Õnne ja õnnetuse valitseja. Maniakkide Tänav

tõstsid poisi veriselt kiviasemelt õhku. Mudrumuna kisendas talle näkku.

      «Vaiki!» lausus lummutis ja Mudrumuna suu sulgus. «Parane,» jätkas olevus ning valu poisi kehast kadus. Jäi ainult võõrik külmatunne, mida tekitasid lummutise pikad küüned, mis tungisid läbi linase särgi ja kriipisid vastu Mudriku kondist lapserinda. «Sul vedas, põrsanägu. Mul on hetkel küllalt väge,» ütles lummutis. Hääl oli vaikne ja kähe, peaaegu kuulmise piiril. Trummid ümber künka tümisesid endiselt, lõkketuled mühisesid nagu enne, lapskondikud tantsisid ja klõbistasid oma kontidega veel valjemalt kui varem, ent ometi jõudis lummutise iga kähinal lausutud sõna poisi kõrvu täiesti selgelt. «Kuid siin me oleme ja kui sind juba mulle toodi, siis otstarbe leian sulle ikka.» Külmad laugudeta punnsilmad puurisid last kaaluvalt. «Kahju, et sinus pole kröömi jagugi kasulikku tarkust, mul on pilvekorrusel just paar kolpa puudu, lolle on mul niigi tornis küllalt. Et sa, kribu, päris raisku ei läheks, siis viin su torni ja hakkad õppima. Teadmised on tänapäeval muutunud suureks harulduseks. Loome siis ise seda juurde.»

      Mudrumuna tundis, kuidas koos valuga oli temas hakanud kaduma ka see uus tunne, hirm. Tema vana, hirmuvaba olek hakkas tasapisi tagasi hiilima. Poiss maigutas veidi suud ja tundis, et kõnevõime oli tagasi.

      «Mäs… mäs mia õpin?»

      «Ise vaata. Sul on luba õppida kõiki tarkusi, mis tornis on.»

      Aga mäs siss, ku mia ei õpi, oleks tahtnud Mudrumuna küsida, kuid vaikis targu. Kolbakorjaja muigas kurjakuulutavalt ja vastas talle sellest hoolimata.

      «Mis saab siis, kui sa ei õpi – hah – see on üks neist teadmistest, hale ollus, mille omandad siis, kui muud tarkused pähe ei mahu. Küllap leian sulle ka sellisel juhul… kasutust.»

      Sina, Torm

      «Sina, Torm, oled esimene!»

      Sulane ajas oma rähmased silmad pilukile. Noorrüütel Tõus Kaepoeg oli öö hakuks tuikudes tagasi oma voori juurde jõudnud, seisis nüüd kõikudes, käed puusas, ja vaatas otsivalt juba uue ohvri järele ringi.

      «Mäs essimene?»

      «Valvad lõket ja meie voori, ja sina, Kentsak, oled pärast Tormi.»

      Torm, kes oli ennast juba mõnusasti lambanaha sisse keeranud, aga ei olnud asjade sellise seisuga rahul.

      «A mis tost valvata. Me ju nüid omade sias. Küll koolnud valvavad, ei vainlane noist läbi saa.»

      Tõus keeras oma hallid silmad Tormi poole. Noorisanda suunurgad, mis siianigi eriti kõrgel ei seisnud, vajusid eriti alla.

      «Kas sa usaldad neid surnuid?»

      «Mäh?»

      «Mina ei usalda. Mis siis, kui neil kõhud korisema hakkavad? Isa õgis oma ülestõusmise pillerkaaril kümme inimest nahka. Palju neid raipeid siin ümberringi vedeleb? Ah?»

      Torm ajas ennast istukile. Uni mehe silmist oli kadunud.

      «Nood jo mede poolel?»

      «Mina ei tea, kelle poolel nad on. Mina neid ei käsuta, seega minu omad nad igatahes pole. Nii et valvad.»

      Noorisanda silm tabas ühes vankris palaka all ettevaatliku liikumise.

      «Sina, Toslem, valvad pärast Kentsakut!»

      Palaka alt kostis summutatud vandumist. Tõus mühatas ja istus lõkke äärde. Mitte ainult tema, vaid kogu homset lahkumist tähistav laager oli hakanud väsima ja unehõlma vajuma. Tõus vaatas mustavat taevast ja kuigi kõik ihuliikmed olid õllest rammestunud, siis und ei olnud. Kuskil pimeduses, vaevalt mõnesaja sammu kaugusel lebavad kooljad muutsid ta rahutuks, kõikjal hõljuv lehk ei lasknud neid unustada. Siis tabas noormehe kõrv lärmi ja vandumist. Naaber ei olnud nende voorist kaugemal kui mõnikümmend sammu ja vaikses, jahedas öös kostis iga sõna selgelt kaugele.

      «Nietud luom!»

      «No mäs ma ütsin!»

