Leinalilled. Ann Granger

Ja on esinenud siin alati selle nime all. Kas te olete kindel, et ta tahtis teile just nime kohta midagi öelda?”

      „Ta oli suremas!” hüüatas Markby ärritatult. „Tal oli sõnade välja ütlemisega suuri raskusi! Ta rääkis kindlasti nimest ja käskis küsida oma naiselt.”

      „Sellelt daamilt,” ütles Hawkins, „on küsitud selle kohta ja ka selle kohta, kas Constantine’il oli vaenlasi, ja palju muudki. Ent arst määras talle rahusteid ja tema vastustest pole meil siiani suurt abi olnud. See kõik on olnud talle väga masendav. Taevas hoidku, kuidas teie oma väljaõppe ja kogemuste juures ei märganud õigel ajal, mis juhtus? Te ütlesite, et mees karjatas ja kurtis valu üle!”

      „Mina kuulsin,” ütles Meredith. „Ma nägin, et ta on ärevuses, ja ütlesin seda ta naisele.”

      „Constantine arvas alguses, et teda hammustas mingi putukas,” kordas Markby oma meelest vist juba kuuendat korda, „ja Rach – tema naine – rääkis, et mehe süda pole päris korras. Tal oli olnud eelmisel aastal kerge infarkt.”

      „Nii ta ütles,” kinnitas Meredith.

      Sigines vaikus. Hawkins pani käed risti, nõjatus toolileenile ja põrnitses neile otsa. Meredith hakkas taipama, et põrnitsemises pole midagi isiklikku. Hawkins oli lihtsalt säärane inimene. „Ah nii? Igatahes ei surnud ta infarkti, ega ju? Mida tegite teie, peainspektor, sel ajal, kui kurjategija süstis talle mürki selga?”

      „Pildistasin,” vastas Markby. „Oma endist naist, oma sõpra preili Mitchelli… ja lilli.”

      „See kõik kõlab ajaleheveergudel väga veidralt,” märkis Hawkins.

      „Ma olen nagu pesurulli vahelt läbi lastud,” ütles Meredith, kui nad viimaks väljas olid.

      „No näed! Ja kuidas mina end sinu arvates tunnen? Täieliku idioodina! Alex mõrvati minu nina all!”

      Nad leidsid lähedusest veinibaari, mis paiknes kahe kõrge moodsa ehitise vahel väikeses Victoria-aegses majas. Baari seinu kaunistasid kollaseks tõmbunud reljeefid, nende kohal oli tolmunud kipsfriis, millel olid kujutatud viinamarjalehed ja – kobarad ning prullakad putod. Tundmatu sildiga punase veini pudeli juures arutasid nad olukorra uuesti läbi, jõudmata ühegi järelduseni.

      „Sa korjasid okka üles ja saatsid ekspertiisi!” proovis Meredith optimismi üles näidata.

      „See polnud just kõige targem tegu,” tunnistas Markby.

      „See oli ainus, mida sa said teha.” Meredith kummardus üle laua ja puudutas ta kätt. „Ära nukrutse! Ma tean, et sa ei saa seda unustada, kuid las Hawkins tegeleb sellega. Lõppude lõpuks ei uuri sina seda juhtumit!”

      „Tänu jumalale, et ei uuri, nüüd olen ma hoopis ülekuulatava osas! See on uus ja kummaline kogemus.” Ta muigas. „Ma ei usu, et see Hawkinsile eriti meeldib. Ta arvab, et kõrgema politseiohvitseri juuresolekul ei saa kedagi mõrvata, isegi kui politseinikul on vaba päev, ja ma kaldun temaga nõustuma. Mulle jäi mulje, et ta peab mind juhtunu pärast vastutavaks.”

      „Muidugi mitte! Sina ei surunud Alexile mürgisüstalt selga!”

      „Kas sa arvad, et Hawkins välistab selle? Ta võib arvata, et ma olin Alexi peale armukade. Armukadedus on väga võimas mõrvamotiiv.”

      „Sa ju pildistasid sel ajal, kui see juhtus.”

      „Või me arvame, et see juhtus sel ajal,” täpsustas Markby. „Muidugi see tundub nii. Rahvas tungles. Teda nügiti. Ta kurtis valu. Ta tõmbas okka pintsaku küljest ja…”

      Ta jäi vait ja põrnitses veiniklaasi.

      „Ja viskas okka maha, kuna ei pidanud seda oluliseks!”

      „Jah, ta pillas selle maha.” Alan rüüpas veini. Vaikuse katkestas naerulagin baari teisest otsast. „Aga see oli oluline. Ma oleksin pidanud kohe taipama, et teda rünnati. Ja see oli hoolikalt ette valmistatud rünnak. Mõrvar ostis näitusepileti. Ja see tuleb eelmüügist osta.”

