Mansfield Park. Jane Austen

Sellest siiski ei piisanud, et ta oleks saanud üle solvumistundest, et Edmund oli jätnud ta terveks tunniks üksi, kui ta oli rääkinud ju ainult mõnest minutist, ning see ei rahuldanud ka tema uudishimu ega soovi teada saada, millest nad olid terve selle aja rääkinud. Ning kõik lõppes Fanny pettumuseks ja kurvastuseks sellega, et nad seadsid sõnatus kokkuleppes sammud tagasi maja poole.

      Kui nad jõudsid terrassile viiva trepi juurde, ilmusid üleval välja Mrs Rushworth ja Mrs Norris, kes olid nüüd, poolteist tundi pärast majast lahkumist, valmis metsasallu minema. Mrs Norris oli nii huvitavalt aega veetnud, et polnud sellepärast saanud kiiremini liikuda. Missugused vastuolud võisid ka tema õetütarde lõbu tumestada, tema igatahes oli veetnud äärmiselt sisuka ennelõuna, sest majapidajanna oli pärast seda, kui Mrs Norris oli teinud talle hulgaliselt komplimente faasanite kohta, viinud ta meiereisse, rääkinud talle palju huvitavat nende lehmade kohta ja andnud talle kuulsa koorejuustu retsepti. Pärast seda, kui Julia oli nende juurest lahkunud, kohtusid nad aednikuga, kellega Mrs Norris oli sõlminud vajaliku tutvuse, sest ta oli aednikule selgeks teinud, mis haigus tema pojapojal on, nimelt närvipalavik, ning lubanud anda talle tõhusa rohu selle vastu. Aednik omakorda oli näidanud talle oma hinnalisemaid istikuid ning isegi kinkinud talle ühe väga huvitava kanarbikusordi eksemplari.

      Kuna nad olid siin nüüd kokku saanud, siis pöörduti koos majja tagasi; nad istusid siin-seal sohvadel, vestlesid niisama tühjast-tähjast ja lehitsesid ajakirja Quarterly Review, kuni ka teised tagasi tulid ning jõudis kätte lõunasöögi aeg. Kell oli juba üsna palju, kui Bertrami noored daamid koos noorhärradega tagasi jõudsid. Paistis, et nende ekslemine pargis ei olnud kuigi hästi läinud ning polnud andnud mingeid kasulikke tulemusi selles mõttes, nagu see päev oli kavandatud. Nende endi jutu järgi olid nad ainult üksteist otsinud, ja kui nad lõpuks kokku said, siis oli, nagu Fanny märkas, juba liiga hilja, et üksmeelt taastada, ja nagu nad tunnistasid, ka selleks, et otsustada, kuidas maja ümber ehitada. Juliat ja Mr Rushworthi vaadates tundis Fanny, et tema pole siin ainus, kelle süda on rahutu; nad mõlemad olid sünge näoga. Seda rõõmsamad olid Mr Crawford ja Maria ning Fanny mõtles, et Mr Crawford nägi lõunasöögi ajal palju vaeva, et teiste tusatuju leevendada ja hea tuju jälle maksma panna.

      Üsna varsti pärast lõunasööki serveeriti teed ja kohvi, sest kümne miili pikkune kodutee ei lubanud enam aega raisata. Sellest hetkest alates, kui nad lauda istusid, tegeldi ainult seltskondliku tühja-tähjaga, kuni lõpuks landoo trepi ees seisis ja Mrs Norris, kes oli pärast kärsitut ringirabelemist saanud majapidajannalt mõned faasanimunad ja koorejuustu ning pöördunud rohkete viisakusavaldustega Mrs Rushworthi poole, oli valmis teele asuma. Selsamal silmapilgul astus Mr Crawford Julia juurde ja ütles: „Ma loodan, et mu reisikaaslane jääb mulle truuks, kui ta ainult ei karda jahedat õhtuõhku nii kaitsetul istmel istudes.” Pöördumine tuli ootamatult ja Julia võttis selle armulikult vastu; paistis, et tema päev lõpeb niisama hästi, nagu see oli alanud. Maria oli oodanud midagi muud ja oli pisut pettunud, aga teda lohutas veendumus, et tema oli tegelikult see, keda oli eelistatud, ning ta suutis Mr Rushworthi lahkumisel lausutud viisakussõnad sobiva ilmega vastu võtta. Mr Rushworthile meeldis muidugi palju rohkem teda tõlda aidata kui ta kutsaripukki istuma panna ning ta sai enesega rahulolu jälle tagasi.

      „Nii, Fanny, sul oli kindlasti ilus päev!” ütles Mrs Norris, kui nad läbi pargi sõitsid. „Said lõbutseda hommikust õhtuni. Sa pead olema väga tänulik tädi Bertramile ja minule, et me nägime vaeva ja saime sulle seda lõbu pakkuda. Nii et see oli sul tõesti lõbus päev!”

      Maria oli küllalt halvas tujus, et öelda: „Paistab, et ka teil, madam, pole põhjust kurta. Teil on süli häid asju täis ja meie vahel on korv, mille vastu ma juba küünarnuki ära lõin.”

