Õnne ja õnnetuse valitseja. Maniakkide Tänav

ümber sööstis mööda ebaloomuliku kiirusega ja Torn kasvas nende ees nagu halvas unenäos, kuni oli nii suur, et täitis kogu ruumi nende ees. Siis maailm peatus ja hakkas liikuma oma tavalise kiirusega. Nad olid kohal. Ehitis oli tõepoolest hiiglaslik. Kahel pool selle sissepääsu aurasid tohutud kuumavee-allikad, suured nagu järved. Nendest tõusev aur mässis kogu torni jalami aeg-ajalt endasse. Elukas viis poisi torni tohutust väravast sisse. Torni sisemus helendas vaevu-vaevu. Kuuvalgusega sarnane kahkjas valgus immitses vastu tahtmist kuskilt kõrgelt, saali laes olevatest avadest, kuid oli nii hädine, et erines vaid õige vähe täielikust pimedusest. Sammaldunud inimpealuudega palistatud iidse saali teises otsas oli hiiglaslik, ajast mustaks tõmbunud, varjudesse uppuv luutroon, millel võis aimata mingit tohutut kogu istumas. See ei olnud inimene. Lummutise teener, kui ta end kolinal püsti ajas ja ositi hämarusest nähtavale ilmus, polnud isegi mitte inimese moodi. Pühard oli erinevate olevuste kontidest kokku laotud monstrum, kelle ainsaks elavaks koeks oli keha ülaosas asuv roosa suu, mille abil torni vardjas kõnelda sai.

      «Vai, et isand toob uut liha,» ütlesid tontja olevuse roosakad huuled. «Vai-vai.»

      «Õpeta teda.»

      «Vai õpetada vaja, vai-vai. Kutsika pia tarkusest tühi, näe. Isandale toodi ohverduseks lollakas, vai eh? Nigu isand käsib, taome pea tarkust vai midagi täis, lolluse lööme välla, nii-jah.»

      Veri tarretas poisi soontes. Kas siia, selle koletise juurde peabki ta nüüd igaveseks jääma?! Kui Mudrumuna ehmunult Kolbakorjaja poole vaatas, et sellelt armu paluda, oli lummutis juba kadunud. Poisi juuksed tõusid peas püsti.

      «Vai-vai,» astus kont-tont lähemale. Hiiglaslikus hämaras saalis trampisid luised jalad põrandat nagu rammpalgid. Mudrumuna süda peksles rinnus, püüdes iga hinna eest rinnakorvist pageda. Hirm poisi hingest puges kõhukoopasse ja tegi sinna oma jääkülma pesa. Luine monstrum kõrgus sellal juba hiiglasliku varjuna poisi kohal ning põrnitses teda oma tühjade silmakoobastega. «Nu too oma piakene siia, vaatame, mis seal sees kah on? Eh?»

      Esimesena läksid liikvele

      Esimesena läksid liikvele ebasurnud. Suure ja haisva karjana liikusid nad Rammulohu suunas. Nende haudkondi juhatasid surnud nekromandid – kõigused, koolnud, oma kärvuriteks kutsutud ratsudel. Tee nende jalge all oli kaetud vaklade ja mädanenud ihutükkidega, kui mitu nädalat maas haisenud kalmulised määndunud liha pudenedes end püsti ajasid ja minema loivasid. Elavate laager ohkas kergendusest. Loodeti taudi taandumist ja ilguti vastaste üle, kes selle jama nüüd endale kaela saavad. Vaid üksikud vangutasid pead ja ei pidanud säärast sõjapidamisviisi auväärseks. Üheks neist oli Murekingu noorisand Tõus ja teiseks rüütel, kelle kõrvale nad olid oma lõkkepaiga üles seadnud, Timuka ja Kondimurru isand Uhtija Luitepoeg, riietatud musta ja punasesse, Kahe Murtud Kondiga kaunistatud sõjasärki. Tõusu teine vestluskaaslane oli isand Uhtija vastand – noor, tervisest pakatav, valjuhäälne ja rahutu Laibavere ja Hauapõhja noorisand Õud Karmipoeg, üleni valges, Suure Verenire vappi kandev rüütlipoeg. Kolm sõjameest seisid koos teiste pealtvaatajatega laagri ääres tee servas ja saatsid pilkudega aeglaselt minemaloivavat eelväge.

      «Häbilugu, et me sääraste auväärsete meeste vastu nagu Rammulohu rüütlid läheme niisuguse sandikarja selja taga,» urises Uhtija isand. «Kui mina veel noor olin, siis võitlesid rüütlid mees mehe vastu. Praegu on tunne, nagu me oleks mingid lossipreilid, kes saadavad kallima enese nimel suuri tegusid tegema.»

      Õud Karmipoeg mühatas.

      «Külmjalad on sõdalased nagu kõik teised. Või tahate öelda, et kui saate lahingus surma, siis olete te vähem sõdalane kui praegu? Kas teie meelest on surm häbiväärne?»

