Leinalilled. Ann Granger

hakka jälle pihta, ema, palun! Ma olen kuulnud seda nii sageli, et see on nagu vana katkematu film! Ainult südamed ja lilled puuduvad! Ma ei mäleta oma isa ega hooli temast. Kui ma olin väike, tahtsin, et mul oleks isa, kuid teda ei olnud, ja mina pole enam laps. Mul polnud teda vaja ja ausalt öeldes pole mulle vaja ka seda, et sa teed mu elu põrguks! Isa on muutunud sulle kinnisideeks, kas sa ei taipa seda? Ta läks minema kakskümmend viis aastat tagasi, ent püsib sinu mõtetes alati sinuga. Ma saan aru, et ta rikkus su elu ära, kuid ma ei lase sellel tõsiasjal oma elu rikkuda! Mõnikord tunnen ma selle vaese vennikese vastu isegi pisut sümpaatiat!”

      Nevil peaaegu karjus, mida juhtus väga harva. Ema jõllitas talle jahmunult otsa, teda kohutas säärane äge reageering.

      Nähes ema parkunud näol jahmatust ja hirmu, tema lahti vajunud suud, küsis Nevil leebemalt, virila naeratuse saatel: „Kas talle ei meeldinud mu välimus?”

      „Talle meeldis oma sekretäri välimus.” Ta lisas sõjakalt: „Kõverate jalgadega vesinikublond lipakas. Küllap lapsena rahhiiti põdenud!”

      Hetke pärast puhkesid mõlemad naerma.

      „Anna andeks, ema,” ütles Nevil. „Mulle ei meeldi tülitseda. Aga sa viid mind selleni.”

      „Ära pane tähele!” ütles proua James, võttis taskurätiku ja hõõrus silmi. „Ma tean, Nevil, et ma muudkui korrutan üht ja sama, kuid see on sellepärast, et elu on mind kõvasti materdanud ja mul pole enam mingeid illusioone. Elu on rämps!”

      „Ja mina ei tea elust midagi?”

      „Ausalt öeldes, ei.” Proua James hammustas huult ja ootas poega ütlevat, et ka see on tema süü, kuna oli hoidnud teda kõik need aastad oma juures.

      Kuid Nevil ei öelnud seda. Ta astus emast mööda, patsutas teda käsivarrele ja ütles: „Ära muretse, ema. Kõik läheb veel hästi.”

      „Oota sa seda!” lausus proua James. Ta läks verandale ja vaatas pojale järele, kui too astus kiirel sammul Malefis Abbey korstnate poole, teades nagu paljud emad enne teda, et tema on siin võimetu.

      Gillian tuli koertega jalutamast. Nevil jäi korraks seisma ja vahetas tüdrukuga paar sõna. Gillian viis koerad päevaaedikusse.

      Hooldusel viibivate koerte ja kasside arv ning tõug varieerusid pidevalt. Sel nädalal koosnes koerte seltskond kahest väikesest ajukoerast, korgist, kes oli lõpuks kohale toodud, ja segaverelisest krantsist. Gillian tuli nende kõigiga toime. Ajukoerad olid hästi õpetatud ja käitusid laitmatult. Korgi, kellele oli uus kord võõras, ei tahtnud jalutada ja teda pidi tagant utsitama. Kui krantsile oleks antud võimalus, kerinuks ta kõigi nelja rihmad sõlme, kuid Gillian ei andnud talle seda võimalust.

      „Võtame selle tüdruku,” mõtles proua James valjult. „Tema saab hakkama. Selliste vanematega pole tal muud võimalust. Vaene Nevil…”

      Proua James ohkas. Just siis, kui sa arvad, et asi on juba piisavalt hull, läheb see veelgi hullemaks. Abielus Rachel Constantine oli põhjustanud juba küllalt pahandusi. Kuid seda ei anna võrreldagi praegusega, mil ta on võluv lesk. Proua James hakkas tõdema, et oleks parem, kui Nevil kiinduks ükskõik kellesse, ainult mitte sellesse nüüd õnnetuseks vabasse naisesse. Ta oli poega liiga lõa otsas hoidnud. Oleks pidanud ärgitama teda sagedamini linnas käima, otsima omavanuseid sõpru. Nüüd on pisut hilja midagi ette võtta. Kuid Molly Jamesi loomuses polnud alla anda.

      „Kui ma ometi leiaksin Nevilile kellegi teise,” lausus ta vaikselt. „Kellegi intelligentse, tugeva iseloomu ja korraliku väljanägemisega. Kuid meil Lynstone’is ei leidu ühtegi taolist.”

      Samal päeval hiljem luges Meredith teeviita, millele oli kirjutatud: „Lynstone. Üherealine tee. Ettevaatust!” Ta pööras kitsale maanteele.

      Nõlvakult avanes mõlemale poole kaunis vaade küngastele, mis kattuvad hiljem siniste linalilledega, ent olid praegu üksluiselt tuhmrohelised. Siis laskus kõrgete rohupervedega tee alla tasandikule, nii et Meredith sõitis nagu kraavis. Seejärel algas taas tõus, eelmisest järsem ja palistatud puudega, mis varjasid valgust. Meredith sõitis mäeveeru suunas, kus pidi asuma küla.

