Mansfield Park. Jane Austen

eatükk

      Umbes kolmekümne aasta eest õnnestus Huntingdonist pärit miss Maria Wardil, kelle kaasavara koosnes ainult seitsmest tuhandest naelast, võita Northamptoni krahvkonnas Mansfield Parkis elava Sir Thomas Bertrami süda ning tõusta seeläbi baroneti abikaasa seisusse, millega kaasnesid kõik ilusa härrastemaja ja suure sissetulekuga seotud mugavused. Kogu Huntingdon kuulutas selle partii väga heaks ja isegi daami advokaadist onu väitis, et miss Marial jääb puudu vähemalt kolm tuhat naela, et tal oleks võinud olla üldse mingit seaduslikku õigust sellele seisundile. Marial oli kaks õde, kes võisid tema aadliseisusse ülendamisest kasu lõigata, ja need tuttavad, kes pidasid vanemat miss Wardi ja ka miss Francest niisama kenaks nagu miss Mariat, ennustasid nendele kõhklemata peaaegu niisama head partiid. Aga maailmas pole siiski nii palju varakaid mehi, kui on ilusaid naisi, kes neid vääriksid. Poole tosina aasta pärast tundis vanem miss Ward kohustust kiinduda oma õemehe sõpra reverend Norrisesse, kellel ei olnud peaaegu mingit isiklikku vara, ja miss Francesel läks veelgi halvemini. Kui nii võtta, siis ei olnud miss Wardi partiis tegelikult midagi põlastusväärset, sest Sir Thomas oli rõõmuga valmis kindlustama oma sõbrale sissetuleku, mis vastas Mansfieldi elulaadile; ja nii alustasid Mr ja Mrs Norris oma abieluõnne ainult pisut vähem kui tuhande naelaga aastas. Miss Frances seevastu abiellus lihtsalt öeldes selleks, et oma perekonda solvata; ning kuna tema valik langes ühele mereväeleitnandile, kellel ei olnud haridust, varandust ega sidemeid, siis tegi ta seda väga põhjalikult. Hullemat valikut poleks ta saanud enam tehagi. Sir Thomas Bertramil oli kasulikke sidemeid, mida ta nii põhimõtte kui uhkuse pärast, samuti soovist teha kõike õigesti ja tahtest näha kõiki temaga seotud isikuid auväärses olekus, oleks rõõmuga rakendanud leedi Bertrami õe hüvanguks; aga tolle abikaasa elukutse oli niisugune, mille puhul ei aidanud mingid sidemed; ja enne kui Sir Thomas jõudis välja mõelda mingi muu meetodi nende abistamiseks, katkesid suhted õdede vahel täielikult. See oli iga osapoole käitumise loomulik tagajärg ja just niisugune, nagu mõtlematu abiellumine peaaegu alati kaasa toob. Et säästa ennast kasututest manitsustest, ei kirjutanud Mrs Price sellest oma perele enne, kui ta oli juba tegelikult abielus. Leedi Bertram, kes oli väga rahuliku tundeeluga ning märkimisvääselt muretu ja loiu meelelaadiga, oleks rahuldunud oma õele seljakeeramisega ega oleks sellele enam üldse mõelnud; aga Mrs Norris oli aktiivse iseloomuga ega jäänud rahule enne, kui oli kirjutanud Fannyle pika ja vihase kirja, milles ta tõi esile õe meeletult rumala käitumise ning ähvardas teda kõigi sellest tulenevate võimalike halbade tagajärgedega. Mrs Price omakorda oli solvunud ja vihane, ning vastus, mis puudutas oma kibestumuses mõlemat õde ja sisaldas väga lugupidamatuid mõtteid Sir Thomase uhkuse pihta, mida Mrs Norris ei suutnud ilmselt endale pidada, tegi üsna pikaks ajaks lõpu nende läbikäimisele.