      «Surm lahingus on auväärne ja kui ma langen niiviisi, siis olen enese üle uhke ja mu poegadelgi on põhjust isa hea sõnaga mälestada. Aga tont võtku, see sandikari seal ei ole küll auväärset surma surnud. Vähemalt enamik neist mitte. Hukatud vargad, röövlid, hoorad, mässajad, lõpnud pidalitõbised ja maanteekraavist leitud kärvand kerjused. Miks muidu on nende hinged maa peale kondama jäänud, selle asemel et tähtedele põrutada? Häbi on sellistega lahingusse minna!»

      «Sõda on sõda, võta neid kui relva-, mitte võitluskaaslasi.»

      «Relva? Sinu jaoks on ilmselt roostes hang ja kõver vikat ka relvad.»

      «Ennemini roostes hang kui paljad käed. Rammulohu on suur ja rahva poolest rikas kuningriik. Me ei saaks iial kokku piisavalt väge, et neid alistada, kui me ei kasutaks kõiki relvi, mis meil on. Ja näete, auväärne isand, need seal.» Õud Karmipoeg osutas koolnud rüütlite salgale, kes neist mööda ratsutasid. «Need on rüütlid, nendega koos võidelda ei saa olla häbiasi. Kõik nad on oma eluajal olnud samasugused mõõgakeerutajad kui meie.»

      Vappide järgi võis neis ära tunda Maagimägede rüütleid. Kõige ees ratsutas kurikuulus Kurisuu Vereiha.

      «Vereimejad,» sülitas Uhtija Luitepoeg, «nendega koos võib juba võidelda, kuigi ühise pidulaua taha ei istuks. Mingi sohi lõhn on neil, surmarüütlitel, juures.»

      «Miks sohi? Võta nende koolnuolekut kui lisaturvist. Kas parem turvis lahingus on häbiasi? Ei ole kellelgi keelatud endale surnunahka kaitseks selga tõmmata.»

      Luitepoeg naeris ja patsutas Õudusele õlale. Tõus vaikis. Talle tuli silme ette öö, mil Kontlik Põrmupoeg ta isa võigastas ja millise jälestusväärse pidulaua taga ta oli sunnitud olnud istuma. Noormees sülitas vastikustundega. Õud Karmipoeg märkas seda.

      «Noo, kas Murekingu noorisand ei ole meiega nõus?»

      «Täiesti nõus olen. Ühe laua taha nendega istuda ei tahaks, aga seda on raske vältida, kui üks säärastest on mu oma isa.»

      Uhtija vilistas üllatunult ja kaastundlikult, kuid Õud Karmipoeg patsutas Kaepojale tunnustavalt õlale.

      «Ära muretse, sellega harjub.»

      «Harjub?»

      «Minu vanavanaisa Ontlik Verepoeg on vereimeja. Juhib siiamaani suguvõsa ja mis seal salata, hästi juhib. Hea, kui isaisad ei sure ja taeva poole jalga ei lase, nii jääb nende tarkus alles. Ebasurnud sugulased muudavad suguvõsa tugevaks. Elu eest ei tohi põgeneda, see on lahinguväli ja siin tuleb võidelda lõpuni!»

      «Elu lõpuni ma saan aru, aga mille lõpuni kooljatel võidelda?»

      «Maailma lõpuni! Kuni püsib Iidmaa, seni seisab siin ka mu vanavanaisa Ontlik Verepoeg ja tema järeltulijad!»

      «Tundub, et minu isa on otsustanud ka oma vereliini kuni maailma lõpuni jalgel hoida. Ainult, et millest pean mina elama, kui ta igavesti oma maade ja valduste otsas istub? Kas ma pean eluaeg tema lossis elama?»

      «Ving-ving! Ise tuleb omale maad ja varad kätte võidelda! Sul on selleks terve elu aega! Surnud suguvõsa kindlustab, et kui midagi nihu läheb, siis ei lõpeta sa maanteekraavis, vaid sul on alati kuhu tõmbuda haavu lakkuma ja uut jõudu koguma, et otsast alustada! See ongi õige mõõgameeste viis elada. Ei lase mugavaks minna, nagu Rammulohu vedelvatsadel tihtilugu juhtub, elu, nagu ma ütlesin, on lahinguväli.»

      «Täiesti nõus,» noogutas Uhtija oma halli habet. «Selles on Karmipojal õigus – meie maal elab veel meestesugu. Ainult see koolnud lihtrahvas, see on häbiks.»

      Tõus Kaepoeg vaatas mööduvat koolnukarja ja pigistas mõõga käepidet. Ta hääl hakkas ohtlikult raevukaid noote võtma.

      «Kui ma pean omale ise maavaldused välja võitlema, siis tahan ma seda teha omaenda käte rammuga, mitte pugeda nende töllakate selja taha. Mina igatahes ei kavatse seda kannatada. Väeülemad võivad ju arvata, mis tahavad, aga mina ajan oma sellid jalule ja põrutan sellest kooljakambast ette!»

      Uhtija Luitepoeg vangutas pead.

      «Kui neist kööbatsitest siin ette lähete, siis tulen teiega, isand Tõus. Alamrahvas naerab mind välja, kui lähen tagasi ja selgub, et olen kogu sõjakäigu olnud koolnute ripatsiks.»

      «Just!»

      «Ärge olge tormid,» püüdis Õud kaaslasi vaigistada, «Rammulohul on mehi nii, et mustab. Las koolnud teevad väed