Õnne ja õnnetuse valitseja. Maniakkide Tänav

järgima, väike värin on ikka sees?»

      Laibavere noorisand tõmbus turri.

      «Jutt või asi!»

      «Ja pealegi, ma mõtlen,» jätkas Tõus. «Mis varandusi me sõjakäigust ikka saame, kui see kaarnakari ees puhta töö teeb?»

      See argument mõjus vereimeja pojapojale silmapilkselt. Too ajas end sirgeks nagu pulk.

      «Tohho tonti! Tulen teiega, saab näha, kes meist siin on sabassörkija ja kes esivõitleja.»

      Uhtija nägu kiskus neid kuulates habemepuhma varjus naerukurrule.

      «Oh, noorus tuleb meelde, siis olid ka sõdalased veel sõdalased, mitte mädakonnad, ja tehti tegusid, mida siiamaani mäletatakse.»

      «Milliseid?»

      «Võin teile näiteks pajatada, kuidas me omal ajal mäejahil käisime…»

      Kuid Tõus, kes oli ennast üles kütnud, ei soovinud vanamehe pajatusi kuulata.

      «Teine kord ehk kuulame, praegu peaks võimalikult kiiresti teele asuma. Kuidas me neist, raiskadest, mööda saame? Tee on tõpraid nii tihedalt täis, et hanereaski ei mahu õieti läbi, peab teisi jalge alla hakkama tallama, mis siis veel härjavankritest rääkida.»

      Uhtija ei solvunud, temaski oli tärganud nooruslik seiklusjanu.

      «See ei ole mingi mure. Koolnud põrutavad mööda otseteed ja esimesena jääb neile ette Külmvee küla. Mitte kõige suurem ja rikkam, aga see-eest täiesti kaitsetu. Kuigi otse, liiguvad kalmulised nii aeglaselt, et neid on – heheh – paras surma järele saata. Kui me teeme hobustele säru ja jätame voori tasapisi järele sõudma, siis võime teha tagasipõike, käänu läbi Järsuveere kuru, jätame Külmvee kooljatele ja ise järgmiste külade kallale. Tee on küll pikem, kuid hea õnne korral jõuame enne kondikuid kohale ning teeme hoopis rikkamate küladega puhta töö. Saadame saagi paari sulasega tagasi Järsuveere teele, voorile vastu, ja kihutame ise muudkui edasi. Seal on Lillehaua, suur ja tore küla, ning siis on juba Hädala mõis käega katsuda. Kui veab, jõuame põhjaliku rüüsteretke teha, enne kui kohalikud isandad sõjasalgad kokku saavad, kui aga saavad, siis on juba kalmulised ka kohal ja hakkame ühiselt lahinguid lööma. Kuidas plaan kõlab?»

      «Kõlab küll,» arvas Tõus, noormehe tuju tõusis Uhtija juttu kuulates märgatavalt. «Nõnda saame hunniku varandust kokku veel enne, kui sõda korralikult pihtagi hakkab. Hakkame siis minema, mul on neist haisukottidest kõrini.»

      Laibavere ja Hauapõhja Õud, nagu tema puhul tavaks, vaid mühatas, seekord nõusolevalt.

      «Külalised! Külalised!» kilkas Roosi

      «Külalised! Külalised!» kilkas Roosi tuppa joostes. Roosi oli kahvatu, kõhn ja kondine tüdrukutirts, ronkmustade juustega ja hullumeelse silmavaatega. Näojooni oli tornipimeduses võimatu tabada, kuid Mudrumuna kujutas neid vaimusilmas ise ette. Need olid Lätte, ta hukkunud õe sarnased. Nii Väike-Urr kui Mudrumuna, kes olid juba oma asemeile kerra tõmbunud, kargasid püsti. Väike-Urr oli hallide sagris juustega uskumatult karvane poisinäss. Temagi silmad põlesid hullumeelse leegiga. Kui nad talle otsa vaatasid, tundus Mudrumunale, nagu oleksid kaaslased iga hetk valmis teda paljaste kätega lõhki kiskuma. Poiss püüdis neid mitte ärritada ja mõtles, et kas ka tema silmad saavutavad kunagi säärase hullumeelse ilme. Võis vabalt olla, sest see paik siin oli hulluks minemiseks just paras paik. Iga sein tornis oli laotud pealuudest ja kõikjalt põrnitsesid sind vahetpidamata tühjad silmakoopad, ükskõik kuhu ka pilku ei pööranud. Põrandadki olid luust ning kõndides tuli hoolega ette vaadata, et ei koperdaks, sest lagipead olid kui munakivid reas ega meenutanud põrmugi kodust kõvaks ja siledaks tallatud muldpõrandat.