      Nähtavale ilmusid märgid asustusest. Iga natukese aja järel viisid puude ja hekkide vahelt sissesõiduteed suurte, üksteisest eraldatud majadeni. Ta möödus Lynstone’i koerte ja kasside hoolduskodu sildist. Silt oli kohmaka käega maalitud tahvel, millel oli kujutatud koera ja kassi piirjooned. Kass nägi välja nagu päris, kuid koer oli pigem nagu koera sabaga suur rott.

      Pärast seda tuli ebaühtlaste tähtedega kirjutatud hoiatus:

      PALUN SÕITKE AEGLASELT! SISSEPÄÄS VARJATUD. LYNSTONE HOUSE HOTEL.

      Meredith möödus sellest, heites pilgu puude taga seisvale süngele häärberile.

      Järgnes rida sissesõiduteid, mis viisid veel suuremate majadeni, ja seejärel kallak. Meredith oli külast väljas ja sõitis allamäge ees laiuvate põldude poole.

      Ilmselt oli ta õigest kohast mööda sõitnud.

      Meredith pööras auto põlluvärava juures ringi ja sõitis tuldud teed tagasi. Ta jõudis taas Lynstone’ist välja. Kus see koht siis õieti on? See siin on just nagu kummitusküla Brigadoon. Mida pole olemas. Ainult nimi kaardil.

      Polnud kirikut ega kõrtsi, kui mitte arvestada hotelli. Polnud maju, armetut külapoodi, koolimaja. Ei bussipeatust ega sillutist, tuules laperdavaid vanakraami müügi kuulutusi. Mitte midagi, mis annaks märku külakeskusest. Ainult arvutud kõrval- ja sissesõiduteed just nagu lukuaugud rikaste inimeste juurde, kes elavad maal ja naudivad privaatsust. Tundus, et ainus koht, kus tehti ka tööd, oli lemmikloomade hoolduskodu. Maanteel polnud ühtegi inimest, ainsatki elavat hinge.

      Rachel oleks pidanud talle teed juhatama. „Kindlasti leiad!” oli kõik, mida Rachel oli öelnud, kui Meredith talle helistas ja teatas, et ta tuleb. Nüüd oli ta sunnitud sõitma hotelli juurde, et teed küsida.

      Ta tuli autost välja, lõi ukse kinni ja silmitses maja fassaadi. See nägi välja nagu Victoria-aegse härrasmehe eluase, mis on lohakile jäetud. Ta helistas klaasist välisukse kella. Kui kedagi ei ilmunud, avas ta ukse ja sisenes, läbis esiku, jõudis esialgse välisukseni ja astus majja.

      Ta jõudis plaatpõrandaga halli. See oli tühi ja haudvaikne. Lai kaardtrepp viis üles kaugustesse, mida polnud alt näha. Seintel rippusid jahiteemalised pildid ja klaasvitriinides seisid koidest puretud linnutopised. Meredith ei üllatunud veel ühte maalitud silti nähes. Puidust voolitud käsi viitas vaikides sõnale BAAR. Meredith oletas, et kõik selle küla sildid on maalinud üks ja sama kunstnik. Tema käekiri oli äratuntav ja Meredith hakkas kahtlustama, et kunstniku eesmärk on täita asum puidust siltidega.

      Meredith järgis ähvardava sõrme suunda. Ta jõudis ruumi, mis kunagi võis olla võõrastetuba. Baarilett asetses nugas ja selle taga rippus ilmselt vanadest aegadest pärit peegel. Peegliraam oli lai ja nikerdatud, tõenäoliselt väärtuslik. Tugitoolid olid kulunud, kuid mugavad, ja kohvilaual lebasid mõned ajakirjad.

      Meredith, käed taskus, libistas pilgu üle toa ja kuulis siis lähenevaid hääli. Mõlemad kuulusid naisele. Üks kokkusurutud, kõrge ja keskklassile omane hääl ütles: „Ma olen ennast haigeks muretsenud!”

      Teine, maainimeselik ja madalam vastas: „Ära keera ennast üles, Molly! Kõik läheb hästi.”

      „Aga kui see Londoni võmm siia tuleb…”

      Sel hetkel astusid vestlejad leti kõrval asuvast poolavali uksest sisse. Üks naine oli pikk ja suure kondiga, tal olid jalas koortpüksid ja seljas paks vest. Otse tema kannul tuli tüsedam emaliku olekuga naine, seljas sinine kampsun. Ta hoidis käes köögirätikut otsekui ametimärki.

      Mõlemad jõllitasid Meredithile otsa ja tüsedam naine küsis: „Kuidas ma saan teid aidata?”

      „Ma helistasin uksekella,” ütles Meredith. „Ma tahtsin teed küsida. Loodan, et te ei pahanda.”

      „Oi, te eksisite ära?” vastas naine lahkelt. See ei kõlanud üllatunult ega uudishimulikult. Lynstone’is eksivad inimesed alailma ära.

      „Kahjuks