Õnne ja õnnetuse valitseja. Maniakkide Tänav

/title>

      Mudrumuna sündis samal aastal kui küla kõige suurem siga. Siga võeti tõugu parandama ja elas nagu kuningas, poisil nii hästi ei vedanud. Juba päris pisikesena pühendati ta Veritaagale, kuigi tollal oli see suur saladus ja selle lummutise nimegi ei tohtinud suhu võtta. Varivarju isand isiklikult käis suurtingi loal läbi kõik maakonna külad ja korjas vastsündinuilt oma katsete jaoks hingekümnist. Mudrumunast lõigati välja hirm. Ilma hirmuta võis elada. Kuid üheksandal suvel ohverdati poiss maakonna vardjalummutisele, Kolbakorjajale. See… tähendas surma.

      Tõus, kange ja jäik, istus isa kõrval

      Tõus, kange ja jäik, istus isa kõrval kõrvu lingutaval ja pruuskaval kõrvil, keda ta suure vaevaga paigal hoidis, ja vaatas, kuidas poolsurnud manaja eemal ohvrikünkal pimedusest välja astus ning tõstis noa ta lapsepõlvesõbra kohale.

      «Nii need asjad juba kord on,» sõnas isa. Tõus neelatas. Tuttavad sõnad. Isa oli lausunud sama ka siis, kui praegune Kolbakorjaja ohver Mudrumuna oli kunagi aastate eest vallikraavi mudas mängides Tõusule kurtnud, et ta õde on kadunud, lummutis olla ta võtnud.

      Tookord oli Tõus isa juurde läinud ning palunud sõpra aidata. Mudrumuna kodutalu polnud Murekingu linnusest kaugel. Lauka talust nagu mujaltki käis talurahvas tihtilugu linnuses tööl, nii mõnigi kord lapsed sabas. Mudrumuna õde oli olnud ilus tüdruk, lõbus ja naerusuine, Tõusule meeldis nende seltsis ringi joosta.

      «Selles asjas ei saa ma aidata,» sõnas isa tookord. «Nii need asjad juba kord on.»

      «Miks need asjad nii on?» küsis poiss tollal. Ta seisis linnuse troonisaalis ja vaatas, kuidas isa sõjakäiguks ettevalmistusi tehes relvi valis ja varustust suure laua peale hoolikalt ritta asetas. Murekingu Kae ei katkestanud oma tegevust, kuid oli alati valmis lapsi eluks ette valmistama.

      «Selles ilmas on kolme liiki olendeid. Omanikud, maksukogujad ja maksevahendid. Meie sinuga oleme omanikud, talupojad on maksevahendid, lummutised on maksukogujad.»

      Tõus kibrutas kulme. Ta ronis pikale istepingile, näppis mõtlikult isa rõngassärgi serva ja mõtles.

      «Kui meie oleme omanikud, siis kelle jaoks lummutised inimesi koguvad?»

      «Meie jaoks.»

      «Meie inimesi?»

      «Jah.»

      «Ja me ei saa selle vastu midagi teha?»

      Isa karm nägu silenes hetkeks. Laiaõlgne, suurehabemeline, kuid naljaka nöpsninaga kahvatunäoline mees pani suure rüütlikiivri lauale ja rabas oma teisena sündinud poja sülle.

      «Saaksime muidugi, kui tahaksime, aga me ei taha.»

      «Mina küll tahan!»

      Isa muigas kibedalt ja astus poissi süles hoides kõrge ja kitsa, vibulaskmiseks sobiva laskeava juurde, mis oli ühtlasi ka aknaks. Kiviseinad olid nii paksud, et nad pidid välja vaatamiseks ronima seina sees olevasse orva. Kahel pool laskeava olid orvas kivist astmed istumiseks. Isa pani poisi enda vastu ja vaatas kitsukesest avast välja. Seal kaugel all paistis üle soo linnuselähedane Aravere küla. Kohe soo ääres oli lähim talu, Lauka, Mudrumuna kodupaik. Siinpool sood, linnuse jalamist paari noolelennu kaugusel paistis ohverdusküngas. Kivi selle keskel oli ohvrite verest tumepruun, küngas ise aga koosnes aja jooksul rohtu kasvanud ja sammaldunud luukeredest. Künka olemusest võis aru saada pealmise kihi järgi, mis polnud veel jõudnud taimestikku peale kasvatada. Küngas oli igivana. Selle vanust võis aimata ohvrialtari kivide järgi. Kui vana ohvrikivi hakkas luukerede alla mattuma, siis asetati selle peale uus. Poiss vaatas ohverdusküngast. Praegune kivi oli napilt nähtav, uus kivi oli isa käsul kohale toodud ja üksik kiviraidur koos õpilasega raius sellesse ruune. Kivi ulatus seitsmeaastasele Tõusule tollal rinnuni. Selle järgi mõõtes võis neid künka kontidest kubisevas põues varjul olla juba umbes seitse-kaheksa.

      «Täna tahad. Mina ka kunagi tahtsin. Kui aga kasvad, siis enam ei taha. Nii nagu praegu, nii on parem, valitseb mingisugunegi kord maailmas ja kindlus tuleviku suhtes.»