      Mudrumuna ei osanud öelda, kui palju oli möödunud aega sellest hetkest, kui Kolbakorjaja ta torni tõi. Kui ta kaaslastelt küsis, siis ütlesid need, et ärgu ta selle üle muretsegu. Aeg tornis ja aeg sellest väljaspool käisid erinevat rada pidi. Võis vabalt olla, et väljaspool torni polnud ta üldse veel oma kodukülast lahkunudki… või oli küla juba aastasadu välja surnud… või oli alles eile. Iga üliharv kord, kui nemad olid välja lubatud, oli seal erinev aeg. Poiss ei saanud sellest hästi aru, kuid ei pärinud rohkem. Igatahes, oli kuidas oli, kuid seni polnud pärast Mudrumuna saabumist rohkem ükski võõras Koljutorni rahu rikkunud. Nüüd tormasid kõik kolm rõdule ja kiindusid pilkudega kaugel all hägusse kaduvale kaljusele teele. Oli öö, kuid täiskuu aeg ja hõredate pilvede tagant kumas piisavalt valgust, et Mudrumuna silmad tabasid kaugel all mäenõlval mingit liikumist. Aeglaselt musta maona kaljunukkide vahel keereldes sõitis paksust udust välja pikk kolonn. Selle ees ratsutasid kolm kuivetunud rüütlit, nende kilpidel ja piigivimplitel võis aimata pooliku sääreluu kujutist. Mudrumuna teadis tulijaid, sellel kondil oli sini-roheline taust. Luukontsu isandate tuttav vapp. Kerge naeratus väreles poisil korraks suunurkades. Külalised olid justkui tervitus kodukohast. Nende valdused asusid otse Murekingu isanda maade kõrval.

      Rüütliisandate taga sammusid sadakond kokkuaheldatud inimvaret. Vange valvas mõnikümmend kooljat, kes luude naksudes kahel pool vangiderivi kooberdasid. Enamus kooljatest olid vanad, kokkukuivanud kontlased, kuid oli ka alles värskeid ja mädanevaid kääpjalgu, näha, et äsja manalateele läinud. Nood olid samuti valvatavad olnud, kuid teekonna raskusele alla vandunud ja Luukontsu isanda poolt juba valvuritena uuesti jalule tõstetud.

      «Värsket tarkust tuuakse,» tähendas Roosi.

      «Ei tiia mis nad koa vasta tahvad?»

      «Küllap mõnd manajatarkust, kuidas kääpjalad aeglasemalt mädaneks või kuidas elavaid palja sõnaga surnuks sajatada.»

      «Ei tiia, Luukontsu issand o jo isi juba nõi eakas, et võiks Pühardile ühte ja toist õpetada, äi usu mia et tol siit miskit uut o õppida.»

      «Sa tead seda rüütlit?»

      «Iidvana sugu, keik nende mihed ja puoled naised o surnute manamise piale mihklid. Aint äda, et nende maade pial põle enamb ihtegi elavat inge järel. Ku tahvad uusi sulasid, siss piavad noid sõjakeikudelt tuoma. Õnneks o mede issand noidega liidun, mede kanti põle nad kimbutand.»

      Värskeid surnuid oli enne kooljastamist kõvasti rapitud ja näritud. Ju olid Luukontsu isandad lasknud kontlastel nende kallal oma isu rahuldada. Sel oli ka kasvatuslik külg. Vaatepilt, kuidas ebasurnud kokkukukkunud kaaslasi õgisid, sundis teisi vange ebainimliku pingutusega viimase võimaluseni jalgel püsima. Ärasöömise saatus oli tabanud viimastel päevadel mitut inimest isegi siis, kui nad polnud veel kokku kukkunud. Seekord ei läinud nad aga kooljate roaks, vaid oma elavate kaaslaste ninaesiseks. Otse sõjakäigult toodud õnnetute vangide toit oli juba nädala eest otsa lõppenud ja et nood teel nälga ei kooleks, lasksid rüütlid neil paar kaaslast nahka panna. Rüütlid ise toitu ei vajanud. Nad olid sama surnud kui kontjalad, keda nad käsutasid, veel surnumadki, kuna olid viimastest mitusada aastat vanemad ja korralikult mumifitseerunud. Vanim neist oli inimeste poolt korduvalt tapetud ja tükkideks raiutud, korra isegi ära põletatud, kuid tema pojad, kes olid isa jälgedes hoolsalt surnumanamist õppinud, tõid ta iga kord teispoolsusest tagasi ja kloppisid uue keha kokku. Perekond ja nende järgi ka teised kutsusid vanataati Ürgisandaks. Praeguseks olid Ürgisanda pojad juba ise ammu manalateel, niisamuti nende pojad, ja nüüd käis vana isanda lemmiklapselapselaps, kes veel elas, mumifitseerunud taadi juures tarkusi õppimas. Siia polnud poissi aga kaasa võetud. Liiga verine oli tegu, mida kolm kõigust tulid tegema. Elus inimene võis sellest kergesti mõistuse kaotada või saada mõtlemisse vildakusi, mis hiljem karmilt kätte võisid maksta. Asjatu julmus oli Luukontsude suguvõsas ja Ürgisanda õpetustes alati põlatud käitumine olnud. Ei olnud mõtet tekitada endale liigseid vaenlasi. Kunagi ei võinud teada, kes sinu tapetutest mingil hetkel uuesti tegutsemisvõimeliseks muutub ja kõige ebasobivamal hetkel kättemaksu nõutama tuleb. Parem oli kohelda neid vajaliku julmuse seadust mööda. Sest need, kes hiljem ebasurnuna saavad piisavalt võimsaks, et ohtlikuks muutuda, mõistavad selleks ajaks juba ise, et Luukontsu isandad ei teinud midagi üleliia ega halvasti, on ehk veel tänulikudki, et õigel viisil hukka said.

      Väsinud inimmass aeti templi kõrvale, kus kooljad neid valvama jäid. Isegi oma praeguses jubedas väsimuse seisundis