      Nende kodud asusid üksteisest nii kaugel ja seltskonnad, kus nad liikusid, olid nii erinevad, et see peaaegu välistas võimaluse üksteise elust üheteistkümne aasta jooksul midagi kuulda, või vähemalt pani Sir Thomase väga imestama, et Mrs Norris suutis nendele veel üldse teatada, nagu ta nüüd vahetevahel vihase häälega tegi, et Fanny oli jälle ühe lapsega maha saanud. Aga kui üksteist aastat oli mööda läinud, ei suutnud Mrs Price enam oma südames uhkust ega põlgust kanda ega kaotada sidemeid, mis võisid teda aidata. Suur ja veelgi kasvav perekond, aktiivseks teenistuseks võimetu abikaasa, mis ei seganud teda pidama lugu seltskonnast ja headest vägijookidest, ja väga väiksed sissetulekud nende vajaduste rahuldamiseks – see kõik sundis Mrs Price’i tegema katset võita tagasi sõpru, kellest ta oli nii kergekäeliselt loobunud; ta pöördus leedi Bertrami poole kirja teel, milles oli nii palju patukahetsust ja meeleheidet ja üliohtralt lapsi ja puudust peaaegu kõigest, et see pidi paratamatult leppimiseni viima. Mrs Price valmistus sünnitama oma üheksandat last ning kui ta oli kurtnud oma olukorra üle ja palunud nende nõusolekut toetada peatselt sündivat last, ei suutnud ta varjata, kui tähtsad nad oleksid tema arvates juba olemasoleva kaheksa lapse toetamisel. Tema kõige vanem laps oli kümneaastane poiss, terane poiss, kes igatses laia maailma pääseda, aga mida võis tema ema selleks teha? Kas on mingit võimalust, et poeg võiks tulevikus olla kasulik Sir Thomasele, silmas pidades tema Lääne-India omandit? Pojale sobiks igasugune töö – mida arvab Sir Thomas Woolwichist? Või kuidas saaks poissi Itta saata?

      Kiri avaldas muljet. See taastas rahu ja sõpruse. Sir Thomas andis sõbralikku nõu ja lubadusi, leedi Bertram lähetas raha ja beebipesu ja Mrs Norris kirjutas vastuse.

      Need olid kohesed tulemused ja järgneva aasta jooksul tõi see kiri Mrs Price’ile veelgi suuremat kasu. Mrs Norris mainis teistele tihti, et vaene õde ja tema pere ei lähe tal kuidagi meelest ning et kuigi nad kõik olid tema heaks juba nii palju teinud, paistis nii, et ta tahab veel midagi teha, ning mõne aja pärast avaldas ta soovi, et Mrs Price vabastataks täiesti tema suure pere ühe lapse eest hoolitsemisest ja lapse arvel tehtavatest väljaminekutest. Mis oleks, kui nad võtaksid enda peale hoolitsemise vanima tütre, nüüd üheksa-aastase tüdruku eest, kes on jõudnud ikka, mis nõuab rohkem tähelepanu, kui tema vaene ema suudab talle anda? Sellest tulenev tüli ja väljaminekud pole midagi võrreldes selle teo ülluse ja headusega. Leedi Bertram nõustus temaga otsekohe. „Ma arvan, et paremini me ei saakski talitada,” ütles ta, „saadame kellegi lapse järele.”

      Sir Thomas ei saanud nii kiiresti ega tingimusteta oma nõusolekut anda. Ta kaalutles ja kõhkles; see oli tõsine vastutus, tema majas kasvatatud lapse eest tuleb ka hiljem hoolt kanda, muidu oleks lahke teo asemel julm teda oma perekonnast välja kiskuda. Ta mõtles omaenda neljale lapsele, oma kahele pojale, armastusele, mis võib tekkida, aga ta oli saanud vaevalt vastuväiteid esitama hakata, kui Mrs Norris teda katkestas ja vastas kõigile väidetele, mis olid kas välja öeldud või kavatses Sir Thomas neid alles esitama hakata:

