Mansfield Park. Jane Austen

juhul ei ole mingeid ohvreid,” vastas Edmund tõsise naeratusega, heites uuesti pilgu klaveri poole, „see on täiesti tema enda tahe.”

      „Oo jaa, ma tean, et see on nii. Ma tegin ainult nalja. Ta on teinud seda, mida iga noor naine teeks, ja ma olen täiesti kindel, et ta on väga õnnelik. Minu teisest ohvrist ei saanud te muidugi aru.”

      „Kinnitan teile, et minu ametissepühitsemine on niisama vabatahtlik nagu Maria abiellumine.”

      „Õnnelikul kombel langevad teie enda tahtmine ja isa soov kokku. Nagu ma aru saan, ootab teid siin kandis tulus koht.”

      „Ja te oletate, et see on mind mõjustanud.”

      „Ei, sugugi mitte!” hüüdis Fanny.

      „Aitäh hea sõna eest, Fanny, aga ma ise ei julge seda kinnitada. Vastupidi, teadmine, et ma tohtisin selle ametiga arvestada, avaldas mulle kindlasti mõju. Ma ei leia selles midagi halba. Mul ei ole olnud vaja ületada mingit sünnipärast vastumeelsust selle ameti vastu ja ma ei näe põhjust, miks peaks üks mees olema halvem pastor, kuna ta teab, et ta elab juba noorena jõukuses. Ma olin kindlates kätes. Ma loodan, et ma ei oleks lasknud ennast sundida väärasse suunda, ja ma olen kindel, et mu isa on liiga kohusetundlik selleks, et seda lubada. Jaa, kahtlemata mõjustasid mind ka välised asjaolud, aga ma arvan, et mul pole endale selles suhtes midagi ette heita.”

      „See on ju seesama,” ütles Fanny pärast lühikest järelemõtlemist, „kui admirali poeg merele läheb või kindrali pojast saab sõjaväelane, ja keegi ei näe selles midagi ebaõiglast. Keegi ei imesta, kui nad valivad elukutse, kus sõbrad saavad neid kõige paremini aidata, ega kahtlusta neid selles, et nad ei võta oma ametit nii tõsiselt, nagu nad seda välja näitavad.”

      „Ei, kallis miss Price, ja seda põhjendatult. Teie poolt toodud näidetes on õigustus nendes elukutsetes endis. Kõik räägib nende kasuks: kangelasmeel, ohtlikkus, seiklushimu, isegi hea toon. Sõjaväelased ja meremehed on seltskonnas alati teretulnud. Pole ime, et mehed lähevad heameelega sõjaväkke või merele.”

      „Aga kui mees eelistab vaimuliku ametit teistele elukutsetele, kas teie arvates võib siis tema motiive kahtluse alla seada?” küsis Edmund. „Kas teie silmis oleks ta õigustatud siis, kui tal ei oleks oma tulevase elu suhtes mingit kindlust?”

      „Mis? Astuda vaimuliku seisusse ilma kindla sissetulekuta? See oleks ju lausa hullumeelsus!”

      „Lubage siis küsida, kuidas leiab kirik endale vaimulikke, kui ei soovita lasta ennast vaimulikuseisusse pühitseda ei heade tulevikuväljavaadete ega ka nende puudumise pärast? Ei, te ei oska sellele kindlasti vastata. Aga lubage ma kasutan vaimuliku kaitseks teie enda argumente. Kuna ta ei lase ennast juhtida nendest tunnetest, mida te hindate ahvatluse ja tasuna sõduri ja meremehe puhul nende elukutse valikul, kusjuures kangelaslikkus, maailma kära ja mood tema vastu räägivad, siis see tähendab, et teda ei tohi kahtlustada siiruse või heade kavatsuste puudumises elukutse valikul.”

      „Oh, ta eelistab täiesti siiralt kindlat sissetulekut vaevale endale ise elatist teenida ning ei soovi elu lõpuni midagi muud teha kui süüa, juua ja paksuks minna. See on laiskus, mister Bertram, muud midagi. Laiskus ja mugavus. Meie pastoritel puudub kiiduväärne auahnus, hea seltskonna hindamine, puudub tahe ennast teistele meeldivaks muuta. Pastorina pole tal vaja teha midagi muud, kui lihtsalt elada lohakana ja ennast armastavana, lugeda ajalehte, jälgida ilma ja tülitseda naisega. Kogu töö teeb ära vikaar, tema ainus tegevus on hästi süüa.”

      „Kahtlemata on ka niisuguseid vaimulikke, aga ma olen kindel, et neid pole nii arvukalt, et võiks õigustada miss Crawfordi hinnangut kogu vaimulikuseisuse kohta. Ma kahtlustan, et nende üldistuste ja (kui ma tohin öelda) banaalsustega ei väljenda te enda arvamust, vaid kordate eelarvamustega inimeste vaateid, keda te olete harjunud kuulama. On võimatu, et te räägite omaenda tähelepanekutest ja kogemustest lähtudes. Te ei või ju tunda kuigi paljusid selle seisuse esindajaid, keda te nüüd nii otsustavalt hukka mõistate. Te kordate lihtsalt seda, mida te oma onu söögilauas olete kuulnud.”

