Mansfield Park. Jane Austen

ütles ta. „Täielik rahu. Sellega ei saa võrrelda ühtki maali ega muusikateost, isegi luules on ainult katsetused seda ilu kirjeldada. See pilt leevendab kõik mured, vaimustab iga südant. Kui ma niisugusel õhtul välja vaatan, siis on tunne, nagu poleks maailmas enam mingeid muresid ega tigedust – ja neid oleks kindlasti vähem, kui inimesed pööraksid rohkem tähelepanu looduse ülevusele ja tegeleksid vähem iseendaga, vaadates hoopis niisugust looduspilti.”

      „Mul on hea meel sinu vaimustuse üle, Fanny. Täna on imeilus õhtu, ja kahju on inimestest, keda ei ole õpetatud tundma nii sügavalt nagu sina, keda pole juba lapseeas looduse juurde juhitud. Nad kaotavad palju.”

      „Sina oled mind selles suunas õpetanud mõtlema ja tundma, Edmund.”

      „Mul on olnud väga taibukas õpilane. Vaata, kui heledalt särab Arktuurus!”

      „Jah, ja Suur Vanker. Tahaksin Kassiopeiat näha.”

      „Selleks peame minema välja muruplatsile. Ega sa ei karda?”

      „Üldse mitte. Me pole juba ammu tähti vaadelnud.”

      „Jah, ma ei tea, kuidas see nii on läinud…”

      Sel hetkel hakati laulma. „Jääme veel nii kauaks, kui laul lõpeb, Fanny,” palus Edmund ja pööras aknale selja. Ja kui laul edasi kestis, nägi Fanny kurvastusega, kuidas Edmund sammsammult klaverile lähenes, ja kui laul lõppes, seisis ta lauljate juures nende hulgas, kes soovisid tungivalt, et laulu korrataks.

      Fanny jäi üksinda akna juurde, kuni Mrs Norris hakkas temaga tõrelema ja hoiatas, et ta võib nohu saada.

      12. peatükk

      Sir Thomas pidi jõudma koju novembris, tema vanema poja olid kohustused juba varem tagasi kutsunud. Lähenes septembrikuu koos jahihooajaga ning Tom Bertram teatas oma tulekust kõigepealt kirjas metsavahile, selle järel sai kirja Edmund. Augusti lõpus saabus ta ise, ta oli rõõmus, teravmeelne ja galantne, kui olukord seda nõudis või kui miss Crawford palus tal jutustada hobuste võiduajamistest ja Weymouthist, pidudest ja sõpradest; kuue nädala eest oleks ta neid lugusid veel teatud huviga kuulanud, nüüd aga soovis ta kuulata tema juttu sellepärast, et võrrelda ja veenduda, et noorem vend meeldib talle rohkem.

      See oli väga närvesööv ja tal oli südamest kahju, aga nii see juba oli, ja kavatsus abielluda vanema vennaga oli temast nüüd nii kaugel, et ta ei tahtnud temaga isegi flirtida, vähemalt mitte rohkem kui ta iludusena oma enesetundele võlgnes. Noormehe pikale veninud äraolek Mansfieldist, mille eesmärgiks oli ainult lõbutsemine ja omaenda tujudele järeleandmine, tegi talle täiesti selgeks, et Tom ei hooli temast. See tunne oli vastastikune, sest kui Tom oleks praegu astunud tema ette Mansfieldi omanikuna, Sir Thomase pärijana, kes temast tulevikus ju saab, ei võtaks ta noormehe ettepanekut arvatavasti vastu.

      Sügishooaja kohustused, mis Mr Bertrami Mansfieldi tagasi tõid, viisid Mr Crawfordi Norfolki. Septembri alguses ei saadud Everinghamis enam ilma temata läbi. Ta sõitis ära kaheks nädalaks ja need kaks nädalat tundusid õdedele Bertramitele nii väljakannatamatult igavad, et iseenesest see asjaolu oleks pidanud nende silmad avama ning sundis möönma Juliat, kes oli oma õe peale armukade, et Mr Crawfordi tähelepanu ei saa sugugi usaldada ning et ta ei soovi üldse, et ta tagasi tuleb. Nende kahe nädala jooksul jäi noormehel püssilaskmise ja magamise vahel küllalt aega veendumusele jõudmiseks, et ta peaks Mansfieldist kauemaks eemale jääma – muidugi, kui ta oleks olnud harjunud rohkem oma taotluste ja eesmärkide üle järele mõtlema –, ning ta oleks pidanud küsima endalt, kuhu tema tegevusetu edevus välja viib; aga rikkusest ja halvast eeskujust hoolimatuks ja isekaks muutununa ei mõtelnud ta kaugemale hetkest, mis parajasti käes oli. Ilusad targad õed, kes talle rohkem kui sõbralikult vastu tulid, olid tema kõigest küllastunud vaimule just õigeks meelelahutuseks; ja kuna ta Norfolkis midagi Mansfieldi seltskondlikele lõbudele võrdväärset ei leidnud, pöördus ta sinna kindlaksmääratud ajal rõõmuga tagasi ning teda võeti seal niisama rõõmsalt vastu nende poolt, kellega ta kavatses ka edaspidi meelt lahutada.

