?” vaatleb noormees tulnukat. “Missugune paber? Kas… kas templiga või ilma?”

      “Oh,” oigab Jorh, “mulle on täiesti ükskõik, kas nii või teisiti. Peaasi on see, et andke ruttu. Mul on…”

      “Mis teil on? Kas mõni äriasi?”

      “Jah,” pigistab Kiir kintsud kokku, “jumala puhas äriasi.” Aga tunneb, et juba tuleb. Võtku pool tosinat sarvikuid seda saja-aastast, vikerkaarevärvi vorsti!

      “Mõne puhta paberilehe ma teile muidugi leian,” siblib Säbri oma paberihunnikuis. “Silmapilk… Võtab