Mansfield Park. Jane Austen

on naise käsivars mehe omaga võrreldes! Oxfordis juhtus sageli, et toetasin ühte meest terve tänava pikkuses, temaga võrreldes olete teie kerge nagu kärbes.”

      „Ma ei ole tõesti väsinud ja ma isegi imestan selle üle, sest me oleme siin metsas vähemalt ühe miili maha käinud. Kas te ei arva nii?”

      „Pole veel poolt miiligi käidud,” kõlas Edmundi kindel vastus, sest ta polnud veel küllalt armunud, et mõõta ruumi ja aega naiseliku loogikapuudusega.

      „Oh, te ei võta arvesse, kui palju me ringi käisime! Me liigume pidevalt siksakis ning mets ise peaks kulgema poole miili pikkuselt, sest pärast seda, kui me peateelt kõrvale pöörasime, pole me metsaserva veel näinud.”

      „Aga peateelt me nägime seda, kas te ei mäleta? Nägime teed terves pikkuses ja selle lõpus raudväravat, sinna oli kõige rohkem kaheksandik miili.”

      „Ah, teie kaheksandikmiilidest ei mõista ma midagi. Aga ma tean, et see on väga suur mets ning et me oleme käinud siin algusest peale aina ringiratast. Kui ma ütlen, et oleme kõndinud maha terve miili, siis on see veel tagasihoidlikult öeldud.”

      „Me oleme olnud siin täpselt veerand tundi,” ütles Edmund uuri välja võttes. „Kas te arvate, et me käime tunnis maha neli miili?”

      „Ah, ärge rünnake mind oma kellaga! Kell käib alati kas liiga kiiresti või liiga aeglaselt. Kellal ei lase ma endale midagi ette kirjutada.”

      Mõne sammu järel jõudsid nad äkki peatee lõppu, millest nad olidki rääkinud. Seal seisis ka ühel hästi kaitstud, varjulisel platsil mugav pink, kust võis nautida üle tara avanevat pilku parki, ning kõik võtsid istet.

      „Ma kardan, et sa oled väga väsinud, Fanny,” sõnas Edmund teda silmitsedes. „Miks sa seda varem ei öelnud? Sul ei ole ju kuigi palju lõbu tänasest päevast, kui sa ennast liiga väsitad. Igasugune liikumine väsitab teda üsna ruttu, miss Crawford, välja arvatud ratsutamine.”

      „Kui kole siis teie poolt lasta mul võtta enda valdusse tema hobune, nagu ma eelmisel nädalal tegin! Mul on häbi enda ja teie pärast, aga seda ei juhtu enam kunagi.”

      „Teie tähelepanelikkus ja teistest hoolimine sunnib mind veelgi rohkem häbenema omaenda hooletust. Paistab, et teie kaitsete Fanny huve paremini kui mina.”

      „Ma ei imesta, et ta praegu nii väsinud on, sest inimese kohustuste hulgas pole midagi väsitavamat kui see, mida me täna hommikul tegime – vaatasime suurt maja, lonkisime ühest ruumist teise, pingutasime silmi ja tähelepanu, kuulasime juttu, millest me aru ei saanud, imetlesime asju, millest me ei hoolinud. Üldiselt peetakse seda kõige tüütumaks tegevuseks maailmas, ja ka miss Price tajus seda nii, kuigi ta seda ei teadnud.”

      „Olen kohe varsti välja puhanud,” ütles Fanny. „Ilusa ilmaga varjus istumine ja roheluse silmitsemine kosutab kõige paremini.”

      Mõne hetke pärast hüppas miss Crawford jälle püsti. „Mina pean liikuma,” ütles ta, „puhkamine väsitab mind. Silmitsesin nii kaua seda väljavaadet, et väsisin päris ära. Ma pean minema ja vaatama läbi värava raudvõre sedasama vaadet, kuna ma seda siis nii selgelt ei näe.”

      Ka Edmund tõusis püsti. „Ja nüüd, miss Crawford, kui te piki seda teed vaatate, siis te veendute, et selle pikkus ei ole miil ega isegi veerand miili.”

      „See on pikk maa,” ütles miss Crawford. „Seda on ju kohe näha.”

      Edmund püüdis seda temaga veel arutada, aga asjata. Miss Crawford ei tahtnud kalkuleerida ega võrrelda. Ta ainult naeratas ja jäi oma arvamuse juurde. Isegi loogilise järjekindluse kõrgeim aste poleks suutnud Edmundit rohkem köita ning neile mõlemale pakkus see vestlus suurt naudingut. Lõpuks leppisid nad kokku, et teevad metsa ulatuse täpsemalt kindlaks, kui nad seal veel natuke ringi jalutavad. Nad kavatsesid minna tara äärt mööda (kus kulges ka sirge jalgrada) metsa lõppu ja keerata teise suunda, kui paistab, et sellest abi on, ning mõne minuti pärast on nad jälle tagasi. Fanny kinnitas, et ta on juba täiesti välja puhanud, ning ta oleks tahtnud koos nendega minna, aga seda talle ei lubatud. Edmund keelitas teda jääma sinna, kus ta oli, ning ta tegi seda nii tõsiselt, et Fanny kuuletus; ta jäeti pingile istuma ja mõtlema heameelega selle üle, kui väga tädipoeg tema eest hoolitseb, kuid ka kahetsema, et ta ise ei ole tugevam. Ta saatis neid pilguga, kuni nad teekäänakul silmist kadusid, ning kuulas nende häälekõla nii kaua, kuni see vaibus.

