Leinalilled. Ann Granger

võib tulla kasuks, mõtles Meredith endamisi. „Sa vist ei salli neid?”

      „Mul pole neist sooja ega külma. Nemad ei salli mind. Väike parandus: Molly vihkab mind südamest. Oma kalli Nevili pärast muidugi. Selle järgi, kuidas ta poisist räägib, võiks arvata, et too on kaheteistkümneaastane. Ta saab kõigest valesti aru. Ma ei taha ta väärtuslikku poega. Ta peaks Nevilil minna laskma, kuid see on juba teine teema. See, kuidas Nevil elab ema võimu all ning nende kasside ja koertega jahmerdab. Molly tahab ilmselt, et poiss abielluks selle lameda plikaga, kes neil loomi talitab.”

      „Kas sa tead, et politseiülem Hawkinsit oodatakse hotelli?” küsis Meredith, juhtides jutu tagasi lähituleviku probleemide juurde.

      Nüüd läks Rachel esimest korda rööpast välja. „Kuradi tegelane! Ta ütles mulle, et tuleb siia! Ei tea, mis tal siia asja on? See, kes tappis vaese Alexi, on Londonis!”

      „Võib-olla tema ei arva nii. Ta otsib motiivi.” Meredith vaatas, kuidas see Rachelile mõjub.

      Halvasti. „Lynstone’ist ta seda ei leia,” nähvas Rachel. „Muidugi, kui minul just ei õnnestunud tappa oma abikaasa kõikide silma all sel ajal, kui Alan mind pildistas! Ma loodan, et isegi Hawkins ei usu seda.”

      „Ei. Aga ta tahab esitada küsimusi. Tead, Rachel, lõpeta parem see Nevil Jamesiga flirtimine, sest seda võib vääriti tõlgendada.”

      „Jamps!” Kuid Rachel tundus olevat hirmunud. Ent siis lõi ta nägu särama. „Alan tuleb siia!” ütles ta. „Pühapäeval, lõunat sööma. Ta võib jääda matusele ja selgitada Hawkinsile, kuidas asi on.”

      Nagu Alan oli öelnud, pidid Racheli probleemidega tegelema kõik teised peale tema enda.

      Õhtupoolikul, kui Rachel kirju kirjutas, sõitis Meredith Church Lynstone’i.

      Küla asus tasandikul oru põhjas, mis dikteeris selle asukoha.

      Paremale jäi Naseby remonditöökoda ja minimarket ning selle kõrval seisis vana kividest ehitatud kõrts. Kriiksuv silt kuulutas, et kõrtsi nimi on „Rebane”, luitunud maaling kujutas ilmselt lumehange kinni jäänud rebast. Pubi vastas oli rida ebatasaste katuste ja lääpas tammepiitadega vanu maju. Edasi tulid kirikuaed ja kirik ise.

      Meredith parkis auto kirikuaia avatud värava ette. Aed oli hästi hooldatud. Silt kirikuukse kõrval teatas, et see on St. Olave’i, Church Lynstone’i ja Lower Wenbury St. Mary kihelkonna ühine kirik. Pastor elas Lower Wenburys ja tema telefoninumber oli kirjas. Võib-olla sellepärast oligi kirikuuks lukus.

      Meredith tegi tiiru ümber kiriku, kõndis väikeste hauakividega märgistatud sissevajunud kalmude vahel. Paljud nimed olid sammaldunud, kuid daatumitest, mida oli võimalik dešifreerida, kuulusid mitmed kaheksateistkümnendasse sajandisse. Mõnele kivile olid graveeritud keerubid või pealuud. Ühelt – ilmselt kõige vanemalt – võis lugeda otsest sõnumit:

      Seesugune, nagu olin kunagi mina, olete teie praegu, seesuguseks, nagu olen ma praegu, saate ükskord teie.

      Elu on tolm.

      Elu on tuuleiil.

      Isegi salmi omapära ei suutnud varjutada sünget sõnumit.

      Kivist iste või kirstualus kiriku välisseina ääres võimaldas Meredithil üles ronida ja aknast sisse piiluda.

      Ajahambast puretud kivist aknalauast kinni hoides nägi Meredith, et kirik on puhas, kuid mitte eriti huvitava interjööriga. Vitraažid olid kas eemaldatud või hävinud, kõik aknad olid tavalisest klaasist. Läänepoolse ukse kohal oli puitrõdu, ilmselt kaheksateistkümnendast sajandist. Rõdu ja hauakivid rääkisid selget keelt sellest, et kakssada aastat tagasi oli siin elanud suur ja suhteliselt heal järjel kogukond. Nüüd on see lihtsalt poolenisti unustatud kolgas, nii nagu paljud vanad külad.

      Meredith ronis alla, kloppis käed tolmust puhtaks, istus autosse ja sõitis Naseby juurde bensiini võtma. Tankla oli iseteenindav ja maksta tuli minimarketis.

      Poodi sisenedes vaatas Meredith huviga ringi, et näha, mida seal müüakse peale selle, mida Rachel oli halvustavalt nimetanud. Tegelikult oli Rachel olnud päris täpne. Selle järgi, mida George Naseby pidas vajalikuks oma poes müüa, oleks mõni sotsioloog saanud päris palju infot külaelanike elustiili kohta. Näiteks kange tee, lõhekonservid, virsikud siirupis, Nestlé koorepulber, valik Bakewelli sügavkülmutatud puuviljakooke. Poes oli ka külmlett võidemargariini, vorstide ja vaakumpakendis peekoniga. Oli teed ja kohvi, suhkrut ja jahu. Meredith oletas, et kui sa oled külaelanik ega saa suuremas kohas ostmas käia, elab minimarketi najal ära küll. George Naseby pakkus väärtuslikku teenust.

      Kassas, mis teenindas nii tanklat kui ka väikest natuke korratut poodi, istus moodsa sasisoengu ja halva jumega tüdruk, ühes ninasõõrmes kuldne rõngas. Ta kummardus leti kohale, avas mingi teismeliste huvidele pühendatud ajakirja ja silmitses üle selle riiulite vahel kõndivat Meredithi. Meredith tundis, et on sunnitud midagi ostma ning pani korvi pindi piima ja tahvli šokolaadi maiustustestendilt. Ta maksis kauba ja bensiini eest ning märkas letil olevat käsitsi kirjutatud kuulutust:

      Siltide maalimine ja dekoratiivsed põletustööd.

      Pöörduge W. Hardy poole Spinner’s Cottage’is „Rebase” vastas.

      Selle alla oli näidiseks maalitud orav ja gooti kirjas tekst „Loorberid”, eirates fakti, et tavaliselt pole oravatel loorberipõõsastesse asja.