Õnne ja õnnetuse valitseja. Maniakkide Tänav

on karistus. Lauka peremees, vana Urin, jahtis külmnäppe. Seda ei tohi teha.»

      Tõus kahvatas. Ta oleks tahtnud veel nuriseda, raevutseda, näidata maailmale, et ta pole rahul, kuid saadud vastus suretas sõnad poisi suus. Ka tema oli olnud kaasas, kui Urin ja Mudrumuna külmnäpujahil käisid. Tõus, ise alles kümnene, aitas kanda viskeodasid ja Mudrik toidukraami. Võitluse ajal ulatas ta kütile uusi odasid ja kui koll maas oli ning Urin oli selle pea kirvega eemaldanud, raiusid poisid kättemaksuhimuliselt otsast eluka jäsemed. Murekingu Kae oli sellal sõjakäigul ja ema oli juba harjunud, et keskmine laps veetis päevi ja öid küttidega metsas. Tõus ei olnud kunagi vanematele rääkinud, keda ta aeg-ajalt koos Urina ja Mudrumunaga küttimas käib.

      «Aga miks? Külmnäpp ju jahtis külarahvast!»

      Poiss klammerdus isale silmadega näkku, kuid maaisand ei pööranud pilku ohverdustseremoonialt.

      «Külmnäpud on… meie liitlased. Mäletad, sa nurisesid kunagi, et Lauka talu plika ohverdati. Sa ei ole ainus, paljud külad kurtsid, et ohverdused käivad üle jõu. Omal ajal tulid maakonna isandad kokku ning otsustasid, et meil on aeg leida uus lummutis, kellelt kaitset paluda. Varivarju isand Kondik leidis viisi, kuidas inimohvreid maakonnas vähendada. Kuid alguses on vaja…» isa kõhkles hetkeks, «…on vaja uus lummutis sisse sööta ja selleks leida lisaohvreid… esialgu. Seepärast saatiski Kondik välja külmnäpud, lisakoormist koguma. Suurtingil lepiti külakondade esindajatega kokku, et näpud võivad võtta mägedesse, metsadesse või soodesse eksinuid, kes on juba niikuinii hukule määratud. Hirmu ja üksindust tunnetavad need näpu-elukad juba kaugelt.»

      Nuga Varivarju Kondiku käes tõusis. Pisike külapoiss künka ohvrikivil karjatas, veri purskas kõrgele ja Tõus sulges äkilises hirmusööstus silmad. Kui saadakse teada… et ka tema jahtis… siis on järgmisel aastal seal kivil tema. Ta avas silmad täpselt hetkel, mil eikuskilt ilmus Kolbakorjaja, tõstis pisikese keha üles, takseeris seda ja kadus. Tõusu suu tõmbus kriipsuks. Hirmu ei ole, ütles Mudrumuna alati, ja Tõus vandus endale, et see juhtlause saab nüüd tema omaks. See külmnäpp, kelle Urin tappis, ei jää viimaseks ja küllap tuleb ükskord aeg ka lummutisejahiks.

      Veel kunagi

      Veel kunagi elus ei olnud Mudrumuna näinud kõigust nii lähedalt. Külmnäppu – toda elukat ta oli näinud ja kirvega raiunud. Kuid elavat kooljat ainult eemalt, kui too juhtus oma kalmlise kaaskonnaga Murekingu lossis käima. Poiss oli alati võimalikult kaugele hoidnud, et ta manajale ette ei jääks. Külas oli halvatud taat, kes kunagi lapsena Kondiku teele jäi. Kõigus oli temast lihtsalt üle ratsutanud, nii et põngerjal luud raksusid. Sellest ajast oli taat jalgadest sant ja ükski külalastest, kui nad ka muid julgustükke tegid, ei riskinud surnumanaja lähedusse minna. Mudrumuna ei kartnud, ta ei osanud seda teha, aga ta polnud rumal.

      Kuid nüüd oli see käes. Esimest korda oma teadliku elu jooksul arvas ta tundvat, mida tähendab hirm. See tunne oli võõras ja… hirmutav. Ootamatu olukord muutis poisi nägemise eriti teravaks, ta lõhnataju iseäranis erguks, seevastu muud meeled jäid sellevõrra hoopis tuimemaks. Ta ei tundnud ohverduskivi krobelisust ega külmust, ta peaaegu ei kuulnudki, mida talle räägiti või kas üldse midagi räägiti. Üllatus oli kadunud, kurbus oli kadunud, ta teadis täpselt, mis teda siin künkal, kivil, kõiguse noa all ootab. Miski nööris kinni mõistuse ja kõri. Ükski mõte ei liikunud ta halvatud ajus ja kurgust ei tulnud nuuksetki, ainult silmad, mis mõõdetud liigutustega, rahulikult toimetavat kõigust ja teda abistavaid ebasurnuid jälgisid, läksid üha suuremaks ja suuremaks.

