Mansfield Park. Jane Austen

ka tema kaasa tuleks. Leedi Bertram lükkas selle ettepaneku kindlalt tagasi, aga tema rahulik keeldumine pani Mrs Rushworthi arvama, et ta tahaks siiski kaasa tulla, kuni Mrs Norrise sõnaohtrus ja valjem hääl teda vastupidises veensid.

      „See oleks mu õele liiga suur pingutus, liiga suur, kinnitan ma teile, mu kallis missis Rushworth. Teate, kümme miili sinna ja kümme tagasi. Andke mu õele andeks ja leppige meie armsate tüdrukute ja minuga. Sotherton on ainus koht, mille külastamiseks ta sooviks nii pika teekonna ette võtta, aga see pole siiski võimalik. Temaga jääb siis Fanny Price, nii et kõik on hästi, ja mis Edmundisse puutub, keda praegu siin ei ole ning kes enda eest rääkida ei saa, siis ma võin öelda, et ta tuleb suurima heameelega meiega kaasa. Teate, tema võib tulla ratsa.”

      Mrs Rushworth pidi leppima sellega, et leedi Bertram ei tule, ning tal ei jäänud muud üle, kui ainult kahetsust avaldada: „Mul on tõesti kahju, et peame leedi Bertrami seltskonnast loobuma, ja mul oleks olnud ülimalt hea meel näha meie juures ka noort daami, miss Price’i, kes pole ju kunagi Sothertonis käinud. Kahju, et ta seda paika ei näe.”

      „Te olete väga hea, te olete lahkus ise, madam!” hüüdis Mrs Norris. „Aga Fannyl on tulevikus veel küllalt võimalusi Sothertoni näha. Tal on veel palju aega ees, aga praegu ei tule tema sinnasõit kõne allagi. Leedi Bertram ei saa ilma temata hakkama.”

      „Oo jaa, ma ei saa ilma temata jääda.”

      Olles veendunud, et iga inimene soovib Sothertoni näha, pöördus Mrs Rushworth nüüd miss Crawfordi poole ja kutsus ka teda endale külla; ja kuigi Mrs Grant, kes pärast naabrusse elama asumist ei olnud võtnud vaevaks Mrs Rushworthile külla minna, lükkas nüüd tema küllakutse viisakalt tagasi, aga rõõmustas iga meelelahutuse üle, mida tema õele pakuti, ning Mary võttis pärast asjakohast keelitamist ja veenmist selle viisaka küllakutse vastu. Mr Rushworth tuli pastoraadist õnnelikult tagasi ning ka Edmund ilmus kohale just õigeks ajaks, et teada saada, mida oli kolmapäevaks otsustatud. Ta aitas Mrs Rushworthil tõlda istuda ning saatis ka pastoraadi daame poole tee võrra läbi pargi.

      Kui ta tagasi hommikusöögituppa jõudis, arutles Mrs Norris parajasti, kas miss Crawfordi osavõtt nende seltskonnast on soovitav või mitte, sest kas pole tema venna landoo juba ilma tematagi rahvast täis. Mõlemad miss Bertramid naersid selle peale ning kinnitasid, et landoosse mahub vabalt neli inimest, arvestamata kutsaripukki, kus keegi võib veel Mr Crawfordi kõrval istuda.

      „Aga miks on vaja minna Crawfordide landooga või ainult sellega?” küsis Edmund. „Miks ei võiks kasutada ema kerget tõlda? Juba siis, kui see plaan mõne aja eest tekkis, ei saanud ma aru, miks ei tehta perekondlikku külaskäiku meie perekonna tõllas.”

      „Mis sa räägid?” hüüatas Julia. „Istuda nii ilusa ilmaga kokkupressitult väikeses tõllas, kui meil on ometi võimalik sõita landoos! Ei, kulla Edmund, see küll ei lähe.”

      „Pealegi,” sõnas Maria, „olen ma kindel, et mister Crawford soovib meid ise sinna viia. Me ju arutasime selle läbi ja tal on õigus nõuda, et me sõna peaksime.”

      „Ja tead mis, kallis Edmund,” lisas Mrs Norris, „kahe tõlla sõiduks valmisseadmine ja hobuste etterakendamine oleks asjatu kulu, kui ühest piisaks. Ja omavahel öeldes ei ole kutsar just vaimustuses teest, mis siit Sothertoni viib. Ta kaebab alailma, et kitsa tee ääres kasvavad hekid kratsivad tõllalt laki maha. Ja me ei taha ju, et Sir Thomas koju tulles mahakraabitud lakiga tõlla eest eest leiab.”

      „Pole küll kuigi ilus põhjus, miks tuleks mister Crawfordi landood kasutada,” ütles Maria, „aga Wilcox on tõesti rumal vana mees ja vilets kutsar. Ma garanteerin, et kitsad hekkidevahelised teed ei valmista meile kolmapäeval mingeid ebamugavusi.”

      „Landoo kutsaripukis istumine ei tekita ju mingeid ebamugavusi ega ebameeldivust,” ütles Edmund.

      „Ebameeldivust!” hüüdis Maria. „Armas taevas, see on ju tõlla kõige parem iste! Sealt on ju parim vaade ümbrusele. Ma oletan, et miss Crawford istub ise landoo kutsaripukki.”

