Labida peal. Jüri V. Grauberg

hooldamise ja reguleerimisega tegelesid nad Vassiiliga muu töö kõrvalt mõlemad. Üks tegi elektriosa, teise jaoks olid igasugused rihmad ja filtrid ning muu seesugune.

      Osvald sättis end laua taha mugavamalt istuma, võttis arvutihiire pihku ning avas paari klikiga kirjaprogrammi.

      “Kaks kirja vaid ja needki, puhas spämm…” ümises mees pahaselt ja otsis üles Eesti Päevalehe Online väljaande. Sirvis selle kähku läbi ja jättis huvitavamad pealkirjad meelde – pärastpoole, kui aega oli, tuli need kindlasti läbi lugeda. Osvald ei viitsinud alati kõiki uudiseid läbi lapata vaid eelistas kuulata raadiost ajalehtede ülevaateid ja siis õhtupoolikul, kui kõikide ajalehtede Interneti väljaanded loetavad olid, mõni huvi pakkunud artikkel arvutisse tõmmata. Muidugi vaid siis kui selleks aega leidus sest tööpäevad olid üsna tihti nii kiired, et oma laua taha, arvuti juurde, sai ta vaid kulumaterjalide kirjapanekuks.

      Kell ei olnud veel kaheksagi kui juba telefon helisema hakkas.

      “Kes see oinas jälle kella ei tunne?” torises Osvald ja haaras läpaka kõrvalt telefonitoru: “Kiviaid kuuleb!”

      “Kuule Osvald, “A” maja kuues korrusel on elektrikku vaja.” nagu ikka ei teadnud dispetser teretamisest midagi.

      “Mis seal juhtus?” dispetseri jutt polnud alati usaldusväärne ja Osvald tahtis olukorda täpsustada, “Kes sulle helistas?”

      “Koristaja helistab, et temal on kohe elektrikku vaja! Nomer kuuskümmend viis “B” maja!”

      “Kumb maja siis, kas “A” või “B”? torises Osvald.

      “Bee, ma ju ütlesin, et bee!” venitas dispetser.

      “Hea küll, ma lähen ja uurin seda asja!” lubas mees ja hakkas tööriistu taskutesse toppima. Kes seda teadis millist neist just vaja võis minna kuid hea kui komplekt ikka kaasas oli. Osvaldil ei olnud mingit soovi ilmaaegu tööriistade järele tagasi joosta. Dispetseri käest oli mõttetu asja täpsemalt järele küsida, sest olgugi, et ta rääkis enamvähem arusaadavalt, sai ta eestikeelsest jutust tihtipeale halvasti või hoopis valepidi aru. Ja ei olnud sugugi selge kumba majja oli vaja minna, kas “A” või “B”.

      Mees tõmbas kontori ukse klõmmdi! kinni ja läks pika sammuga mööda madalat katusealust edasi kuni jõudis ukseni mis trepikotta viis. Ta laskus korrus allapoole, kutsus lifti välja ning sõitis alla, esimesele korrusele. “Seaside Real Estate” hooned asusid ruudukujuliselt Laheveeru tänava ääres ja tänavaga külgnes neist vaid üks, 65A maja. Kõik teised hooned, “B”, “C” ja “D” moodustasid suure siseõuega ruudu. Laheveeru 65C, mis asus otse peamaja vastas, oli viiekordne ja kõik selle korrused olid kasutusel autoparklana. Seitsmekorruselistes hoonetes Laheveeru 65 ja “B” ning “D” olid koha leidnud igasugused bürooruumid ja kontorid. Lisaks neile oli hoonetekompleksis, nagu igas teiseski äripindade rendile orienteerunud firmas, kohvik, söökla ja restoran. “Seaside Real Estate’is” rentisid pindu peale kõige muu ka näiteks apteek ning hulk “naisevuntsimise firmasid” nagu juuksurid, maniküürijad koos pediküüri ja massaaziga ning suviti suures kliendipuuduses vaevlev solaarium. Kes siis ikka nii väga tahtis suvel selle eest maksta mida päikesepaistelise ilmaga muidu sai…

      Varasele hommikutunnile vaatamata oli hoovil juba hulgaliselt autosid pargitud ning Osvald laveeris nende vahelt otse “B” hoone juurde ning sisenes avarasse vestibüüli. Turvaneiu istus, nagu alati, oma laua taga ja tervitas meest lõbusa käeviipega:

      “Kuhu sina siis jälle nii vara tormad?”

      “Tere! Kus ma ikka torman? Sa ju tead, et hunti ja elektrikku toidavad ikka vaid kiired jalad!” lõõpis Osvald vastu ja sammus peatumata läbi vestibüüli lifti ukse juurde ning vajutas nupule. “Kuuendal korrusel olevat mind vaja!”

      “Ah-ha-aa! Lähed šokolaaditüdrukut jälle vaatama?!” nöökas turvaneiu kes polnudki enam nii väga neiu vaid vähemalt kahekordne vanaema. Hästisobiva musta mundri ja halliseguste juustega nägi see ümaranäoline, parajalt korpulentne daam üsnagi esinduslik välja. Osvald kutsus kõiki “Seaside Real Estate’s” töötavaid naisvalvureid, vaatamata nende vanusele, turvaneidudeks ja see oli teinud temast ajapikku valvurite lemmiku, sest kes neist mundrit kandvatest naistest siis ei tahtnuks olla noor ja võluv?

