Leinalilled. Ann Granger

Kahtlustav näoilme kadus. Ta muutus rõõmsamaks. „Teie soovib telefon?” Ta imiteeris nimetissõrmega numbrivalimist.

      Meredith kõhkles.

      „Paluksin klaasi vett.”

      „Ah, mina toob… teie ootab.”

      Uks sulgus. Meredith laskus trepist alla ja läks Markby juurde. „Kuidas tal on?”

      „Näib tukkuvat.”

      Constantine istus kössivajunult nurgas, silmad suletud.

      Markby avas ukse ja kummardus sisse. Pead uuesti autost välja tõmmates ja end sirgu ajades ütles ta: „Hingab katkendlikult. Ma kutsun kiirabi. Ma ei usu, et teda võib koju sõidutada, mis iganes Abbey see ka oli.”

      Majauks avanes ja tüdruk astus ettevaatlikult trepist alla, klaas vett väikesel hõbekandikul.

      „Palun.” Ta piilus uudishimulikult autosse. „Kas magab?”

      „Ma ei tea.” Markby kummardas taas sisse ja sakutas Alexit käisest.

      „Soovite vett? Constantine, kas te kuulete mind?” Ta lükkas mehe varruka üles ja katsus pulssi.

      Constantine avas äkitselt silmad. Tal oli raske keskenduda kolmele teda silmitsevale ärevale näole. „K-kus ta on?” Tal oli raskusi ka sõnade välja ütlemisega.

      „Rachel läks autojuhti otsima,” ütles Markby. „Ärge muretsege, ta ei jää kauaks.”

      Constantine’i värisev käsi tõusis ja puudutas nägu, mida nüüd paistsid krambid valdavat. Ta tegi kohmaka kutsuva liigutuse. Markby kummardus alla, et paremini kuulda. Constantine pingutas, et vaevukuuldavat häält sõnadeks vormida. „Te ütlesite… politseist?”

      „Jah, kuid ärge üritage praegu rääkida, vanapoiss. Olge rahulik,” palus Markby.

      Constantine vehkis peaga, ise üleni higine. „Ei-ei!” Ta suunurgast nirises sülge. „K-kuulake! Mu nimi…” Otsekui tundes, et ei suuda lauset lõpetada, ahmis ta õhku ja lisas: „Küsige temalt!”

      Ta näole ilmus õudne grimass. Tema suu loksatas lahti ja lõug vajus alla nagu kõhurääkija nukul. Kurgust kostis kohutav korin ja ta silmad läksid pungi. Ta sirutas harali sõrmedega käed avatud autoukse poole.

      Au pair kiljatas. Kandik kukkus tänavale, purunenud klaasi killud ja vesi paiskusid laiali ning lömmis kandik veeres rentslisse.

      Constantine vajus ettepoole, ta pea toetus vastu juhiistme seljatuge.

      „Ta sai südamerabanduse!” hüüdis Meredith hirmunult.

      Markby haaras lõtvunud mehest kinni ja asetas ta ettevaatlikult istme seljatoe najale. Alexi pungis silmades oli tühi pilk ja ta suu oli lahti. Markby katsus ta kaela ja otsis uuesti randmelt pulssi.

      Hetke pärast lasi ta Constantine’i käe lahti. „Aidake ta autost välja tõsta! Kui me asetame ta pikali, proovin ma ta südant elustada!”

      Constantine oli kogukas mees ja isegi hüsteerilise tütarlapse abiga kulus neil mitu minutit, et teda autost välja saada. Kuid see osutus asjatuks. Kõik elustamiskatsed olid tulutud. Kui Meredithi poolt autotelefoni teel kutsutud kiirabi sireenide huilates saabus, ajas Markby ennast püsti.

      Tema nägu oli sünge. „Ta on surnud,” teatas ta lühidalt.

      kolm

      „Mulle ei mahu see ikka veel pähe,” ütles Meredith.

      Rong loksus aeglaselt Paddingtoni jaamast välja. Hea veel, et nad peale jõudsid. Rong oli päeva viimane ja see õnnestus neil ainult tänu kiirele sprindile üle ajutiselt jaama perroone ühendavate laudiste. Peale nende oli vagunis grupp teatrist koju sõitvaid inimesi, kes jagasid kaugemas nurgas muljeid etendusest. Hämarat linna valgustasid tänavalaternate read. Suurte kortermajade kardinateta aknad võimaldasid heita pilku kodudesse. Need igapäevased pildikesed – kaetud laud, teleekraani vilkumine – tekitasid Meredithis õõvastava tunde. Täna oled sa olemas, homme läinud.