      „Kullake, see on ainult ilus väike kanarbikuoks, mille see kena vana aednik mulle pihku surus, aga kui see sul ees on, siis ma võtan selle sülle. Ja Fanny, võta sina see pakk enda kätte, hoia seda hoolega, ära lase maha kukkuda. Seal on koorejuust, seesama hea juust, mida me lõunasöögilauas sõime. Vana hea missis Whitaker ei jäänud enne rahule, kui ma ühe juustukera vastu võtsin. Ma punnisin küll vastu nii kaua kui suutsin, kuni ta oli juba peaaegu pisarates; teadsin, et see on just niisugune sort, mis mu õele väga maitseb. Missis Whitaker on lausa kullatükk! Ta oli šokeeritud, kui ma küsisin, kas teenijate lauas võib veini juua, ning ta saatis ära kaks teenijatüdrukut, sest nad kandsid valgeid kleite. Pea silmas juustu, Fanny! Teise paki ja korviga saan ise hakkama.”

      „Mida te sealt veel kaasa haarasite?” küsis Maria, kes Sothertoni kiitmise pärast oli juba leplikumaks muutunud.

      „Kaasa haarasin? Ei midagi muud peale nelja faasanimuna, mida missis Whitaker mulle vägisi kaasa pani, ta ei tahtnud keeldumisest kuuldagi. Kui ta teada sai, et ma elan täiesti üksi, ütles ta, et mul oleks see hea meelelahutus, kui paar niisugust elavat olendit mu ümber on, ja tal on õigus. Ma lasen karjatüdrukul munad ühe hauduja kana alla panna ja kui tibud välja tulevad, lasen need enda juurde tuua ja laenan nende jaoks kanakorvi. Tibude eest hoolitsemine pakub mulle kindlasti suurt mõnu minu üksildastel tundidel. Ja kui mul õnne on, siis saab ka teie ema mõned endale.”

      Oli ilus õhtu, vaikne ja mahe, ja kojusõit äärmiselt meeldiv. Aga kui Mrs Norrisel enam midagi öelda ei olnud, valitses landoos sügav vaikus. Nad olid väsinud ja küsimus, kas tänane päev oli toonud rohkem rõõmu või piina, mõlkus vist küll kõikide mõttes.

      11. peatükk

      Sothertonis veedetud päev tekitas selle kõigist puudustest hoolimata noortes Bertrami daamides palju rohkem meeldivaid tundeid kui kutsusid esile kirjad, mis üsna varsti pärast seda Antiguast Mansfieldi saabusid. Palju meeldivam oli mõelda Henry Crawfordile kui isale, ja kujutlus isast, kes mõne aja pärast Inglismaal tagasi on, nagu kirjades oli öeldud, ei olnud üldse meeldiv.

      November oli see sünge kuu, millal isa pidi koju tagasi tulema. Sir Thomas kirjutas sellest enesekindlalt, milleks kogemused ja tungiv soov koju tulla talle voli andsid. Tema asjad olid seal juba nii kaugele aetud, et ta võis ookeanist ülesõidu postilaeval juba septembrisse planeerida, ning ta lootis, et on juba novembri alguses oma perekonna juures.

      Mariast oli rohkem kahju kui Juliast, sest Mariale tähendas isa kojutulek abiellumist; isa, kes enne kõike muretses tema õnne pärast, ühendab ta temasse armunud Rushworthiga, kellega abiellumine pidi ta õnnelikuks tegema, nagu ta alles hiljaaegu oli arvanud. See oli sünge väljavaade ja Maria ei osanud midagi paremat välja mõelda kui see mõte uttu mähkida ja loota, et kui udu hajub, näeb ta kindlasti juba midagi muud. Isa ei tule kindlasti tagasi novembri alguses, üldiselt võis ette tulla kõikvõimalikke viivitusi, kas halb ülesõit või midagi muud – see midagi muud, millega lohutavad ennast need, kes sulevad silmad, et mitte näha, ega kuula mõistuse häält, sest nad ei taha seda kuulda võtta. Kõige varem tuleb ta tagasi novembri keskel ja sinna on veel kolm kuud. Kolm kuud teeb kokku kolmteist nädalat. Kolmeteistkümne nädalaga võib nii mõndagi juhtuda.

      Sir Thomas oleks olnud väga solvunud, kui ta oleks kahtlustanud pooltki sellest, missugused tunded valdasid tema tütreid isa kojutulekule mõeldes, teda poleks ka lohutanud teadmine, et tema kojutulek äratas ühes teises noores daamis elavat huvi. Miss Crawford, kes koos vennaga oli jalutanud Mansfield Parki, et seal õhtut veeta, kuulis kohe head uudist, ja kuigi ta sellele pealtnäha rohkem tähelepanu ei pööranud, kui nõudis viisakus, ning väljendas oma huvi ainult paari tagasihoidliku lausega, kuulas ta kõike uudishimuga, mida polnud sugugi kerge rahuldada. Mrs Norris jutustas edasi kirjade sisu ja sellega see jutt lõppes. Aga pärast teejoomist, kui miss Crawford koos Edmundi ja Fannyga avatud akna juures seisis ja välja õhtuhämarusse vaatas, sel ajal kui mõlemad miss Bertramid, Mr Rushworth ja Henry Crawford klaverile küünlaid seadsid, pööras miss Crawford äkki ümber ja võttis selle teema uuesti üles, öeldes: „Kui õnnelik näeb välja mister Rushworth! Ta mõtleb juba novembrikuule!”

      Edmund vaatas samuti Mr Rushworthi poole, aga ei öelnud midagi.

      „Teie isa kojutulek on huvitav sündmus.”

      „Kindlasti! Ta on ju nii kaua ära olnud, ja mitte ainult kaua, vaid selles äraolekus oli ka nii palju ohte!”

      „Ja sellele järgnevad tähtsad