      Trummid ümber ohvrikivi kõmasid, lõkked viskasid leeke ja sädemeid kõrgele taevasse, mitukümmend vana pisikest lapseskeletti, Varivarju isanda poolt siitsamast kivi ümbert üles äratatud, tantsisid nurgeliste liigutustega ümber ohverduskünka Kolbakorjaja Tantsu, surmariitust, mida vanemad olid tal alati keelanud vaadata, kuni ta kord, samal aastal, mil poisi õde ohverdati, salaja linnuse juurde oli hiilinud. Ta vennad ja õed olid seda kontlaste orgiat nähes, juuksed peas püsti, peatumata kodu poole tagasi lidunud. Mitte tema. Hirmu asendas temas viha. Soov kätte maksta. Teda täitis iha tappa kedagi selle eest, mis toimus seal künkal. Ja ta tappis. Nüüd aga oli ta ise siin kivil ja neli kontlast hoidsid teda oma luiste sõrmedega paigal. Nuga, sirge ja läikiv, tõusis. Ta nägi iseenda verd purskamas kõrgele õhku. Mudrumuna karjatas. Hirm oli uus tunne, kuid ka sellist võigast valu polnud ta varem tundnud.

      Kaks nädalat

      Kaks nädalat pärast Kurila suurmaaisanda kulleri Murekingule jõudmist oli noorisand Tõus Kaepoeg koos arvuka sõjaja voorisulastest kaaskonnaga teel vägede koondumispaika. Pilved olid madalad, metsatee hämar ning kitsas.

      Tõusu kõrval ratsutas ta parem käsi, Lauka talu Urin. Mehe kaks poega, Mudrumuna vanem vend Rabaleid ja noorem vend Nutt olid samuti tagapool kaaskonnas. Ka igast ülejäänud talust oli vähemalt üks tugevam sulane, igaühel kaasas moonakott ning lahingu puhuks oda või laudkilp koos kirvega. Relvad ja toit oli visatud vankritele, neidki oli iga külakond pannud oma meeste tarbeks välja ühe koos juhiga.

      «Vahi, kus tiirutab,» märkis Urin ülespoole osutades. Tõus heitis pilgu madalasse taevasse. Musta ja hallikirju soiulinnu, vana rääbaka, oli noorisandale andnud kaasa tema isa. Siiani tegi see laiu kaari ümber sõjasalga või kükitas sulaspoisse hirmutades mõne vankri serval, kuid nüüd oli ta jäänud veidi eespool ühe koha ümber keerutama.

      «Ei tea, kas leidis midagi?»

      «Põle nigu kuulda old, et sienkandin röövleid ooks.»

      «Kaupmehed?»

      «Iks siab neha.»

      Tõus ei muretsenud eriti, pigem oli rõõmus, et saab üle mitme päeva inimhingega rääkida ja uudiseid kuulda.

      Ootamatult jõudis sõjasalk lagendikule. Noor rüütel, tema lähem kaaskond ja voor nende selja taga nõksatasid paigale. Tõus kattis varrukaga suu ja nina.

      «Tohoh!»

      Kõikjal metsavälul vedelesid laibad ja käest pillatud relvad. Hais, mis selle matmata surnula kohal rippus, oli hingemattev. Kärbsed sumisesid kõikjal, nautides pidusööki laia pilvena.

      «Lahing? Ega´s Kurila isanda vägi ometi juba maha tapetud ole?»

      Uringi ei pidanud vastu ja peitis nina leha eest kuuehõlma. Tagapool vandusid voorisulased.

      «Tont noid võtku, nigu oles jah.»

      Vares-soiulind laugles vaikselt allapoole. Lind tegi paar tiiru surnute kohal, uurides huviga hüva rooga. Siis võttis ta veel madalamale ja maandus ühe isuäratavama välimusega koolnul. Ta kraaksatas või rögastas, raske oli aru saada, ning hakkas siis koolja mädanevat silma nokkima. Jalamaid sähmas surnu mädanev käsi ja virutas raipesööja jõulise löögiga minema. See tegi röhatades ja sulgi laiali puistates mitu abitut tiiru mööda maad ning põrkas vastu teist kalmulist, kelle sinakas käsi samuti lindu püüdma napsas.

      «Kooljad!»

      Tõus ja ta sulased haarasid relvade järgi.

      «Varitsus!»

      Vankrimehed tõstsid jalamaid hädakisa.

      «Isand! Isand! Me ei mahu vankriga ringi käänama, tie o liiga kitsan!»

      Üks neist heitis juba juhtohjad, kargas istepingilt maha ja sööstis päkkade välkudes tuldud teed tagasi.

      «Nietud!»

      «Kuulake!»

      Urin tõstis käe ja röögatas nii et välu kajas: «Kusst! Kuulake!»

      Kõik vakatasid. Vaid hobused korskasid ja trampisid rahutult. Sääred teinud vankrijuhtki peatus ja keeras õlgade vahele tõmmatud pea kuulatades viltu. Hoolega kõrvu teritades jõudis nendeni kuskilt kaugelt suure rahvasumma üminat ja katkendlikke muusikahelisid. Vares oli taas lendu tõusnud ja surnud vedelesid endiselt rahulikult pilla-palla laiali. Voorisulaseid see ei rahustanud, nood tammusid ärevalt jalalt jalale ja pigistasid oma relvi higistesse pihkudesse. Veokijuhid hakkasid rutakalt härgi vankri eest lahti rakendama, et need inimjõul ringi keerata.

      «Vakka,