      See, kuidas keegi äkitselt suurlinna tänaval kokku variseb – või oma kalli auto tagaistmel, nagu juhtus Alexiga –, ei sobinud kokku Meredithi loomupärase sündsustundega. Tema arvates oli surm ebaõiglane. Kuidas võidi selline rikas ja positsiooniga mees nagu Alex kutsuda siit ilmast ära sekundi murdosa vältel? Miks tal endal polnud mingit sõnaõigust? Mis mängu saatus mängib? Või on reaalsus veelgi hirmuäratavam kui pahatahtlik saatus? Kas me oleme ainult väikesed tiirlevad ruletikuulid, mis lõpetavad seal, kuhu ratas neid paiskab?

      Ta nõjatus istme seljatoele ja sulges silmad. Täna oli olnud pikk päev.

      Rachel ja autojuht Martin olid saabunud just sel hetkel, kui Alexit kanderaamiga kiirabiautosse tõsteti. Loomulikult oli Racheli enesevalitsus asendunud hüsteeriaga. Meredithi käsivarrele toetuvat naist ümbritses peagi väike rühm kaastundlikke möödakäijaid. Valjult nuuksuv ja Vahemere äärsetele rahvastele iseloomuliku ägedusega žestikuleeriv au pair nägi, et temast pole keegi huvitatud. Ta tõstis kriimustatud hõbekandiku maast üles ja kadus nördinult tagasi majja. Aeg-ajalt liikus aknakardin, mille tagant diskreetselt välja piiluti. Kindlasti nõuab „madaam” koju jõudes täielikku aruannet.

      „Alex!” karjatas Rachel. „Räägi minuga, kallis!”

      „Ta ei saa!” käratas Meredith. See tundus jõhker, kuid hüsteeria, mis oli oma olemuselt kahtlemata siiras, hakkas muutuma teatraalseks. Alles natukese aja eest oli Meredith näinud, kuidas Rachel purjetas kuninglikult Grand Marqueel läbi rahvahulga – ja nüüd taoline masendus! Tundus, et Rachel on pealtvaatajatest väga hästi teadlik ja peab vajalikuks anda korralik etendus.

      Keegi ei saa teda süüdistada, kuid keegi ei saa ka lohutada. Pealegi tundus Meredithile, et proua Constantine’i meeleheites on tubli annus viha. Selle pärast, et see oli juhtunud just temaga ja veel nii avalikus kohas. Just nagu oleks ta süüdistanud õnnetut Constantine’i, et too ei oodanud auto tagaismel hinge heitmisega seni, kuni nad Londonist välja jõuavad.

      Viimaks vajus ta lõplikult kokku. Pärast arsti turgutamist oli ta võimeline nõrga häälega avaldama abikaasa sünniaja ja nime. Alex George Constantine, lisaks Londoni sõprade telefoninumber. Neile helistati ning peagi olid nad kohal, et avaldada sügavat kaastunnet. Nad võtsid Racheli oma hoole alla. Noorel närvilisel tumedapäise autojuhil kästi sõita Mercedesega Lynstone’i ja jätta proua Constantine kuni edasiste korraldusteni linna. Markby ja Meredith olid ka lõpuks vabad, et sõita koju, kus sai päevasündmusi uuesti rahulikult läbi arutada.

      „Kohtumine Racheliga? See on üks elu halvematest naljadest.”

      Säärane oli Markby vastus Meredithi äsjasele märkusele ja sisemisele võitlusele, mida ta endaga pidas. Meredith avas silmad. Alan põrnitses lõbusaid teatrikülastajaid, otsekui oleksid nemad mingil arusaamatul põhjusel süüdi kehvalt lõppenud päevas.

      „Kui mina oleksin teda esimesena märganud,” jätkas Markby pahuralt, „oleksin ma lasknud sealt kähku jalga, enne kui tema mind oleks näinud!”

      „Mulle ei tulnud pähegi, et Rachel võiks olla su eksnaine!” nähvas Meredith. „Sa ei räägi ju temast! Sa oled nimetanud ainult tema nime, kuid ei midagi enamat. Ma pole sinult ka kunagi küsinud, kuna arvasin, et sinu abielu on su enda asi. Ma mõtlesin, et lahutus muutis sind kibestunuks…”

      „Kas see paistab välja?” Markby oli siiralt üllatunud, tema sinised silmad väljendasid imestust ja pisut solvumist.

      „Jah, tähendab ei… tähendab jah! Vaata, Rachelist rääkimine oli tabu. Ma austasin seda. Ja päris kindlasti ei ole sa mulle tema neiupõlvenime maininud! Rachel on levinud eesnimi, ja pealegi moonutavad kooliplikad üksteise nimesid. Mina olin Merry – oma pattude pärast – ja tema Ray. Ka minule oli see olukord piinlik, kas tead! Ma käisin Winstone House’is ainult paar aastat ja Rachel polnud mu südamesõbranna, nagu ma juba ütlesin! Lihtsalt võrkpallimansa liige! Kui mul oleks olnud kas või õrna aimu, et ta on kuidagi sinuga seotud, oleksin ka mina teda vältinud!”

      Markby vaatas