Leinalilled. Ann Granger

ja mõtles endamisi, kas Alanil on säilinud Racheli fotosid. Ta mõtiskles selle üle, kas Alan norskab praegu magada või istub nagu temagi üleval ja vaatab pulmapilti või mõnda ammust suvehetke jäädvustust. Meredith ei tahtnud mõelda Alanist ja Rachelist paarina, kuid sinna polnud midagi parata. Abielu – olgu see või ebaõnnestunud ja kibestumisega lõppenud – ei saanud totaalselt mälust kustutada. See on osa elust. See on CV-s kirjas, soovid sa seda või ei.

      Meredith viskas fotole viimase pilgu, sulges albumi ja ajas ennast puiselt püsti. Kummaline, kuidas vanad fotod äratavad mälestusi, tuletavad meelde asju, mis peaksid olema ammu unustatud.

      Nagu see, et Rachel oli kippunud alati rambivalgusesse. Ja see, kuidas ta oli alati luisanud.

      neli

      Meredith ei näinud Alanit nädalavahetusel. Ta ei helistanud mehele ja Alan ei helistanud temale. Meredith mõtiskles virilalt, et kes keda väldib.

      Kui nad oleksid kohtunud, oleksid nad paratamatult rääkinud Alexist ja Rachelist, järanud ainest nagu koerad konti. Või laskunud teise äärmusse – keeldunud seda üldse mainimast ja istunud teineteise pilku vältides. Meredith ei teadnud, kumb olnuks hullem. Ilmselt ei teadnud seda ka Alan ega tahtnud sellepärast kontakti võtta.

      Tegelikult polnud see põhjuseks, kuid Meredith ei teadnud seda enne järgmist nädalat, kui ta sai kutse ilmuda Scotland Yardi politseiülema Hawkinsi juurde.

      Siis helistas Meredith Alanile ja küsis: „Kes on Hawkins?”

      „Ma tahtsingi sulle helistada,” vastas Markby nii nagu inimesed tavaliselt ütlevad, kui neil polnud midagi säärast plaanis. „Ma tulen sinuga Yardi kaasa. Nad… nad tahavad ka mind uuesti näha.”

      „Uuesti?” Meredithi hääl oli terav, kuid süda ärevil.

      „Jah. Ma… ma olen käinud nende juures pärast… pärast seda, kui me käisime Chelseas.”

      „Kas see on selle kaktuse- või ogapirni okka pärast, eks ole?”

      Meredith oli sõitnud hommikul Londonisse tööle nagu tavaliselt ja kohtunud Alaniga lõuna ajal. Väikeses restoranis oli palju rahvast, personal närviline, teenindus aeglane ja toit mikrolaineahjus üles sulatatud masstoodang.

      „Küll Hawkins räägib,” vastas Markby tõredalt.

      „Miks sina ei või rääkida?” küsis Meredith. „Ja ära aja mulle mingit ametialast mula! Ma tahan minna Hawkinsi juurde ettevalmistunult!”

      „Ma ei üritanudki seda!” Markby naeratas esimest korda pärast laua äärde istumist. Siis naeratus kustus. „Olgu. Ma ei oska öelda sulle midagi enamat, kui ise tean. Ma tahtsin… ma tahtsin, et eksperdid heidavad sellele okkale pilgu peale. Puhtast uudishimust.

      Nad avastasid, et okas on seest osavalt tühjaks õõnestatud ja selle jämedas otsas on midagi olnud. Peenike ots oli murdunud. Alles olid jäänud jäljed… mingist ainest.”

      Meredith vaatas talle üle poolenisti söödud toidu ja kortsutatud salvrättide otsa. „See oli siis okas? Okas, millest oli valmistatud süstal?” Markby kehitas õlgu ja Meredith uuris edasi: „Kas oli süstal?”

      „Ma ei tea.”

      „Ja mis aine see oli? Mida sealt leiti?”

      „Las nad räägivad sulle ise.” Markby vaatas kella. „Muide, Hawkins on… Aga küll sa ise näed.”

      Alan võis olla äärmiselt vastik. Ja Meredith ütles talle seda.

      Põhjus, miks Markby tõrkus politseiülemat kirjeldamast, selgus peagi. Hawkins oli nagu lahja ja ablas Cassius. Ta oli väga pikk ja kõik temas oli kitsas: õlad, nägu, pikk nina, lähestikku asetsevad silmad ja kondised käed, ning Meredith kahtlustas, et ka mõistus. Ta sihtis neid mõlemaid vaenuliku pilguga, mida ei suvatsenudki varjata.

      „Ta siis mürgitati, jah?” urises ta, otsekui oleksid Meredith ja Alan selle teo korda saatnud. „Keegi sokutas ennast ta selja taha ja torkas talle sisse terve süstlatäie akonitiini. See okas toimis nõelana, nagu te õigesti oletasite, peainspektor.” Hawkins põrnitses Markbyt. „Süstal on meil senini leidmata.”