      10. peatükk

      Möödus veerand tundi, kakskümmend minutit, ja Fanny mõtles ikka veel Edmundile, miss Crawfordile ja iseendale, ilma et keegi oleks tema mõttekäiku katkestanud. Ta küsis endalt, miks ta nii kauaks üksi jäeti, ning kuulatas ahnelt, kas ei kosta juba nende sammud ja hääled. Ta kuulatas ja lõpuks kuuliski hääli ja samme, aga tulijad ei olnud need, keda ta igatsusega ootas, vaid Maria, Mr Rushworth ja Mr Crawford, kes ilmusid välja selleltsamalt teerajalt, mida mööda ka tema oli sammunud, ja juba nad seisidki tema ees.

      „Miss Price täiesti üksi!” ja „Kulla Fanny, kuidas siis nii?” kõlasid esimesed tervitused. Fanny rääkis ära, kuidas asi on. „Vaene väike Fanny!” hüüdis tema täditütar. „Kui halvasti nad sind kohtlevad! Sa oleksid pidanud hoopis meie juurde jääma!”

      Seejärel võttis ta istet pingil kahe härra vahel ning jätkas poolelijäänud vestlust, mis keerles nagu varemgi elavalt restaureerimisvõimaluste ümber. Midagi ei olnud veel otsustatud, aga Henry Crawford pakatas ideedest ja plaanidest ning üldiselt kõik, mida ta ette pani, kiideti otsekohe heaks, kõigepealt Maria ning seejärel Mr Rushworthi poolt, kelle põhitegevuseks näis olevat teiste ärakuulamine ning kes ei julgenud ühegi originaalse mõttega välja tulla peale soovi, et nad oleksid pidanud nägema tema sõbra Smithi mõisa ja tema maavaldusi.

      Kui nad olid sel moel mõne minuti veetnud, märkas miss Bertram raudväravat ning avaldas soovi väravast välja parki minna, nii et nende vaated ja plaanid muutuksid veelgi selgemaks. Henry Crawfordi arvates oli see väga hea mõte, ainus õige viis edukalt edasi minna; ta nägi ka juba väikest küngast vähem kui poole miili kaugusel, kust avaneks väga vajalik vaade majale. Seepärast tuli neil minna künkani, enne seda aga väravast välja. Aga värav oli lukus. Mr Rushworth kahetses, et polnud võtit kaasa võtnud, ta oli isegi juba mõelnud sellele, et tuleks võti kaasa võtta; nüüd ta otsustas, et ei tule enam kunagi ilma võtmeta majast välja, aga praegu ei olnud nendele sellest kavatsusest kasu. Nad ei saanud väravast välja ja kuna miss Bertrami soov seda teha ei olnud sugugi järele andnud, teatas Mr Rushworth lõpuks, et ta läheb ja toob võtme. Ning ta hakkas kohe minema.

      „See on kahtlemata parim, mida me praegu teha saame, kui me oleme majast juba nii kaugele tulnud,” lausus Mr Crawford, kui ta oli läinud.

      „Jah, midagi muud pole teha. Aga ütelge nüüd ausalt, kas te ei leia, et Sotherton on palju hullemas seisus kui te arvasite?”

      „Ei, sugugi mitte, hoopis vastupidi. Ma leian, et see on parem, suursugusem, oma stiilis täiuslikum, kuigi see stiil pole just kõige parem. Ja omavahel öeldes,” lisas ta üsna vaikselt, „ma ei usu, et ma külastan Sothertoni veel kunagi nii suure mõnuga nagu praegu. Järgmisel suvel ei paista see mulle sugugi ilusamana.”

      Pärast hetkelist kimbatust vastas Maria: „Te olete liiga palju suurilma inimene, et mitte vaadata kõike suurilma silmadega. Kui teised inimesed arvavad, et Sotherton on kaunimaks muutunud, siis pole kahtlust, et ka teie nii arvate.”

      „Ma kardan, et ma pole nii palju suurilmamees, kui mulle mõnes mõttes hea oleks. Mu tunded ei ole nii pealispinnalised ning ma ei saa nii kergesti üle minevikumälestustest, nagu seda suurilmamehe puhul arvatakse.”

      Sellele järgnes lühike vaikus, kuni miss Bertram jätkas: „Te nautisite tänahommikust sõitu ilmselt väga. Mul oli rõõm näha, et teil nii lõbus oli. Te naersite koos Juliaga terve tee.”

      „Kas tõesti? Jah, ma usun, et me naersime palju, aga mul pole üldse meeles, mille üle. Ahjaa, ma jutustasin talle paar naljakat lugu mu onu vanast iirlasest tallipoisist. Teie õele meeldib naerda.”

      „Te peate teda muretumaks