Labida peal. Jüri V. Grauberg

juuksed ja nahk tüki tumedam kui mõnel teisel eestimaa tüdrukul. Millegipärast oli ta oma lapsest loobunud ja nii oligi see üles kasvanud lastekodus. Karen oli kaltsu veetorusse toppides saanud hea sahmaka vett sest tema juuksed olid räti all sorakil ning kitli rinnaesine üleni märg.

      “Pastakaga…” ütles Karen ja tõmbas kitli taskust odava pastapliiatsi. “Ma ei mäleta millise toa põrandalt või kust ma selle leidsin. Igasuguseid markereid ja pastakaid vedeleb siin ühtelugu maas.”

      “Kui oli ripakil, siis ei olnud seda arvatavasti enam kellelegi vaja…” arvas Osvald ja kummardus kraanikausi alla – kusagil seal pidi olema kraan kust saanuks vee kinni keerata.

      “Mulle oli jälle vaja!” ütles Karen ja hakkas lapiga põrandalt vett kokku tõmbama. “Kõlbas kaltsu torusse toppimiseks küll.”

      “Pup-pup-pupp!” muheles Osvald. Ta leidis kraanikausi alt küll väikese ja neljakandilise luugi kus taga võis vajalik kraan olla, aga kuna Karen laskis uurakil olles lapil nii usinasti üle põranda käia nii, et tema šokolaadi värvi kintsud välkusid, siis ei jätkunud mehel veekraani jaoks enam silmi.

      “Mis sa vahid!” turtsus Karen end sirgu ajades. “Sa otsi parem see kraan üles kust saab vee kinni keerata, muidu ma jäängi seda siin korjama!”

      “Ma juba leidsin selle kraani.” muigas Osvald ja tõmbas väikese luugi lahti ning lükkas käes sealt sisse. “Mis sellest siin on kui ma natukene vaatan. Ega see vaatamine sind ei kuluta ju. Ja ikka tüki etem asi vaadata kui see vene ventiil mis siia …”

      “Vaata, kui äsan sulle märja lapiga üle “vene ventiili”!” ähvardas tüdruk ja marssis tualettruumist välja.

      “Mis sa’s kohe turtsud, ega ma siis paha pärast… Pup-pup-pupp!” vabandas Osvald naeru mugistades aga Karenist polnud enam kippu ega kõppu. “Kohe on neil häda käes kui mees oma silmadel vähegi puhata laseb!”

      Ventiil oli tõesti vene oma ja Osvald pidi seda natukene aega kruttima enne kui vee pidama sai. Keegi ehitajatest oli õige ventiili tasku pannud või siis maha ärinud ja asemele pannud vana ventiili. See asus kipsplaadist seina sees ja väikene luuk varjas ta uudishimuliku silma eest.

      Seinale jäänud boileri kronsteini juures tolkneva ja läbi lõigatud juhtmejupiga oli asi lihtsam – Osvald isoleeris selle otsad ära ja jättis sinnasamasse. Niikuinii tuli siia varsti uus boiler panna ja siis läks seda juhet jälle vaja. Enne tualetist lahkumist viskas ta harjumuspäraselt pilgu ka kabiinidesse sest mine tea millises neist võis pirn läbi põlenud olla. Parem ise kontrollida ja vajaduse korral tulla vahetama siis kui aega on. Valgusega oli kõik korras kuid Osvald avastas ühe kabiini uksele kleebitud suure paberi millel olev tekst teatas, et peale valguse on tualetis veel ka muud ja üpris omapärased mured. Suurte tähtedega trükitud tekst, et isegi pime inimene näeks lugeda, kõlas niimoodi:

      “Sina…

      … kes Sa lased WC poti ääred täis nagu tuletõrje voolikust

      – palun otsi endale teine koht, kus oma loomulikke vajadusi rahuldada!!!

      Või korista see laga enese järelt ise ära!!!”

      “Näed-sa, isegi naised oskavad lasta nagu tuletõrjevoolikust! Huvitav, kuidas see neil käib?” muheles Osvald kui ta treppi mööda alla viiendale korrusele läks. WC põrand ja koridor oli ju vett täis olnud ning kes teab, milline olukord korrus allpool võis olla. Kindlasti oli ka sinna vett jooksnud.

      Ta ei jõudnud veel teise trepikäänakunigi minna kui altpoolt tormas vastu ähmi täis Vassiili:

      “Mis seal üleval tilgub?”

      “Midagi ei tilgu enam. Me keerasime Kareniga vee kinni.” vastas Osvald ja lisas: “Boiler pandi pihta!”

      “Job-tvojuu-uu!” vilistas Vassiili jäi nagu post seisma. “Kes selle ära varastas?”

      “Kust mina tean. Plats on igatahes puhas.” ütles Osvald. “Sul pole mõtet sinna minnagi. Vesi ei jookse enam.”