      Alan Markby põrnitses vastu. „Olete kindel, et see on taimne mürk? Mingi ekstrakt, mis sisaldab akonitiini.”

      Meredith oli oodanud šokeerivat uudist, kuid ikkagi tekitasid Hawkinsi sõnad temas õudust. „Vaene mees,” ütles ta mõeldes heale muljele, mida Alex oli kohtumisel endast jätnud.

      „Vaene mees?” Hawkins pilgutas silmi. „Oodake, kuni sopalehed haisu ninna saavad!”

      Tal oli õigus. Jõuka mehe mõrv Chelsea lillenäitusel ja pildid fotogeenilisest lesest tegid sündmusest leheneegrite jaoks pidupäeva. Rääkimata sellest, et see kõik toimus peainspektori aukraadis provintsipolitseiniku silma all.

      „Ma soovin südamest, et saaksin öelda midagi, mis oleks abiks,” ütles Meredith vabandavalt. „Ma nägin, kuidas ta võttis okka pintsaku küljest ja selle maha pillas. Kuid ma ei mõelnud… kes oleks võinudki arvata?”

      Markby niheles rahulolematult.

      „Aga teie aimasite, eks ju, peainspektor?” küsis Hawkins pahaselt. „Te aimasite, et midagi on viltu, kuid ei teinud midagi, et seda vältida või võimaldada talle kohest arstiabi!”

      „Ma ei teadnud, et tegemist on kuritööga!” vastas Markby ärritatult. Ilmselt oli neid süüdistusi talle varemgi mitu korda esitatud. „Ma polnud lihtsalt taolist okast varem näinud. Ma võtsin selle üles ainult selleks, et seda hiljem lähemalt uurida. Ma olen taimehuviline – lihtne ja loogiline.”

      Hawkinsil oli raske kujutada ette inimest, kes korjab maast taimejäänuseid, ning „lihtne ja loogiline” ei kuulunud tema sõnavara hulka. Ta näis mõtisklevat selle üle, kumba neist esimesena liistule tõmmata. Jõudnud otsusele, suunas ta oma pika kondise sõrme Markbyle.

      „Võtame kõik uuesti läbi ja vaatame, kas ma olen õigesti aru saanud! Teie, peainspektor, olite Alexis George Constantine’i nimelise ohvri naisega varem abielus. Teie, preili Mitchell…” – veel üks luine liigutus – „…olite selle daami kooliõde. Teie ja peainspektor sõitsite kõne all oleval päeval koos Londonisse ja kohtusite nende inimestega Chelsea lillenäitusel. Tõeline perekondlik koosviibimine, kas pole?”

      „See oli juhus!” Hawkinsi suhtumine hakkas Meredithi vihastama. „Ja me käisime Racheliga ühes koolis ainult paar aastat. Me ei sõbrustanud.”

      Hawkinsil oli juhusesse sama vähe usku nagu kõigesse muusse, mida nad ütlesid. Ta nägi enda ees naistevahetajat, kurba näidist ühiskonna põhiväärtuste eiramisest ja vastutuse puudumisest, mis muutis tema töö iga päevaga raskemaks.

      „Ja teie töötate välisministeeriumis,” pöördus ta Meredithi poole, lisades rea fakte, mida oli kogunud. Ta tõstis sünge pilgu. „See Constantine. Ta sai Briti kodakondsuse mõne aasta eest. Naine ütleb, et ta tuli siia Küproselt. Mida te temast teate?”

      „Mitte midagi,” vastas Meredith siiralt.

      Hawkins ei uskunud seda. Tundus, et ta mängib mõttega, nagu oleks tegemist riigisaladustega, mida ta peab teadma seoses maa ühe tähtsaima sündmusega. „Ega te ei kavatse riigist lahkuda? Minna Washingtoni või Moskvasse või Pekingisse, kust ma teid kätte ei saa?

      „Ei,” ütles Meredith. „Kuigi vaheldus kuluks marjaks ära. Londonis olen ma kirjutuslaua taha naelutatud. Ja Pekingit kutsutakse praegusel ajal Beijingiks.”

      „Kas tõesti?” küsis Hawkins pilkavalt.

      Markby sekkus kähku: „Kas te kontrollisite, kas Constantine oli ta õige nimi? Ma rääkisin teile, et ta üritas mulle selle kohta midagi öelda.”

      Hawkins suunas oma kahtlustava pilgu peainspektorile. „Juhtumisi kontrollisime. Tänan meelde tuletamast, peainspektor!” Sarkastiline märkus tekitas Markby näol ärritatud tõmbluse, kuid ta ei lausunud sõnagi. Hawkins jätkas: „Härra Constantine’i endine nimi oli Wahid. Georges Wahid.”

      Ta