      “Mis ma temast ikka vahin, mul endal kodus vanamoor olemas!”

      “No-jah, oma naine on meestel ikka vanamoor! Ja sõrmus on sul ka rinnataskus nagu ühes vanas lauluski lauldakse. Eks ju?!”

      “Mul on kodus kallis vanamoor ja sõrmus on mul, näe – ikka sõrmes, kus mujal!” Osvald viibutas muiates abielusõrmusega kätt ja astus siis ette sõitnud lifti. Marge, kes “B” korpuses valvurina töötas, oli üsna terava keelega ja armastas Osvaldi kallal ikka aasida kui vähegi võimalust oli. Mees ei pannud seda kunagi pahaks sest Marge oli asjalik inimene ning temaga sai alati ka tõsist juttu rääkida. Ja nii Margega, kui ka teiste turvaneidudega, oli Osvaldil ühtelugu tegemist sest hoonete katustel asuvate ventilatsiooniseadmete võtmed sai ta vaid valvurite käest. Ainult peahoone ventilatsioonisüsteemide juurde sai ta lihtsamalt sest need asusid ju elektriku tööruumiga samal korrusel.

      Kuuenda korruse fuajees, nagu igal teiselgi korrusel, oli kohe lifti ukse kõrval väikene ruum koristaja jaoks. Osvald koputas selle toa valgele uksele, ootas veidi ja koputas veelkord. Keegi ei tulnud ust avama ja seetõttu arvas mees, et Karen, veidi eksootilise välimusega, hiljaaegu lastekodust tulnud tüdruk, on kusagil korruse peal mõnes ruumis lapiga vehkimas. Osvald vaatas korraks avaras liftihallis ringi ja läks siis mööda pikka koridori edasi. Koridori põrandat, nagu liftihallilgi, kattis erkhall, ereda laevalguse käes sädelev linoleum. Nii vasakul kui paremal pool olid pruunid, nummerdatud uksed ja pea igal uksel seda ruumi rentiva firma nimi. Enamasti kõik ingliskeelsed.

      “Vene ajal olid meil eesti-, ja venekeelsed ettevõtete nimed peaaegu pooleks, nüüd on harv juhus kui kusagil firma eestikeelset nime näed.” mõtles mees mööda koridori edasi sammudes. “Täpselt sama nagu meie raadiojaamadegagi – vähe kui kusagilt eestikeelseid laule kuuled, ikka käib üks pidev hau-duju-duutamine. Ööd-päevad läbi!”

      Kusagil neis ingliskeelsete uksesiltidega ruumides pidi ju Karen olema. Osvald jõudis veel paarkümmend sammu edasi astuda kui tema üllatuseks ilmuski koridori lõpus ootamatult nähatavale sihvakas, punast koristajakitlit kandev noor tüdruk.

      “Osvald, mis sa venid seal? Tule ometi ruttu! Mul siin ju kõik uputab! Vett tuleb nii palju, et ma ei jõua kuidagi seda siit ära koristada!” hädaldas Karen ja tema suured, tumedad silmad olid ääretult nukrad ning vaatasid Osvaldit kui viimast lootust. Tüdruku töökittel oli eest täiesti märg justkui oleks ta veevooliku joa ette sattunud.

      “Mis sul siin juhtus? Ja miks sa nii märg oled?” küsis Osvald lähemale minnes. “Mulle öeldi, et siin on elektrikku vaja aga siin käib hoopis üks tüdruk koos riietega duši all…”

      “Pole ma kuskil riietega käinud! Torust pritsis mind märjaks kui ma seda kinni toppisin. Ja mina ei tea keda vaja on… Katkisest torust jookseb ikka veel vett ja sinu juhtmed on ka seinal ripakil.” seletas Karen. “Mina ei oska seda kuradi vett kinni panna!”

      “Sina ei peagi seda oskama.” lohutas Osvald tüdrukut. “Sinu mure on vaid ette kanda kellele vaja, ja asi vossem!”

      Vesi ei olnud küll tema rida kuid Osvald läks siiski tüdruku järel koridori lõpus olevasse üsnagi avarasse naiste tualetti. Selle eesruumi põrand lainetas veest ja seal, kus pidi olema boiler, tolknesid seinal vaid kaks vasest torujuppi. Ühe seest turritas välja kaltsutükk. Kaltsu vahelt immitses ikka veel vett ja seda oligi Karen kogu aeg püüdnud tagajärjetult põrandalt ära koristada.

      “Kuhu see boiler siit sai?” küsis Osvald, olgugi, et oli niigi selge – boiler oli pihta pandud. “Millal sa seda märkasid?”

      “Kui tulin tualetist vett võtma, siis märkasingi. Torust tuli vett mis kolises ja seda oli isegi koridori põrandale jooksnud. Ma nägin juba eemalt, et koridori põrand lainetas.”

      “Keegi on torusse tüki kaltsu ette toppinud.”

      “Mina