Labida peal. Jüri V. Grauberg

päästmiseks seadusandluses olevaid auke ja kasutasid neid usinasti. Aus advokaat Osvaldi arvates niimoodi ei teeks vaid hoopis teavitaks kohe seadusetegijaid võimalikest aukudest seadusandluses.

      Kui Osvald kontorisse tagasi jõudis, leidis ta sealt eest käidujuhataja Vladimiri, oma otsese ülemuse. Vladimir oli väikesekasvuline ja paks mees. Volgasakslane. Mees, kellel oli vene eesnimi ja saksa perekonnanimi, Schneider. Alati ülikonnas, heleda särgiga ja kindlasti lipsuga. Treppe ta ei armastanud ja igal väiksemalgi võimalusel kasutas lifti.

      “Tere!” Vladimir tõusis vana ja kulunud tugitooli pealt, mille Osvald oli hiljaaegu ühest ära läinud firma ruumidest privatiseerinud ning korda teinud, ja ulatas terekäe: “Kuule, ma tahtsin sinu käest kusida kust kohast saab, näed, seda firmat välja lulitada?” Vladimir näitas Osvaldile paberilipakat kuhu oli kirja pandud talle vajaliku firma ingliskeelne nimetus.

      “Me ju lülitasime eelmisel nädalal sellesama firma kahekesi välja ja siis kaks tundi hiljem jälle sisse!” Osvald oli juba harjunud, et käidujuhataja tuleb peaaegu iga päev tema juurde ja ütleb: “Ma tahtsin kusida!” Huvitaval kombel ütles Valdimir korralikult välja kõik eesti täpitähed peale “ü” tähe ja seetõttu ta tahtiski alati “kusida” mitte “küsida”.

      “Davai, läheme ja lülitame selle firma siis välja, milles probleem?!” ütles Osvald ja asutas minekule.

      “Nemad on jälle meile raha võlgu ja Elmira käskis nendelt elektri ära võtta.” seletas Vladimir kui nad kahekesi liftiga alla sõitsid.

      “Kuidas käsud tulevad, nii ka teeme.” vastas Osvald ja mõtles, et selle firma peaautomaadi asukoht võiks küll juba Vladimirile meelde jääda sest seda on ju viimasel ajal mitu korda sisse või välja lülitamas käidud.

      Eelmine käidujuhataja, Sergejev, oli elektrialal väga tugev spetsialist ja ta oleks ka pensionärina võinud vabalt edasi töötada ja olekski töötanud kui ta oleks osanud kas või elemetaarsemalgi tasemel eesti keelt. Paraku oli tema keel küll suur ja lai nagu labidas suus, aga sinna mahtus uhkelt peale vaid vene keel, lubjavildid jalas. Ei ühtki teist suuremat või vähemat tema kõrvale. See ei lubanud tal ametit enam edasi pidada. Niikuinii oli teda, kui umbkeelset, juba liiga kaua juhtival kohal peetud. Lisaks ei soovitud paljudes pindasid rentivates firmades “Seaside Real Estate’i” juhtivate töötajatega suhelda vene keeles. Väga paljud noored sekretärineiud võisid vabalt rääkida inglise, soome ja isegi prantsuse või saksa keeles kuid vene keele vastu ei paistnud neil mitte mingisugust huvi olevat. Sergejev oli “Seaside Real Estate'is” viimane umbkeelsetest juhtidest kes pidi ameti maha panema.

      Peale uue peaenergeetiku, ehk käidujuhataja konkursi korras tööle võtmist vormistati endine peaenergeetik mõneks ajaks konsultandiks ja tema ametikohale määratigi uus mees, Schneider. Konsultandile tehti ülesandeks uuele käidujuhatajale kahe kuu jooksul firma elektrimajandus selgeks teha. Kui hästi ja põhjalikult ta seda tegi, hakkas selguma juba esimestel nädalatel kui Vladimir küsis Osvaldilt asju millest see ei olnud elu sees kuulnudki. Ja kui ta palus uuel ülemusel oma küsimust selgitada, siis selgus, et Valadimiril oli firma elektrimajandusest vaid ligilähedane või hoopis vale arusaam. Kui Osvald hakkas talle rääkima kuidas need või teised asjad tegelikult olid, siis vaatas uus ülemus teda kahtleval pilgul, kergitas umbusklilkult oma süsimusti puhmaskulme ja veeres midagi endale nina alla pobisedes minema. Ta ei uskunud Osvaldit. Vladimiri umbusk hajus alles paar nädalat enne vana peaenergeetiku lahkumist ja seda üpris huvitaval moel. Sergejev oli soovitanud teha Vladimiril ühes alajaamas mingisuguse ümberlülituse ja oli öelnud ka täpselt kus asuvad vajalikul lülitid. Vladimir muidugi läks, aga õnneks oli ta alajaama võtmed unustanud oma kabinetti, ning kuna ta ei viitsinud enam tagasi minna, siis kutsus mobiiltelefoniga kohale Osvaldi. Ole hea mees ja tule tee alajaama uks lahti! Osvald läkski ja kui ta kuulis, mida Vladimir alajaamas teha tahab, siis seisis ta seljaga nende suurte lahklülitite käepidemete ette mida käidujuhataja tahtis ümber lülitama hakata ja ütles:

      “Neid lahklüliteid ei tohi praegu puutuda!”