      „Siis on ju küllalt ruumi ka Fanny jaoks ning ei saaks olla midagi tema kaasavõtmise vastu.”

      „Fanny!” kordas Mrs Norris. „Kulla Edmund, see ei tule kõne allagi. Ta jääb koos tädiga koju. Seda ma ütlesin ka missis Rushworthile. Ta pole ju kutsutudki.”

      „Teil pole ju midagi selle vastu, madam,” ütles Edmund ema poole pöördudes, „et Fanny meiega kaasa tuleb, välja arvatud ainult teie enda mugavus. Kui te ilma temata hakkama saaksite, siis te ju ei hoiaks teda kodus?”

      „Seda kindlasti, aga ma ei saa ilma temata hakkama.”

      „Saate hakkama siis, kui mina koos teiega koju jään, mida ma teha kavatsengi.”

      Kõik hakkasid valjusti protesteerima. „Jah,” jätkas Edmund, „mul pole mingit vajadust sinna minna ja ma kavatsen koju jääda. Fanny tahab väga Sothertoni näha. Ma tean, et ta soovib seda väga. Tal pole kuigi tihti niisugust võimalust ja ma olen kindel, madam, et te pakute talle nüüd heameelega seda lõbu.”

      „Oo jaa, väga hea meelega, kui tädil midagi selle vastu ei ole.”

      Mrs Norrisel ei olnudki, peale kõigutamatu vastuväite, et ta oli ju öelnud Mrs Rushworthile selge sõnaga: Fanny ei tule kaasa, ja jätaks väga veidra mulje, kui nad ta siiski kaasa võtaksid. See oli tema meelest raskus, millest nad üle ei saa. See oleks ju väga veider! Niisugune hoolimatus viisakate kommete vastu võrduks ju lugupidamatusega Mrs Rushworthi suhtes, kelle enda kombed on hea kasvatuse ja tähelepanelikkuse eeskujuks, ning sellepärast ei saa tema, Mrs Norris, seda lubada. Mrs Norris ei armastanud Fannyt ega soovinud talle mingit meelelahutust pakkuda, aga tema vastuseis Edmundile tulenes praegu põhiliselt erapoolikusest tema plaani suhtes, kuna see oli just tema enda plaan. Ta oli veendunud, et oli kõik väga hästi korraldanud, ning et iga muudatus teeb asja ainult halvemaks. Kui Edmund talle tema esimese hingetõmbe ajal vastas, et Mrs Rushworthi pärast pole tal vaja küll muretseda, sest koos temaga tõlla poole minnes olevat ta kasutanud juhust ja maininud, et võib-olla tuleb ka Fanny nendega kaasa, ning saanud otsekohe ka südamliku kutse oma täditütre jaoks, siis suutis Mrs Norris oma viha suurivaevu maha suruda ning ütles ainult: „Väga hea, väga hea, tehke, mida tahate, korraldage kõik ise! Mul ükskõik!”

      „Väga imelik, kui sina Fanny asemel koju jääd,” ütles Maria.

      „Igatahes peaks ta sulle väga tänulik olema,” lisas Julia, lahkudes kiiresti toast, sest tal oli tunne, et õigupoolest peaks ju tema tegema ettepaneku, et ta koos emaga koju jääb.

      „Fanny on just nii tänulik, nagu olukord nõuab,” vastas Edmund lühidalt, ja sellega oli jutul lõpp.

      Fanny tänulikkus oli tegelikult palju suurem kui heameel, kui ta sellest plaanist kuulda sai. Ta tunnetas Edmundi lahkust talle omase tundelisusega ja isegi sügavamini, kui Edmund seda ette kujutas, sest ta ei aimanud Fanny õrna kiindumust temasse. Aga Fannyl oli valus mõelda, et Edmund peab tema pärast loobuma meelelahutusest, ja ta tundis, et Sothertoni külastamine ilma Edmundita ei rõõmusta teda üldse.

      Mansfieldi kahe pere kohtumine tõi kaasa uue muudatuse nende plaanis ja pealegi niisuguse, mille kõik heaks kiitsid. Mrs Grant pakkus ennast leedi Bertrami seltsiliseks tema poja asemel ja dr. Grant pidi ühinema nendega õhtusöögi ajaks. Leedi Bertram oli sellega väga rahul ja noorte daamide tuju muutus jälle paremaks. Isegi Edmund oli väga tänulik lahenduse üle, mis võimaldas ka temal sellest seltskondlikust sündmusest osa võtta. Ka Mrs Norris pidas seda mõtet suurepäraseks ja mainis, et ta olevat tahtnud juba ise sellega välja tulla, aga Mrs Grant võttis tal sõnad suust.

      Kolmapäeval oli ilus ilm ja varsti pärast hommikusööki saabus kohale landoo koos Mr Crawfordi ja tema õdedega. Kuna kõik olid juba minekuvalmis, astus Mrs Grant ainult tõllast välja ja teised asusid oma kohtadele landoos. Kõige parem koht, aukoht, oli veel vaba. Kes on see õnnelik, kes sinna istub? Sel ajal kui mõlemad miss Bertramid endamisi kaalutlesid, kuidas oleks kõige parem see endale saada, tehes näo, nagu nad arvestaksid teiste huvisid, lahendas olukorra Mrs Grant, kui ta landoost välja astudes ütles: „Kuna teid on viis, siis oleks parem, kui üks istuks Henry