      «Muidugi tahan suurena ka,» arvas poiss, aga mõtles siis isa sõnade üle järele ja küsis igaks juhuks: «Miks sa arvad, et ma ei taha? Miks sina ümber mõtlesid?»

      «Sest ma sain aru – kas nemad või meie.»

      Tõus oli segaduses, isa nägi seda ta näost.

      «Kuula, poja. Meie, inimeste, vägi on siin,» tõstis isa rusika, «meie kätes ja meie peades. Lummutiste vägi on maagia, veremaagia. Nad vajavad väge, nad saavad seda vaid inimestelt. Kui me anname neile talupoegade verd, siis nad isandaid ei puutu. Kui me anname neile eriti palju talupoegi, siis on nad meie vastu armulikud, mõnikord isegi aitavad.»

      «Aga kui me ei anna neile talupoegi? Siis nad ei saa väge ja jäävad nõrgaks? Saab neid siis tappa?»

      «Tappa?»

      Isa hakkas naerma. «Oh sind, lummutisetapjat,» tõsines ta. «Küllap nad kuskilt ikka saavad ja kui ei saa, siis võtavad jõuga. Parem on nendega mitte jamada.»

      «Nii et neid ei saa tappa?»

      «Ei saa.»

      «Mitte keegi? Mitte kuidagi?»

      Isa ohkas.

      «Elavmäed saavad… ja teised lummutised.»

      «Aga palume neist kedagi, et ta meid ülejäänute vastu kaitseks!»

      Isa patsutas poisile tunnustavalt õlale.

      «Jah, mu poeg, näed, sa jõudsid samale järeldusele, mis minagi, ja sinu vanaisa ja vanavanaisa. Selle asemel et olla kõigi lummutiste lükata-tõmmata, tuleb välja valida üks, kellel on palju jõudu, kuid väike isu. Just seda me nende talupoegade abil teemegi. Kolbakorjaja on üks iidsemaist, vana, kaval ja tark elukas. Paljud ohverdavad talle, seepärast vajab ta ühest paikkonnast korraga vähe. Meiegi ohverdame talle inimese vaid neli korda aastas, loomi samapalju, ja kui soovime mingit toetust ja heategu, siis veel lisaks juurde niipalju, kui Kolbakorjaja nõuab.»

      Lossiisand läks taas sõjavarustusega tegelema, poiss jäi aknaorva istuma ja enese ette maha vahtima. Kõik oli nagu õige, kuid hinges oli ikkagi kurbus Mudrumuna õe pärast.

      «Aga äkki me rohkem Lauka talust ei ohverdaks?»

      Isa peatus oma askeldustes taas, tuli poja juurde ja sasis tal pead.

      «Ma olen küll siinseid maid kaitsev ja valvav isand, kuid ohvrid valib välja külakond. Kui ma hakkan sellesse asja sekkuma, siis võib tulla mäss. Läheb verevalamiseks ja isegi kui me maakonna kõik külakonnad verre uputame, võivad nad keelduda meile edaspidi kaitse eest andamit maksmast. Kui me sunnime neid jõuga maksma, siis peame veel verd valama ja pole kunagi kindel, millal metsa vahel noole kerre või vakusepeol oda selga saame. Lisaks – iga surnud talupoeg tähendab meile ka väiksemat sissetulekut. Iga ülekohtu eest pagenud talupoeg sedasama. Ja pageda on neil kohti küll ja küll. Terve Linnumetsa maakond on möödunud sõjas tühjaks tapetud. Põgenikud asutavad kuskil selle lõpututes tuhalaantes uue maakonna ja valivad uue maaisanda, mine ja sõdi siis omaenda rahvaga. Parem mitte, mu poeg. Neli last aastas ei ole palju, igas talus on neid ju vähemalt tükki kümme. Las külakond valib, las jagelevad selle üle omavahel. Külade õigused on pandud paika juba vanal hallil ajal, kui meie maakond asutati, ning talupojad hoiavad neist kümne küünega kinni. Kui me tahame valitseda, siis ei ole hea tavasid muuta.»

      Isa naasis oma tegevuse juurde ja Tõus jäi noruspäi aknaorva kivipõrandat vahtima. Rohkem ei öelnud ta midagi.

      See oli üle-eelmisel aastal. Praegu istus Tõus oma tantsisklema kippuval ratsul isa kõrval, Kolbakorjaja ohverduskivi lähedal ja jälgis tseremooniat. Ta oleks tahtnud aga olla hoopis seal ülal künkal, sõbra kõrval. Öelda midagi hüvastijätuks, kaitsta teda, võtta vöölt mõõk ja virutada sellega lummutisele. Maaisandad ju selleks valitigi, et nad kaitseks oma rahvast!

      «Miks me siin oleme, mitte seal?» puudutas Tõus isa kergelt varrukast.

      «Las kõigus tegeleb sellega. Kunagi ei või teada, mis lummutistele pähe lööb või mis neid pahandab. Vanas eas muutuvad inimesedki pirtsakaks, need elukad on aga oi-oi kui vanad, vaatad teda veidi vale pilguga ja rababki hoopis sinu kaasa.»

      «Ning mõõk neid ei võta…»

      Isa isegi vastanud selle peale. Tõus ei oodanudki vastust, ta