      “Aga Sergejev käskis nende käepidemed teise asendisse panna!” ütles Vladimir ja tahtis kätega ühe lahklüliti käepidet haarata.

      “Ei puutu!” Osvald tegi käega liigutuse nagu tahaks ta ülemust lahklülititest eemale lükata ja hakkas kiiresti rääkima: “Kui sa teed praegu need ümberlülitused, siis jäävad “B” korpuses kõik korrused paariks minutiks ilma vooluta. Ja ka liftid jäävad seisma. Kas sa tead mida see tähendab?”

      “Sergejev ju käskis…”

      “Niisuguseid ümberlülitusi tohib teha vaid enne tööpäeva algust või hilisõhtul ja sedagi vaid siis kui rentnikke on kirjalikult kaks nädalat ette hoiatatud!” seletas Osvald ärritunult. “Kas neile on ette teatatud ja miks sa tahad teha ümberlülitusi just nüüd? Ja milleks neid ümberlülitusi üldse vaja on?”

      “Aga Sergejev…”

      “Oota palun!” Osvald võttis mobiiltelefoni ja helistas Sergejevile ning küsis kas niisuguseid ümberlülitusi ikka tohib teha mida uus käidujuhataja praegu nõuab. Ja milleks üldse on neid ümberlülitusi vaja teha?

      “Mida ta tahab siis teha?” küsis Sergejev imestunult.

      Osvald seletas milles asi.

      “Mina ei ole mingisuguseid käskusid andnud ja ei saagi anda sest tema on ju peaenergeetik. Mina olen vaid konsultant!” Sergejev ei paistnud asjast muhvigi teadvat.

      “Spas-siibo!” Osvald lõpetas kõne ja ütles Vladimirile: “Sergejev ütleb, et tema ei ole mingisugust käsku ümberlülitamiseks andnud,”

      “Kuidas ei ole?” imestas Vladimir ja küsis: “Kas neid lahkluliteid ei tohi tõesti praegu ringi lulitada?”

      “Muidugi ei tohi ja niisugusel ümberlülitamisel ei ole ka mingit mõtet.” vastas Osvald ja näitas alajaama seinal rippuval skeemil mis oleks juhtunud kui Valdimir oleks “vändad” ringi keeranud.

      “Muidugi, ma saan ju aru…“ Vladimir mõtles millegi üle pingsalt ja siis hetke pärast küsis: “Miks erinevad sinu ja Sergejevi seletused siinsete elektrisusteemide kohta nagu öö ja päev? Mina ei tea enam keda uskuda.”

      “Kas…” Osvald hakkas midagi taipama ja küsis: “Kas ma praegu seletasin sulle alajaama skeemi valesti?”

      “Ei! Sa rääkisid mulle kõik niimoodi nagu on!”

      “Siis mina ka ei tea keda sa pead uskuma!” vastas Osvald ja taipas alles nüüd miks Sergejev nimetas uut käidujuhatajat “paplavokiks” ehk ujukiks – see ei pidanudki firma elektriasjadest midagi taipama hakkama! Ja see, õnneks tegemata jäänud, ümberlülitus oleks pidanud “Seaside Real Estate” omanikele näitama, et uus käidujuhataja, sakslane, on täielik tola ning kindlustama Sergejevile töö ja leiva ka edaspidiseks. Sellest ajast peale hakkas Valadimir kõike, milles ta kahtles või oli ära unustanud, küsima Osvaldilt.

      “Näed seda automaati?” küsis Osvald pärast seda kui ta oli võtmega avanud korruse peakilbiruumi ukse ning koos Vladimiriga peakilbi ees seisma jäid.

      “Muidugi! Kui ma neid automaatluliteid praegu näen tuleb mulle kohe meelde milline neist see õige on!”

      “Lülitan siis selle välja?” küsis Osvad ning vastust ootamata lülitas automaadi välja. “Tehtud!”

      “Vott! Kui nad nuud jälle ära maksavad, siis ma tulen ja lulitan selle ise sisse!”

      “Hea küll!” vastas Osvald ja küsis: “Kas mind on veel vaja?”

      “Ei ole!”

      Mõne aja pärast istus Osvald juba oma kontoris kirjutuslaua taga ja laskis kaasavõetud võileibadel hea maitsta. Ühes käes hoidis ta võileiba ja teisega toksis läpaka e-mailboxi potsatanud kirjadele vastuseid trükkida. Täna oli tulnud kõige humoorikam kiri soomlasest sõbralt, Kallelt, kes kirjutas, et tema sõber Kari oli ostnud uue fotoaparaadi ja sellel käivat objektiiv pildistamise ajal välja. Kari oli käinud Kalle juures pildistamas ja oli pildistanud ka tema naist. Ja siis sõber kirjutas, et tema naine on üle