Leinalilled. Ann Granger

lasi Meredithi käe lahti. Isegi nüüd, mõtles Meredith, ei puuduta me teineteist avalikus kohas, isegi mitte raudteevagunis.

      „Kas sa teadsid, et Rachel on uuesti abiellunud?” küsis Meredith.

      „Ma olin kuulnud. Ma olin kindel, et mees peab olema rikas. Rachel ei teeks kaks korda ühte viga! Ma ei teadnud ta nime, või kui olin ka kuulnud, siis ei jätnud meelde.” Markby kortsutas kulmu. „Constantine tahtis mulle selle kohta midagi öelda. Ta käskis küsida Rachelilt, kuid ma ei leidnud sobivat võimalust.”

      Meredith alustas mõtlikult: „Kui meid esitleti, turgatas mulle pähe, et see on kreekapärane nimi. Kas ta oli kreeklane? Ta ei näinud sedamoodi välja.”

      „Ka mina olen sellele mõelnud. Ma ei tea, kust ta pärit oli, ent nimi tundus mulle kuidagi kunstlik. Tuletab meelde Bütsantsi. Otsekui oleks aetud näpuga järge mõne paksu idamaade impeeriume käsitleva ajalooraamatu genealoogiatabelites. Ma tahaksin teada, kui kaua ta seda nime kandis ja milline oli see varem.”

      „Mis sa arvad, kas see oli ta pseudonüüm või muudetud nimi?”

      „Aga sina? Ma olen päris kindel, et ta tahtis seda mulle öelda. Kuid milleks?”

      Rong peatus jaamas. Mõned inimesed väljusid. Peale ei tulnud kedagi. Meredith ja Alan jätkasid vestlust.

      „Ta teadis, et sa oled politseinik. Tal võis olla sekeldusi. Võibolla viibis ta riigis illegaalselt? Ta tundis, et hakkab surema ja tahtis teha asjad Rachelile kergemaks. Ja kuna sa oled politseinik, arvas ta, et sa suudad aidata.”

      Markby raputas pead. „Temasugune mees? Isegi siis, kui ta oli kunagi illegaal, oleks praeguseks tal need asjad korda aetud. Ta oli ju abielus inglannaga. Ta on elanud siin juba aastaid. Tal on siin äriettevõtted. Ei, Suurbritannia pass peaks tal ammu käes olema.” Markby ohkas. „Ta ei arvanud alguses, et hakkab surema, kuid siis taipas. Talle oli järsku väga tähtis, et et keegi teaks ta õiget nime. Oh! Ma soovin, et need Racheli sõbrad poleks teda kohe minema viinud. Ma oleksin temalt küsinud.”

      „Ta poleks suutnud sulle vastata. Ta oli endast väljas. Hea, et tal oli sõpru, kellele helistada. Muidu oleksime meie pidanud temaga jamama.” See kõlas jõhkralt ja Meredith lisas kohe: „Ma ei mõelnud…”

      „Ma tean. Jah, ma poleks jätnud teda taolises olukorras Londonisse omapäi. Ent ma olen rõõmus, et keegi teine ta oma tiiva alla võttis.”

      Meredith suunas pilgu aknast välja pimedusse. Linn oma juhuslike koduelustseenidega oli jäänud selja taha, mille üle oli tal hea meel. Nad sõitsid mööda tühja maastikku. Paremal pool, raudteega paralleelselt, jooksis maantee, kus aeg-ajalt lõhestasid pimedust autotuled. Teatrikülastajad tukkusid, igal pea isemoodi kaldus.

      Meredith küsis arglikult: „Sa ütlesid, et oled rõõmus, aga siis, kui nägid teda ja Constantine’i – kas sa tundsid midagi, kas või armukadedust?” Tal polnud plaanis seda küsimust esitada, kuid see libises justkui iseenesest suust.

      Markby vaatas talle otsa. Meredith tundis, et lööb õhetama, et puna levib kaelalt näole, ja ütles: „Vabandust, ei midagi isklikku.”

      „Muidugi,” lausus Markby vaikselt. „Ei, ma ei tundnud armukadedust. Kui üldse midagi, siis kergendust. Ma arvasin, et ta sai lõpuks selle, mida igatses. See kustutas viimase süüsädeme, mis oli tuha all hõõgunud. Ma tundsin alati, et suudan talle vähe pakkuda. Tema oli seda mulle sisendanud. Kui ma nägin teda Constantine’iga, mõtlesin, et see on tema jaoks õige mees. Mitte mina, mina poleks saanud see iial olla, mida iganes ma oleksingi teinud.” Markby vangutas pead. „See on igast kandist kohutav. Constantine’i näol kaotas ta inimese, keda tal on raske asendada. Mul on Rachelist kahju, tõepoolest kahju. Aga see on ka kõik.”

      Seejärel istusid nad vaikides, kumbki tegeles oma mõtetega. Meredith ei teadnud, millele Alan mõtleb, ent mõne aja pärast tõusis mees püsti ja võttis pakiriiulilt jope. Ta istus tagasi, asetas jope põlvedele ja võttis selle taskust kokkurullitud taskuräti.

