Leinalilled. Ann Granger

ja te näete heki vahelt ära pööravat haruteed. Koha nimi on Windmill Hill. Sõitke paarsada jardi ja te näete Abbey väravat. Tunnete selle ära suurte kivist ananasside järgi. Aga see pole see.”

      „Pole see?” oli Meredith segaduses.

      „Pole klooster. Pole kunagi olnud. Tobe nimi sel kohal. Ma saan aru Windmill Hillist – seal oli kunagi tõepoolest jahuveski. Keegi ei jahvatanud seal enam ja see varises viimase sõja lõpus kokku. Vanarahvas teab rääkida.”

      „Saan aru.” Meredith mõistis, et temalt oodatakse vastutasuks mingit infot. „Ma tulin proua Constantine’ile seltsiks.”

      „Oojaa.” Tüsedama naise häälest ei kostnud sümpaatiat proua Constantine’i vastu. Kuid ta jäi viisakaks. „Meil kõigil oli kahju sellest kuuldes. See oli tõesti kohutav. Ma ise pole Londonis kunagi käinud ning pärast seda, mida lugesin lehtedest ja nägin telekast, ei tahagi ma sinna minna! Tema – härra Constantine – oli väga meeldiv ja viisakas inimene. Ta käis mõnikord siin lõuna ajal napsitamas. Alati ainult üks väike viski! Lobises pisut paari inimesega ja läks koju.”

      Meredith mõtles endamisi, kust need „paar inimest” tulid. Kust sai hotell kliente?

      „Kas teie peate seda hotelli?” küsis ta.

      Naine puhkes naerma. „Taevas hoidku, ei! Mina käin siin abiks. Minu nimi on Mavis Tyrrell. Hotell kuulub härra Troughtonile. Kuid teda pole praegu siin. Tal on kohtumine veinikaupmehega.”

      Vaatamata nigelale välimusele tundus Lynstone’i hotell olevat õitsev äri. Meredith ei saanud jätta nentimata: „Siin on… väga vaikne koht. Kas teil on palju läbisõitjaid?”

      „Mitte eriti, Lynstone’ist sõidetakse vähe läbi. Ent me korraldame kokkutulekuid ja konverentse ning paljud soovivad veeta puhkust kenas, rahulikus ja mugavas kohas. Ja kohalikud – neid on rohkem kui võiks arvata – külastavad baari. Külas pole korralikku pubi. Kui mitte arvestada „Rebast”, kus eriti ei käida. Sinna peab sõitma ja praegusel ajal ei armastata autoga kõrtsis käia, ega ju? Kõik need napsise peaga roolis istumise seadused ja puha. Siia saab jala ja nad kõik tunnevad üksteist, et juttu puhuda. See on neist väga kena. Ka härra Constantine käis siin selle pärast.” Ja ta lisas siis, kuigi pisut hilinenult: „See on proua James. Tema peab loomade hooldekodu.”

      Mavise suust kõlas see nagu häda ja õnnetus.

      „Rõõm kohtuda,” ütles proua James süngelt. „Ega te pole sugulane, ega ju?”

      „Proua Constantine’ile? Ei. Me käisime kunagi ühes koolis.”

      „Jah?” See pandi kõrva taha. Proua James torutas oma kitsaid huuli. Meredithile turgatas pähe, et kui Mavis avaldas Alexi surma puhul kahetsust, siis proua James ei lausunud midagi. Aga nüüd ta ütles: „Kui ma teid alguses nägin, arvasin, et te olete politseinik või uurija. Te olete pikka kasvu ja passiksite selleks. Mavis…” – ta osutas tüsedale naisele – „ootab korrakaitse esindajat. Seadis talle juba toagi valmis, on ju nii, Mavis?”

      „Londonist,” ütles Mavis.

      „Tema nimi on vist Hawkins?” taipas Meredith.

      „Just!” Mavis lõi näost särama. „Suur ülemus. Muidugi teate teie mõrvast kõike, kuna olete proua Constantine’i sõbranna. Kuidas see toimus ja puha. Lillenäitusel! Lausa uskumatu!”

      „Nojah… Kas proua Constantine käis ka mõnikord teie baaris?” Meredith vaatas ringi.

      „Võib-olla paar korda.” Üle Mavise laia näo levis kerge muie. „Ma ei usu, et siin napsitamine käib tema stiili juurde.”

      Edasine pärimine võis äratada kahtlust, kuid Meredith kavatses tulla tagasi ja teha baaris ise ka üks naps. Mavis tundus olevat jutukas naisterahvas ja ka teised võisid tahta Constantine’ist rääkida. Proua James oli tagasihoidlikum, ent pilgu järgi, millega ta Meredithi silmitses, võis oletada, et ka temas on tärganud uudishimu ja ta on valmis infot vahetama. Just praegu oli tema pilk karm ja Meredith oleks tahtnud teada, mida ta mõtleb. Ta silmitses baari ja kujutas ette Alexit, kes istus viskiklaasi taga. Nende väga lühikese tutvuse põhjal jagas ta Mavise arvamust, et Constantine oli meeldiv inimene. Ta hakkas mõtlema, kas mees polnud mitte üksildane.