      „Seega ei tegutsenud ta huupi.” Meredith ohkas.

      „Ei. Ja ta ei pruugi olla londonlane.”

      Meredith vaatas talle otsa, pruunid silmad ärevad. „Kas sa arvad, et mõrvar tuli Lynstone’ist, kus Constantine’id elasid?”

      „See on väga tõenäoline. Mõrva ettevalmistamine võttis aega ja nõudis täpseid teadmisi Constantine’ide käikudest. Ründaja teadis, et nad on sel õhtupoolikul lillenäitusel ja ka seda, et Alexil on olnud kerge infarkt. Kui Alexil on valu või ta tunneb ennast halvasti, pannakse see südame arvele. Constantine’id sõidaksid pigem koju, et kutsuda arst, kes tunneb Alexi tervislikku seisukorda, kui otsiksid siit abi. Ka Hawkins tuleb lõpuks selle peale. Ma ei kujuta ette, mida arvab Lynstone’i kohalik korravalve, kui pealinna politsei neile kaela sajab!”

      Meredith võttis veinipudeli ja valas klaasid täis. „Igatahes ei puutu see meisse. Sa viisid neile okka ja me mõlemad oleme ütlused andnud. Hawkins käskis meil mõelda ja teatada, kui veel midagi meenub. Ja see on ka kõik. Me ei pea Racheliga kohtuma. Vähemalt mitte enne, kui juhtum on lahendatud ja toimub kohus.”

      „Ära loodagi,” lausus Markby süngelt. „Kui Rachelil on probleeme, peavad kõik nendega tegelema. Ta võtab ühendust.”

      viis

      See polnud Rachel, kes võttis esimesena ühendust, vaid hoopis keegi teine. Kui Meredith jõudis tööle, leidis ta laualt sedeli tundmatu nime ja telefoninumbriga, mille kõrval oli teade: „Helista tagasi.”

      Meredithi rong oli jäänud hiljaks ja ta jõudis tööle pool tundi hiljem. Ta pani mapi käest, võttis teate ja küsis: „Mis see on?”

      Gerald, kes jagas temaga kabinetti, tõstis pilgu eriti kõmumaialt ajalehelt. Ta luges The Times’i ainult siis, kui keegi oli jätnud lehe rongivagunisse.

      „Tema nimi on Foster ja ta tahab kangesti sinuga kohtuda. Palju sul neid mehi on?” Gerald irvitas ja avas uue paki nätsukomme. Ta oli loobunud suitsetamisest.

      „Jäta oma napakad naljad! Mul on vastik rongisõit selja taga ja ma eelistaksin rahulikku päeva.” Meredith põrnitses paberitükki. See ei tõotanud midagi head. „Kes ta on? Kas ta ütles, mida ta tahab?”

      Kommi näriv Gerald heitis talle tähendusrikka pilgu.

      „Oh taevake…” Meredith ohkas. „Mida nemad tahavad?”

      „Mis sa ise arvad?” küsis Gerald lõbusalt naeratades. „Kui sa sekeldad kahtlaste võõramaalastest ärimeestega.”

      „Alex polnud kahtlane ja ta oli välismaalane ainult sünni poolest, ta oli aastaid briti kodanik ja ma ei sekeldanud temaga. Ma olen teda näinud ainult ühe korra, selge? Ühe korra!”

      „Jäta, kindlasti oli ta suli.”

      „Miks nii?” nõudis Meredith vihaselt.

      „Miks muidu teda sel kombel teise ilma saadeti? Korralikud inimesed surevad voodis. Jube mõrv! See on siin kirjas.”

      „Kui see on su ainus infoallikas, siis ma ei imesta, et sa teed valesid järeldusi. Ja kui see sopaleht Alexi kohta nii väidab, siis tuleks ta kohtusse kaevata.”

      „Ma olin sunnitud seda lehest lugema,” kaebles Gerald, „kuna sina pole sellest midagi kõssanud. Meie, ülejäänud, elame üksluist elu ja tahaks ka päeva jubedate lugudega põnevamaks muuta. Paras sulle, kui meie oma uljas julgeolekuteenistus sind grillima hakkab. See Constantine oli ilmselt rahvavaenlane number üks.”

      Meredith tõstis telefonitoru ja käskis Geraldil vait jääda. Kui ta veidi hiljem kõne lõpetas, tegi Gerald, kes oli sel ajal lehte lugenud, suu uuesti lahti. „Kas sa tahad teada, mida horoskoop ütleb?” Ta jätkas vastust ootamata: „Täna kohtud sa uue mõjuvõimsa isikuga. Nii on siin kirjas. Tuleb välja, et Foster on pikk ja tõmmu nägus välismaalane.”

      „Kui sa sel kombel komme edasi vitsutad, lähed veelgi paksemaks,” informeeris Meredith Geraldit. „Ma