Õnne ja õnnetuse valitseja. Maniakkide Tänav

on neile antud käsk elavaist eemale hoida, aga surnute kohta pole sõnagi öeldud.»

      Sulased võpatasid ehmatusest ja oleksid äärepealt laiali jooksnud. Siis, pead õlgade vahele tõmmatud, nägid, kes kõneles, ja vangutasid päid.

      «Vai siss vasstaoksa. Kuoljate kohta o noile irmutistele jüsst üteldud, et andke takka. Egas nuod kõigussed mudu poles uma tõbe elavate sekka lahti last. Miss muud, ku tahavad uma õõvikuid toita.»

      Tõus kergitas kulme. See oli huvitav seisukoht. Teised sulasedki läksid selle mõtte peale keema.

      «Tõsi jäh, tolle piale mai tuldki. Susi neid värdjaid süöks!»

      «Oless nüid õnne, et ise koibi sirgu ei viskaks. Kohe tehasse kas kuoljaks vai söödetasse kuoljatele.»

      «No mis pläägutamine siin käib!» müristas äkki isanda hääl. «Kas matsite Põrsiku maha juba?»

      Uhtija Luitepoeg oli omakorda vankrist välja roninud ja tulnud sündivat kaema. Sulased, läbielatust alles leilis, kukkusid jalamaid läbisegi seletama.

      «Matssime matssime, issand Luitepoeg, toppissime vennikse otse kuoljatele vatssa.»

      Vana rüütel heitis raevuka pilgu pimeduses laiuva laibavälja poole. Siis märkas Tõusu ja viipas noore isanda endaga kaasa. Koos istusid nad lõkke äärde.

      «Ena raisakonte, panid pintslisse?» küsis isand ja sulased kasutasid kohe võimalust. Nagu mägioja, mille voolu ei saa pidurdada, kukkusid nad kätega vehkima ja üksteise võidu seletama. Tõus nägi nende välkuvais silmis selget hirmu.

      «Kahe ssuupoolega pisstsid!»

      «Lätsutasid mis hirmus!»

      «Õnnetult läits temaga, ai õnnetult.»

      «Ega ta taht umale isi õnne kutssuda ka, seletass aiva, et küll elu ise näitap.»

      «Näitasski – trääsa!»

      «Ma mõtssin kohe, et ega ssee ikke õige assi ole…»

      «Et äkki issand lubaks meitel end säästa?»

      «Tahaks jo isi oma saatuse sepp olla…»

      «Mudu kui ssee nüid nõissama jätta, siis tiib elu jälle miski vimka…»

      «Ai too oles paha…»

      Sulased tahtsid veel miskit seletada, kuid isand Uhtija sundis nad käeviipega vaikima.

      «Jaa-jaa, sain aru. Tahate aadrit lasta?»

      «Ku issand oles nõnna lahke…»

      «Tehke, mis tahate, aga…! Kõik peavad homme olema krips ja kraps ning valmis teele asuma! Mitte mingit lonkamist ega vingumist ja teesklemist. Peremees saab väga hästi aru, kas teil on valus ja paha või ainult vigurdate. Kui töö lolluste pärast tegemata jääb, siis alles saate oma väljakutsutud õnne maitsta. Topin teid oma käega neile korisejatele vatsa!»

      «Aitümma. Äi o nii kurjalt vaja. Töö ssaab ikke tettu, ei mede pärast misski kannata.»

      «Tore oleks.»

      Sulased sumisesid rõõmsalt. Ilmselt ei olnud isand just tihti nii heldes tujus. Murekingu noorisand vaatas nende nägusid. Noored, armilised, vaevatud näod.

      «Nii see elu siin laagris siis käib?»

      Uhtija mühatas.

      «Elu? Laagris ei käi mingit elu. Elu käib siit laagrist praegu suure kaarega mööda.»

      «Mis asja need sulased teevad?»

      Uhtija lõi tüdinult käega ja pakkus Murekingu noorisandale nahklähkrist juua. See keeldus, tal pea niigi kumises nii väsimusest kui joodud õllest. Sulased hakkasid sellal aadrilaskmiseks, nagu Uhtija seda kutsunud oli, ettevalmistusi tegema. Selleks kiskusid nad ülakeha paljaks ja seisid eemale ringi. Oli näha, et elu, mis laagrist suure kaarega ringi käis, ei olnud sulaste vastu armuline olnud. Igalühel neist oli kehal rohkesti arme. Üks oli koguni tont teab mis asjaoludel kõrva kaotanud.

      «Kirp, ssina o assjamiis, keikse vanemb ja kogenum, võta ssa altar oma ooles.»