      Pärast seda oli Malefis Abbeyt kerge leida. Nagu Rachel ja Mavis olid kinnitanud, oli sellest raske mööda sõita. Sissepääs asus ainult pisut Windmill Hillist vasakul ja seda piirasid põõsastesse uppunud suured kandilised väravapostid. Meredithi pilk otsis ananasse ja leidiski need, vaevalt okste varjus nähtavad. Rohmakalt tahutud sammaldunud puuviljad nägid välja nagu munapeekrid. Meredith teadis, et munapeeker on traditsiooniline külalislahkuse sümbol ja mõtiskles endamisi, kas see peab ka antul juhul paika.

      Maja ise oli selge näide viktoriaanlikust gootikast. Ehitatud pruunidest kividest, võib-olla konkureerima hotelliga, ja ilmselt oli arhitektile antud käsk luua klooster – või tolleaegne romantiline ettekujutus kloostrist.

      Aknad viitasid vara-gootikale. Veesülitid, mida oli terve rida, kujutasid endast draakoneid, kotkaid ja inimese päid, mida grotesksete nägude järgi võis pidada saatanateks. Ajast puretud vapikilbil ukse kohal laiutas sugugi mitte Tudori-pärane greif. Vapiloom irvitas alla tulijatele, otsekui teades midagi, mida külaline ei tea ja ei tahagi teada.

      Kontrastiks peletisele nägi hästi korras hoitud aed väga tsiviliseeritud välja. Peaukse kõrval lillepeenra juures askeldas aednik käru ja kõplaga. Meredithi õue sõites katkestas ta tegevuse ja tuli autoust avama.

      „Tere hommikust, preili Mitchell! Kas sõit möödus hästi?” Mehe hääl oli pisut kähe ja võluvalt prantsuspärane.

      „Teie olete Martin, eks?” tundis Meredith aednik-autojuhi ära. Siin, kevadlillede keskel nägi ta välja palju õnnelikum kui viimati hüsteerilise Racheli käsklusi kuulates.

      „Jah, preili. Majapidajanna proua Pascoe läks linna. Kuid proua Constantine ootab teid. Uks on lahti. Ta palus teil sisse astuda ja ütles, et on kasvuhoones. See asub maja taga. Ma võtan teie kotid.”

      Meredith viivitas pisut. „Kuidas proua Constantine ennast tunneb?”

      Martin vältis ta pilku. „Pole viga, aga ma ei tea, kuidas öelda inglise keeles en deuil.”

      „Leinab,” ütles Meredith.

      „Ah jaa,” lausus Martin mõtlikult. „Leinab.”

      Taas astus Meredith suurde, näiliselt tühja majja. Ent siin oli tunda Racheli kätt – mugavas mööblis, delikaatsetes pastelsetes toonides seal, kus oleks muidu sünge interjöör, ning hoolikalt valitud ja paigutatud antiikesemetes. Ei valitsenud siin majas ka vaikus. Niipea, kui Meredith avas oma saabumisest teatamiseks suu, kuulis ta naeru.

      See oli nii ootamatu, nii ebamaine, mis võlvitud laest vastu kajas, et Meredith lausa jahmatas. See kostis maja tagaosast. Kasvuhoonest, millest Martin oli rääkinud. Ilmselt polnud Rachel üksi. Oli kummalne, et Martin ei maininud midagi teisest külalisest. Meredith polnud näinud sissesõiduteel ühtegi teist autot. Seega võis see inimene tulla jala. Kas on võimalik, et mõni Lynstone’i omaette hoidvatest elanikest on ilmunud kaastunnet avaldama?

      Meredith läks hääle suunas. Lähenedes kuulis ta teist, sama ootamatut häält. See oli hele sirin, otsekui oleks häiritud puurides olevaid linde. Uudishimust aetud Meredith läks läbi söögitoa, sisenes klaasuksest ja jäi jahmunult seisma.

      Ta viibis tohutu suures Victoria-aegses triiphoones, fantastilises sepistatud rauast ja klaasist ehitises, kus osa klaase olid helepunased ja osa sinised. Tänu terrakotapõrandast mõne tolli kõrgusel mööda seinaääri kulgevatele küttetorudele oli temperatuur peaaegu troopiline. Kuid taimi, mille jaoks see kunagi mõeldud oli, polnud enam. Ainus ellujääja oli apelsinipuu, mille õite magus lõhn muutis õhu raskeks. Puu kasvas suures traadist linnumajas, mis võttis enda alla poole kasutatavast pinnast.

      Puuris olid kanaarilinnud, nii palju, et neid oli võimatu kokku lugeda. Nad lendasid ringi ja sebisid apelsinipuu okste vahel. Mõned olid kollased, mõned peaaegu valged. Leidus ka triibulisi, milliseid