      Maria oli tundnud Mr Crawfordist suurt puudust, sest tema äraolekul oli ta sunnitud välja kannatama ainult Mr Rushworthi seltskonda ning seega ikka ja jälle kuulama, kuidas jaht oli sel päeval läinud, kas hästi või halvasti, kuulama kiitlemist, kui toredad koerad tal on, kannatama välja tema kadedaid märkusi naabrite kohta ja kahtlusi nende kvalifikatsioonis, samuti tema juttu, kui innukalt ta salakütte taga ajab – kõik niisugused teemad, mis ei leia teed naise südamesse, kui ühel pool pole väljapaistvat talenti ega teisel pool teatud poolehoidu. Julia, kes polnud kihlatud ega olnud tal ka mingit tegevust, oli kindel, et tal on õigus Mr Crawfordi järele palju suuremat puudust tunda. Mõlemad õed arvasid, et Mr Crawford eelistab just teda – Julia Mrs Granti kelmikate vihjete järgi, sest ta uskus heameelega seda, mida ta soovis, Maria arvamus rajanes Mr Crawfordi enda vihjetele. Kõik vajus tagasi samasse rööpasse, kus see enne Mr Crawfordi ärasõitu oli olnud. Mr Crawford kohtles mõlemat õde ühtemoodi galantselt ja armastusväärselt, nii et ta ei kaotanud oma võimu kummagi üle ning oskas peatuda täpselt selles punktis, kus oleks olnud vaja juba järjekindlust, visadust, hoolitsevust ja hingesoojust, mis oleks äratanud ka üleüldist tähelepanu.

      Fanny oli sellest seltskonnast ainus, kes tunnetas toimuvas midagi niisugust, mis tekitas temas ebameeldivaid tundeid. Sellest päevast peale, mille nad veetsid Sothertonis, ei saanud ta vaadata Mr Crawfordi kas koos Maria või Juliaga, ilma et ta oleks neid teraselt jälginud, ja harva juhtus nii, et tal polnud millegi üle imestada või midagi laita. Oleks ta usaldanud rohkem oma mõistust, nii nagu ta tegi seda igas muus suhtes, oleks ta olnud kindel, et ta näeb selgelt ja otsustab õigesti, ning ta oleks arvatavasti teatanud midagi tähtsat oma tavalisele usaldusalusele Edmundile. Nüüd aga söandas ta teha ainult kerge vihje, mis langes viljatule pinnale. „Ma olen üllatunud,” mainis ta, „et Mr Crawford nii ruttu tagasi tuli, kui ta oli varem veetnud siin juba seitse nädalat. Ma sain aru, et ta armastab nii väga vaheldust ja ühest kohast teise rändamist, seepärast mõtlesin, et midagi kindlasti juhtub, kui ta on ära läinud, ning ta meelitatakse mujale. Ta on harjunud palju lõbusamate paikadega kui Mansfield.”

      „Igatahes teeb see talle au,” kõlas Edmundi vastus, „ja eelkõige rõõmustab see tema õde. Õele ei meeldi tema mustlaseelu.”

      „Ta on Mariale ja Juliale väga armsaks saanud!”

      „Jah, ta oskab daamidega käituda. Ma arvan, et Mrs Grant peab Juliat tema lemmikuks. Ma pole seda küll eriti märganud, aga ma soovin, et see nii oleks. Tal pole vigu, mida tõsine kiindumus ei suudaks kõrvaldada.”

      „Kui Maria poleks kihlatud,” sõnas Fanny ettevaatlikult, „siis ma peaaegu arvaksin, et Mr Crawford imetleb teda rohkem kui Juliat.”

      „Mis räägib võib-olla rohkem selle poolt, et ta eelistab Juliat rohkem, kui sina, Fanny, seda tead. Minu arvates on tihti nii, et mees enne lõpliku otsuse langetamist tõstab rohkem esile oma väljavalitu õde või südamesõbrannat, kui daami ennast. Crawford on liiga arukas, ta ei jääks siia, kui miski teda Maria poolt ohustaks. Ma ei karda Maria pärast, sest ta on tõestanud, et ta järgib oma mõistust, mitte tundeid.”