      Kirp, sakris ja punase, paistes ninaga sulane, noogutas tähtsalt ning tuikuski vankri juurde. Naasis ivakese aja pärast kerge puust alusega ja kahe väikse kompsuga. Altar seati meeste vahele üles ja ühest kompsudest ilmus sinna peale tumedat karva kujuke. See kujutas endast mäetipust alla vaatavat inimkuju, võimatu öelda, kas meest või naist. Teisest kompsust, kui see altarile lahti rulliti, ilmus terve rida puust käepidemetega nuge.

      «Kes see on?» küsis Tõus kujule osutades. Uhtija heitis poolviltu pilgu altari poole.

      «See on Veritaak, õnne ja õnnetuse valitseja.»

      Tõus kergitas kulme, teritas pilku ja silmitses kujukest hoopis tähelepanelikumalt.

      «Veritaak?»

      «Tema ise, oma luisel kujul.»

      Kirp laskus sellal altari ette põlvili ja veetis tükk aega selle ümber nöörist mingit kujundit maha laotades. Tipud kinnitas ta puust, nikerdustega kaetud vaiadega. Saanud sellega valmis, võttis ta ühe nugadest ja lausus:

      «Veritaak, ssaatuse issand, assade suunaja, ingede juhtija, õnne ja õnnetusse valdjass. Keik o maailmas tasakaalus, o õnn ja o õnnetus. Kesski ei ssaa umale õnne valida, aint ssina saad toda jägada. Ää ssaada meie peale õnnetust, me valime endile selle isi, ssaada meitele siss koa seokest õnne, nigu me isi valime. Lase meil ssõjakäik üle elada. Näid, me olemme õnnetud, ssaada meitele ssamapallu õnne, kui meil õnnetust o. Näe, mul põle aavu ja tõbesi vaja, mul ju o need olemass.»

      Seejärel lõikas ta endale noaga laia haava otsaette ning kummardus altari kohale. Veri ladises alla kujule ja altarile. Seejärel ulatas ta noa edasi. Temast järgmine kordas tublisti lühemalt öeldut ja lõikas endale samuti haava, ning nuga rändas edasi. Tõus vahtis end veristavaid sulaseid jahmunud pilguga. Ta oli Veritaaga kultusest paljutki kuulnud, kuid nägi seda esimest korda lähedalt. Uhtija ta kõrval pomises endale midagi habemesse ja Murekingu noorisand neelatas tahtmatult. Siin laagris tundusid nii elavad kui surnud ühtmoodi võikad.

      Kolbakorjaja lõdvendas oma haaret

      Kolbakorjaja lõdvendas oma haaret, pani poisi maha, ning ühtäkki asendus trummide tümin mäestikutuule ulgumisega, lõkketulede vehklev valgus kahkjalt läbi pilvede kumava kuu kumaga, kontide klõbin jalgade alt veerevate kivide kolinaga. Poiss vankus ning kukkus põlvili. Hirm ei olnud tagasi tulnud, kuid ka mitte päriselt lahkunud. See luuras endiselt kuskil ta hinge sügavates soppides, ent alla surutult, väsinud esimesest korrast.

      «Surnumägi,» lausus lummutis, «ja Kolbatorn,» ning seal siis nägi Mudrukas esmakordselt Torni. See oli tohutu ehitis, mis seisis keset Maagimägede musti kaljusid selle kõrgeima mäe tipus. Helevalge luust ehitis ulatus otsapidi pilvedesse ning oli keldrist tipuni laotud pealuudest. Kuuvalgus pani selle kumama, ning mustade kaljude taustal joonistus iga Kolbatorni detail selgelt välja. Poiss jõllitas vaikides oma uut eluaset. Ka lummutis vaatas rajatist, mille loomine oli tal võtnud aega aastatuhandeid.

      «Siia on kogutud kõigi möödunud ja praeguste aegade tarkused,» lausus Mudriku uus peremees. «Mul ei ole mahti siin kuigi tihti viibida, minu äraolekul vajab see teadmiste tempel kaitset. Selle üheks kaitsjaks saad sina. Su oma valik, kas kaitsed seda oma teadmiste,» lummutis pööras oma punased punnsilmad taas poisi poole ja hirm selle hinges hakkas koletise pilgu all uuesti pinnale tõusma, «või kaitsed seda oma eluga. Nüüd aga püsti, hale ollus.»

      Tuul sikutas riideid ning näpistas külmalt. Poisil oli üll vaid pikk, verega määritud linane särk, ta ajas end püsti ning tammus paljaste varvastega sooja otsides jalalt jalale. Lummutis pööras temalt pilgu ning hirm kadus taas kuhugi poisi mõtete taha. Mudrumuna väristas õlgu ja suutis mõelda ainult oma külmetavatele varvastele ning paljastele säärtele, mida kuri tuul halli taeva all halastamatult piinas.

      «Minu äraolekul on sinu isandaks siin Pühard.»

      Lummutis hakkas küüniste krabinal astuma ja