      „Ma kordan seda, mida ma pean üldiseks seisukohaks, ja kui mingi seisukoht on üldiseks saanud, on see harilikult ka õige. Kui ma ka isiklikult ei ole kuigi paljude vaimulike kodust elu näinud, on see paljudele inimestele tuttav, nii et informatsiooni vähesuse üle küll kurta ei saa.”

      „Kui terve haritud inimeste seisus hukka mõistetakse, peab olema põhjus informatsiooni puuduses või (naeratades) milleski muus. Teie onu ja tema admiralidest kolleegid ei tunne nähtavasti kuigi palju vaimulikke peale laevakaplanite, keda nad, olgu nood kas head või halvad, tahaksid nähtavasti kogu kupatusega kuradile saata.”

      „Vaene William! Antwerpi kaplan on tema vastu nii sõbralik olnud!” Fanny tundeline vahelehüüe ei väljendanud niivõrd kõnealust teemat, kui tema enda tundeid.

      „Ma ei ole lasknud ennast oma onu vaadetest kuigi palju mõjustada,” ütles miss Crawford, „nii et ma ei usu… Aga kui te mind nii karmilt nurka surute, siis tohiksin ehk märkida, et kuna ma praegu olen oma õemehe doktor Granti külaline, siis on mul võimalus ka endal vaimuliku elu jälgida. Ja kuigi doktor Grant on lahke ja vastutulelik mees, tõeline džentelmen ja kindlasti ka hea õpetlane ja tark ning tema jutlused on sageli head ja ta on auväärne mees, näen ma ometi, et ta on laisk ja isekas bon vivant, kes mõtleb ainult oma suulae mõnudele ega liiguta sõrmegi, et teiste inimeste elu kergemaks muuta, ja peale selle, kui kokk midagi ära rikub, kallab ta oma halva tuju oma erakordselt tubli naise peale välja. Ja kui aus olla, siis Henryt ja mind peaaegu aeti täna õhtul majast välja, sest doktor Grant ei saanud kuidagi üle oma ärritusest ebaõnnestunud haneprae pärast. Minu vaene õde pidi koju jääma ja teda välja kannatama.”

      „Ma ei imesta, et te teda laidate, uskuge mind. On suur iseloomuviga ennast nii minna lasta, mida teeb hullemaks väga halb komme ennast hellitada, ja teil on teie tundlikkuse juures kindlasti väga raske näha oma õe kannatusi. Fanny, me oleme kaotanud. Me ei suuda doktor Granti kaitsta.”

      „Seda küll,” vastas Fanny, „aga me ei tohi sellepärast veel seda elukutset maha laita. Doktor Grant oleks ju oma… tasakaalutu iseloomu ka mõnda teise ametisse kaasa võtnud. Ja kuna tal oleks ohvitserina või laevakaptenina hoopis rohkem alluvaid kui praegu, siis ma arvan, et meremehe või sõdurina oleks ta palju rohkem inimesi õnnetuks teinud. Pealegi usun ma kindlalt, et need omadused, mida doktor Granti puhul võib-olla laita tuleb, oleksid mingi ilmalikuma ja praktilisema tegevuse juures pigemini halvemaks muutunud, sest mingis teises ametis oleks tal olnud vähem kohusetunnet ja ta oleks võtnud endale harvemini aega, et ennast kontrollida ja enda kallal tööd teha, mida ta praegu siiski kõigest hoolimata peab tegema. Pole ju võimalik, et üks inimene – nii tark inimene nagu doktor Grant, kes nädalast nädalasse õpetab teisi, mida nad tegema peavad, läheb pühapäeval kaks korda kirikusse ja peab seal väga häid jutlusi, ilma et ta seejuures ise paremaks muutuks. Tema amet sunnib teda enda üle järele mõtlema ja ma olen päris kindel, et ta püüab ennast sagedamini talitseda, kui ta oleks teinud seda mingis muus ametis.”

      „Vastupidist me muidugi tõestada ei saa,” ütles miss Crawford. „Igatahes soovin ma teile paremat saatust, miss Price, kui abielluda mehega, kelle armastusväärsus sõltub tema enda jutlustest, sest kuigi ta jutlustab ennast pühapäeval sõbralikku meeleollu, oleks see ikkagi küllalt halb, kui ta esmaspäevast laupäevani läbiküpsemata haneprae pärast tülitseb.”

      „Ma usun, et mehele, kes nii kaua Fannyga tülitseda suudaks,” ütles Edmund, „ei mõju mingid jutlused.”

      Fanny tõmbus kaugemale akna juurde ja miss Crawford jõudis vaevalt oma meeldival viisil öelda: „Ma kujutan ette, et miss Price on harjunud rohkem kiitust ära teenima kui enda kohta kiidusõnu kuulma,” kui õed Bertramid tema juurde jooksid ja palusid tal saata nende kahehäälset laulu. Juba ta tipsiski klaveri juurde, sel ajal kui Edmund talle vaimustatult järele vaatas, jumaldades kõiki tema voorusi alates tema leebest käitumisest kuni kerge ja graatsilise kõnnakuni välja.

      „Nii võluv lõbusus!” hüüdis ta mõne hetke pärast. „Nii heatahtlik loomus, mis ei pane kedagi kannatama! Kui meeldivalt ta kõnnib!