      “Ma lähen ja vaatan ikka asja ise üle!” vastas Vassiili ja hakkas treppi mööda üles minema. Nüüd oli tema samm aeglane ja raske. Ja miks ka mitte, sest varastatud boileri asemele tuli varsti uus tirida ja ka katkised torujupid uutega asendada. Tühja tööd jälle juures.

      “Kas alumise korruse WC lagi tilgub?” hüüdis Osvald minejale järele.

      “Muidugi! Valja on seal, saad ilusti sisse!”

      Viienda korruse liftihall oli samasugune nagu kõik selle hoone liftihallid – avarad ja hästi valgustatud. Laiade liftiuste kõrval oli igal korrusel ühel pool koristaja ruum ja teisel pool lifti uksi meeste WC. Igast liftihallist pääses maja korruseid ühendavale trepile ja sai minna ka pikka ning avarasse koridori mis oli peaaegu sama pikk kui maja isegi. Koridorides, nagu juba eespool öeldud, oli mõlemas seinas rida uksi ja pea iga ukse taga mingi firma. Millega need firmad tegelesid, seda Osvald täpselt ei teadnud ja see teda eriti ka ei huvitanud, kuid käies neis ruumides kas lampe vahetamas või siis mõnda muud elektritööd tegemas, võis arvutite ekraanidelt tahtmise korral nii mõndagi välja lugeda. Osvald oli arvutialal üsna kogenud mees ja talle jätkus teinekord vaid arvutiekraanile visatud pilgust, et öelda milline operatsioonisüsteem arvutis on või millise programmiga parajasti tööd tehakse. Ja programmi järgi võis umbkaudugi aimata millega antud firma võis tegeleda, eriti veel, kui kuulata ruumis töötavate inimeste omavahelist juttu. Enamasti ei olnud Osvaldil aega niisugust asja uurida ega ka erilist huvi selle vastu.

      Ta sammus rahulikult mööda inimtühja koridori ja selle lõppu jõudes nägi WC poikvel ukse kõrval suurt musta kilekotti kuhu koristajad tavaliselt prügi panevad. Osvald koputas uksele ja vastust kuulmata, avas selle ettevaatlikult, sest mine tea kust kabiinist võis mõni daamikene välja hüpata ja meesterahvast nähes kreepsu saada. Tal oli juba üks kord olnud võimalus olla naiste WC-s koos naisterahvaga. Tookord Osvald koputas samuti tualeti uksele ja kuna seestpoolt mingisugust vastust ei tulnud, astus julgesti sisse, pani redeli paika ning hakkas lae all olevat armatuuri lahti tegema – selles oleva pirni vilkumine käis tualetti külastvatele naistele närvidele. Ta sai just uue pirni paika pandud kui kuulis ühest kõrval olevast kabiinist tugevat veesolinat ning hetk hiljem astus sealt välja noorepoolne naine.

      “Oh-hh…” ehmus Osvald ning kiirustas vabandama: “Andke andeks, ma arvasin, et tualetis ei ole kedagi…”

      “Noh, mis siis sellest?” imestas noorik. “Ega te üle kabiini seina ikka sisse ei näinud.”

      “Ma pole vaadanudki…” kohmas Osvald.

      “Mis te siis muretsete?” küsis noorik naeratades ja läks kingade kõpsudes oma teed.

      Seekord oli naiste tualett tühi. Isegi koristaja oli kusagile kadunud. Osvald vaatas uurivalt ringi ja avastas WC ripplaes nii mõnegi märja koha aga kuna ta otsest ohtu ripplae külge kinnitatud armatuuridele ei näinud, kõndis käsi püksitaskutesse toppides WC-st rahulikult välja. Redelit tal niikuinii kaasas ei olnud ja see asi siin ei vajanud kiiret sekkumist.

      “No mida sa seal siis nägid?” küsis Marge kui Osvald oli liftiga alla jõudnud.

      “Kus?”

      “No seal, kus sa käisid. Kareni juures.”

      “Pup-pup-pupp… Karenit nägin!” naeris mees. “Šokolaaditüdrukut!”

      “Ma ei küsinud seda!”

      “Boilerit jälle ei näinud enam. Oli kuuendalt korruselt pihta pandud!”

      “Ära lobise! Ma olen täna niigi närviline!” keelas Marge. “Kuhu see kadus? Kaks päeva tagasi, kui ma viimati valves olin, oli kõigil korrustel boilerid alles.”

      “Ei tea!” vastas Osvald. “Mina ei ju valva seda hoonetekompleksi.”

      “Tõega räägid või?” Marge tõusis püsti ja kohendas püksirihma küljes rippuvat gaasiballooni justkui tahaks sellest boilerivargale silme vahele lasta ning küsis uuesti: “Tõega räägid või? Tualeti uks on ju kogu aeg lukus!”

      “Varast