      „Kulla Sir Thomas, ma mõistan teid täiesti ja hindan teie lahkust ja teie arvamuste delikaatsust, mis on täiesti kooskõlas teie käitumisega; ja ma nõustun teiega täielikult peamises, mis puudutab sündsat põhimõtet teha kõik mis võimalik lapse heaks, kes on teatavas mõttes oma vastutusele võetud; ja ma olen kindlasti viimane inimene maailmas, kes niisugusel puhul ka omalt poolt piskuga kaasa ei aitaks. Kuna mul endal lapsi ei ole, siis kellele saan ma veel igas minu elus ette tulevas asjas loota, kui mitte oma õdede lastele? – ja ma olen kindel, et mister Norris on ju nii õiglane –, aga te teate, et ma pole meister sõnu tegema ja lubama. Ärgem laskem pisiasjadel heidutada meid heategu tegemast. Andkem tüdrukule haridus ja viigem ta korralikult seltskonda, ja ma olen kindel kümme ühe vastu, et tal on võimalik hästi hakkama saada, nii et edaspidi ei pea keegi tema peale midagi kulutama. Meie noor sugulane, Sir Thomas, või vähemalt teie oma, kasvaks selles ümbruses üles paljude eelistustega. Ma ei ütle, et temast võiks tulla niisama ilus naine nagu tema täditütred. Küllap mitte, aga ta viiakse selle maa kõrgemasse seltskonda nii soodsates tingimustes, mis suure tõenäosusega võimaldavad tal oma elu auväärselt sisse seada. Te mõtlete oma poegadele, aga kas te ei tea, et kõigist asjadest maa peal on just see kõige ebatõenäolisem, mis võiks juhtuda, sest nad kasvavad ju koos nagu vennad ja õed. Moraalselt on see võimatu. Ma pole veel kunagi ühestki niisugusest juhtumist kuulnud. Tegelikult on see ainus kindel viis niisugustest sidemetest hoidumiseks. Oletame, et ta on ilus tüdruk, ja Tom ja Edmund juhtuvad teda seitsme aasta pärast esimest korda nägema, siis võib küll õnnetus juhtuda. Ainuüksi mõte, et ta on pidanud üles kasvama meist kaugel vaesuses ja viletsuses, oleks juba küllaldaseks põhjuseks, et üks nendest armsatest ja hea südamega poistest temasse armuks. Aga kui kasvatada ta üles nüüdsest peale nendega koos ja isegi kui oletada, et ta on ilus nagu ingel, siis pole ta neile kummalegi midagi enamat kui õde.”

      „Teie jutus on palju tõtt,” vastas Sir Thomas, „ja ma olen kaugel sellest, et veeretada mingeid mõeldavaid takistusi plaanile, mis vastab kõigi asjaosaliste huvile. Ma tahan ainult öelda, et me ei tohi sellega nii kergesti kaasa minna; selleks et seda Mrs Price’ile tõeliselt vastuvõetavaks ja meile austust väärivaks teoks muuta, peame me võtma oma kohuseks kindlustada lapsele aadliseisusse kuuluva inimese elu, kui hiljem ka võimalused nii soodsaks ei osutu, nagu te lootusrikkalt usute.”

      „Ma mõistan teid täiesti!” hüüatas Mrs Norris. „Te olete suuremeelsuse ja tähelepanelikkuse kehastus ning ma olen kindel, et me oleme selles küsimuses alati ühel meelel. Nagu te teate, olen ma valmis nende heaks, keda ma armastan, alati head tegema; ja kuigi ma ei tunne selle väikese tüdruku vastu sajandikkugi sellest poolehoiust, mida ma teie armsate laste vastu tunnen, ja kui ta ei saa ka kunagi tulevikus mulle mingis mõttes nii lähedaseks, peaksin ma ennast ometi vihkama, kui suudaksin ta hooletusse