      „Võib-olla on see õietolmu tekitatud allergia?” oletas Meredith, meenutades, kuidas Markby oli võtnud lillenäitusel rätiku taskust.

      „Mida? Oi, ei… ma korjasin selle üles.”

      Ta keeras taskurätiku lahti. Sellel lamas suur okas.

      Meredith kummardus üllatunult ettepoole. „Kas see oli Alexi pintsaku küljes? Üsna kurjakuulutava välimusega asjake! Miks sa…?” Ta jäi vait ja vaatas Markbyle süüdistavalt otsa. „Alex pillas selle maha! Ma mäletan seda selgesti. Kuidas sa…? Sa poetasid sellele taskuräti ja korjasid okka märkamatult üles! On mul õigus?”

      „On küll,” ütles Markby vabandavalt, ja kui Meredith sirutas käe, lisas ta kähku: „Ära puuduta seda!”

      „Ma ei pilla maha!”

      „Mitte sellepärast… ma tahan seda mikroskoobi all uurida.”

      Meredith muutus ärevaks. „Mis lahti?” Ta silmitses hõbedaselt läikivat okast. See oli justkui kahetolline nõel, ühest otsast peenem, teisest jämedam, ja peenem ots tundus olevat vigastatud.

      „Ei midagi. Ma olen lihtsalt uudishimulik. Ma ei tea ühtegi taolist okast. See on väga tugev ja üldsegi mitte vetruv. Just nagu mõne kõrbekaktuse või metsiku taime, mitte kultuurtaime küljest. Võib-olla ogapirn? Ma tean nendest taimedest väga vähe.” Ta rullis okka rätikusse ja pani taskusse.

      Meredith oli väsinud ja hirmul, sest talle tundus, et igasugused tragöödiad on muutunud üha rohkem tema elu osaks. Veel hullem, need just nagu varjasid endas mingit ebamäärast ohtu. Teadmata täpselt, mida ta kardab, ütles Meredith pahaselt: „Lugu on niigi halb. Ära tee seda hullemaks!”

      Hoolimata hilisest kojujõudmisest pärast väsitavat päeva ja sellest, et järgmisel hommikul tuleb vara virge olla, ei tulnud Meredithil und.

      See ei üllatanud teda. Tema mõtetes keerles midagi keskaegse surmatantsu taolist, ainult et rüütlite, kerjuste, daamide ja orduvendade asemel olid tegelasteks Constantine, Rachel ja Markby – Rachel ja Markby käest kinni hoides. Meredith ise oli tantsijate rea lõpus nagu vigane kerjus.

      Kell kolm öösel oli ta tagumises magamistoas, ikka veel hommikumantlis, ja tuhlas kastis.

      Tagumises magamistoas polnud mingit mööblit peale uut polstrit ootava tugitooli. Meredith oli kuhjanud sinna kõik, mida polnud jõudnud pärast kolimist lahti pakkida või mis vajas parandamist, näiteks see tool. Nimetatud kast sisaldas elu ajal kogunenud suveniire, alates teismelise päevikust ning lõpetades nikerdatud ja maalitud puitesemetega Ida-Euroopast, Vahemeremaade keraamika ning igat sorti helikassettide ja raamatutega. Kuskil nende asjade hulgas, ilmselt kõige põhjas…

      Meredith oli kasti kohal kummargil ja kaevas agaralt nagu jahikoer rebaseurgu. Käes! Ta võttis kastist fotoalbumi, võidurõõmus ilme näol, ja läks tooli juurde, et uurida seda lähemalt laest rippuva kuplita, neljakümnevatise elektripirni nõrgas valguses.

      Tagatoas oli külm, ja tass teed, mille ta oli all keetnud ning siia üles toonud, seisis puutumata ja jahtunult põrandal. Unustanud ebamugvused, avas Meredith mustade nahkkaantega albumi ja hakkas lehti keerama.

      Siin nad kõik olid, õhukeste vahelehtedega eraldatud – koolisõbrad ja klassikaaslased, avapäeval, lõpupäeval, spordiüritustel, koos vanematega, kelle näod väljendasid uhkust; ühele fotole oli jäänud isegi kooli ületoidetud vöödiline kass. Fotod olid asetatud korrapäraselt, igaühe all ümara lapseliku käekirjaga selgitus. Need olid elu tardunud hetked, just nagu fossiilid – isiklikud, kuid surnud detailid.

      Mõned nimed tulid Meredithile kohe meelde. Mõned näod oli ta unustanud või olid need ainult ähmaselt meeles, vastavalt sellele olid ka nimed kadunud ajahõlma. Need olid nagu evolutsiooni käigus välja surnud dinosaurused.

      Ja siin on võrkpallinaiskond, poseerimas pärast mingi koolidevahelise turniiri võitu. Tagareas seisis Meredith – pika kasvu tõttu seisis ta alati tagareas. Esireas, otse fotograafi vastas, seisis Rachel, aukiri käes. Kuueteistkümneaastased neiud polnud