      «Kiss teil käskis hääd märjukest võisstujoomisele raisata? Ssaite nüüd!»

      «Mis mia süidi olen, mia ju kautasin…»

      Varjud veiklesid, kui lärmajad naabri juures ümber lõkke käisid ja kätega vehkisid. Tõus Kaepoeg ajas end sirgu, pingutas silmi ja esimene asi, mida ta eemal kumava tule valgel märkas, oli laip, keda mitu talumeest kätest-jalgadest lõkkest eemale, surnutevälja poole tassisid.

      «Hei! Kirp! Kuhu nüüd!» karjus keegi, kes ise kattega vankris lesis ja ilmselt samuti kisa peale ärganud oli.

      «Visskame Põrssiku minema, ajass teine varbad sirgu.»

      «Misasja?»

      «Pätsassid Muhkliga mõisaissanda keldrist vaadi õlut ja kukkusid võisstu jooma. Põrssik vist rebestas endal vatsa lõhki. Vehkless ja oigass maas ja siss jäigi vakka. Nüid on surnd mis surnd.»

      «Tonti küll. Loll saab õlutki juues peksa. Viige ta siis Marda juurde.»

      «Mõtssime et kaevame ta seiassamma lähedale maasse. Ssääl on miskid peenrad, maa on periss pehme.»

      «Käsk oli surnud loitsija-raisa juurde viia!»

      Vedajad tammusid pahaselt jalalt jalale. Hääleomanik jäi vakka, ilmselt suikus taas. Kui isand enam häält ei teinud, hakkasid sulased uuesti vaikselt laagri serva poole liikuma. Kuid käskija polnud sugugi uinunud.

      «Kirp, va koerapoeg! Mis ma ütlesin!»

      Tassijad seisatasid taas. Kirbuks kutsutu sülitas pahaselt.

      «Imegu too Marrass oma kärvand kürva, mia o jalga küll siukse surnurüvetaja juurde äi tõsta. Põrssik pold sugugi paha meess, kooljalõppu talle küll ei ta´a.»

      «Tahate või ei taha, suurisanda käsk oli.»

      Kandjad panid Põrsiku maha. Nüüd ilmus nähtavale ka kisaja ise. Vaevaliselt ja ägisedes pistis oma pea vankripalaka vahelt välja Tõusu värske tuttav, hallihabemene rüütel, Timuka ja Kondimurru kuivetunud isand Uhtija Luitepoeg. Isand kiskus endale külmakaitseks villast keepi ümber ja tuli uuris pikalt Põrsikut. See lamas liikumatult ja vaid aeg-ajalt kostis kuskilt tema sisemusest korinat, kui õlu seal ringi loksus. Taat ohkas, vaatas pikalt ja kurjalt tuimade, kangekaelsete nägudega seisvaid surnukandjaid, vangutas siis pead ja lõi käega.

      «Tühi teiega, viige, kus tahate.»

      Uhtija Luitepoeg kadus jälle vankrisse. Mehed võtsid omavahel poolihääli mõmisedes uuesti surnul kätest-jalgadest kinni ja vedasid laiba laagri servani. Ühel neist oli kaasas puust labidas millega nad olid nähtavasti plaaninud hauda kaevata. Kuid vaevalt olid mehed saanud kandami maha panna ja labida maasse lüüa, kui Tõusule tundus, et miski eemal pimeduses hakkas liigutama. Ta teritas silmi ning tõesti oli pimedus liikvele läinud. Noorisand hõikas labida ümber jagelevatele sulastele hoiatavalt ja osutas surmavälja suunas. Sulaspoisid vaatasid alul häiritult Tõusu poole, siis tema osutatud suunas. Labidas tardus meestel käes.

      «Mäs kurja nood nüid nihelema akkassid!»

      «Lassvad ´hk varvast, soame noist juba täna lahti.»

      Kuid kääpjalad ei mõelnudki lahkumise peale. Otse vastupidi. Surma lehka haistes väänutasid nad oma mädanenud päid matjate poole. Koolnud inimvared ajasid end üksteise järel aegamööda jalule.

      «Voata, et meisst endist minejaid ei ssaa.»

      «Tonti! Sseia tulevat!»

      Tõuski ajas end jalule. Labidat käest visates taandusid mehed laagri poole. Koolnud tuikusid neile ebakindlal sammul järgi.

      «Piass vist äiret andma! Ründavad!»

      Kuid kooljad ei rünnanud. Nad tulid vaid vankuval sammul Põrsiku laibani, jõllitasid seda ja langesid siis raginal surnukeha kallale. Noorisand jättis lõkke ning ruttas vihaselt mõmisevate sulaste juurde. Surnute aeglased liigutused muutusid inimliha kugistades aina kiiremaks ning mõne hetkega oli vaene võistujooja tükkideks kistud ja alla kugistatud. Näljaselt jäid elukad vahtima allesjäänud riideräbalaid, otsivalt sonkisid