Labida peal. Jüri V. Grauberg

üle hoovi oma maja poole sammus. Vaevalt see mingi õigusalane termin oli, pigem Marge esimese vihaga väljaöeldud vaimusünnitis aga kui silmas pidada seda kuidas meie seadused pätte nunnutavad, siis kindlasti üsna õige iseloomustus asjale.

      Mees jõudis liftiga just üles sõitma hakata kui tema töötunkede traksi küljes rippuvas nahkfutlaris hakkas helisema mobiiltelefon. Ta võttis selle välja ja luges ekraanilt – boss Willem.

      “Kuulen sind!” Osvald hoidis kätt mobiiltelefoniga püüdlikult kõrva ääres – ta oli just paar päeva tagasi ostnud järelmaksuga uue NOKIA telefoni sest vana ja hea Ericsson, mis talle hullu moodi meeldis, oli kogemata käest maha kukkunud ning kohe ka lõplikult hingusele läinud. Osvald tahtis endale küll jälle Ericssoni osta aga millegipärast ei müüdud “Radiolinjas” temale meelepärast mudelit järelmaksuga ja ta pidi leppima NOKIAga.

      “Räägi mis seal kuuendal korrusel juhtus? Kas sa käisid seal?” ehitusdirektoril oli üsna murelik hääl.

      “Boiler pandi pihta, muud midagi!” vastas Osvald ja astus liftist välja ning suundus mööda koridori trepi poole mis tema kontorisse viis.

      “Seal pidi vesi jooksma. Kas see on kinni pandud?” tundis Willem huvi.

      “Karen oli torusse juba kaltsu ette toppinud ja ma keerasin kraani kinni ka…”

      “Milline Karen?”

      “See šokolaaditüdruk kuuendalt korruselt.”

      “Aa… Ma tean teda küll. Nimi ei tulnud kohe meelde.” vabandas Willem ja küsis jälle: “Kas Vassiili on asjaga kursis?”

      “On küll. Ta oli ju ka seal.”

      “Mida te otsustasite?”

      “Midagi pole otsustanud!” Osvald kehitas õlgu nagu oleks Willem sealsamas tema kõrval olnud. “Vesi on kinni keeratud, elekter on välja lülitatud. Mis otsustajad meie oleme?”

      “Sinna tuleb uus boiler panna.”

      “Äkki saadakse varas kätte?”

      “Kustkohast?” imestas Willem.

      “Noh, meie turvateenistus või siis politsei…”

      “Kes see hakkab niisuguse väikese asja pärast politseid tülitama? See on loomulik kadu ja kõik!”

      “Kui politseist ei ole kasu, siis võiks näiteks mõne, noh, mõne selgeltnägija või soolapuhuja appi kutsuda… Pup-pup-puppp!” mugises Osvald naerda. “Need ju kole targad inimesed. Las aitavad kadunud boileri üles otsida!”

      “Keda selgeltnägijad aidanud on?” küsis Willem ja seletas tujutult: “Tead ju küll kuidas mõni aasta tagasi selgeltnägijad jooksutasid ühe kadunud tüdruku otsijaid mööda metsi ja raiskasid vaid väärtuslikku aega. Otsijate aur juhiti mujale.”

      “Sellisel juhul tuleb ikkagi turvateenistuselt nõuda…”

      “Sa oled nagu eilne… Hea küll, mis me räägime. Kui vesi on kinni keeratud siis on hästi. Vähemalt alumisi korruseid ei uputa.” lõpetas Willem jutu ja Osvald pani mobiiltelefoni hoolikalt futlarisse tagasi – kukub raibe jälle maha. Ja nuputa siis kuidas uue saad! Ta jõudis just oma kontorisse ja sättis end laua taha istuma kui ruumi uks lükati lahti ning sisse astus Vassiili.

      “Mis uudist?” päris Osvald kohe, sest ega santehnik ilma põhjuseta tavaliselt külla ei tulnud. Temal oli niigi tegemist küllaga.

      “Ma lähen nüüd ja võtan laost uue boileri. Kui ma saan selle paika pandud, siis tule ja pane sellele juhe külge.”

      “Kust see uus nii ruttu välja võeti?” imestas Osvald sest tavaliselt läks mitu päeva aega enne kui uus asi osteti.

      “Uus boiler oli esialgu teise kohta ette nähtud aga Willem käskis selle nüüd kuuendale korrusele panna.” seletas Vassiili.

      “No-jah, aga vana?” huvitus Osvald. Olgugi, et ei olnud mingisugustki lootust varastatud asja üles leida või mis uhkem, varast kätte saada, käis niisugune asi ikkagi närvidele.

      “Tead, ma ütlesin Willemile, et meil näevad asjade kadumist vaid koristajad, turva ei tea sellest millegipärast mitte kui midagi.” seletas Vassiili õhinal. “Ma küsisin kohe otse, et miks see niimoodi on?”

      “Ja mis tema vastas?” küsis Osvald muiates. Oli ju teada, et ega Vassiili ei küsi ülemustelt ealeski midagi niisugust ja mehe jutt oli vaid tühipaljas ärplemine. Santehnik ütles kunagi Osvaldile päris avameelselt, et temal on “pohhuij” mis siin toimub, temal on vaja veel üksteist kuud pensionini vastu pidada ja seetõttu teeb ilma pikema jututa kõik mis kästakse ning ei vaidle kunagi ühegi ülemusega. Seda enam, et ülemused oskavad vaid juhtida aga asjast endast ei taipa ise suuremat midagi. Ja ei taipa sellepärast, et mõtlevad rahakotiga, mitte peaga, ning spetsialistide juttu ei vaevu kuulamagi sest oskavad endi arvates niigi kõigis küsimustes orienteeruda. Nii santehnikas kui günekoloogias ja veelgi peenemates asjades. Muidu küllaltki kinnine Vassiili muutus avameelseks ühel reedesel päeval kui ta tööpäeva lõpul saunalavalt riietusruumi tuli ja kaks “Sarviku” õlut joonelt ära jõi. Muidu eelistas ta ikka “Originaali” nagu paljud teisedki reklaami poolt mõjutatud õllesõbrad, kuid sel päeval ei olnud esimese korruse kohvikus muud õlut peale “Sarviku” mis seal tervelt 20 krooni maksis. Kallivõitu küll, aga see eest võttis peale sauna jutu hästi jooksma.

      “Mis ta vastas?” kordas Vassiili ja seletas siis: “Sügas kukalt ja ei vastanud mulle midagi! Mis tal ütelda oligi?”

      “Ütle siis mulle kui saad boileri seinale tagasi pandud.” palus Osvald ja arvas teadvat miks Willem otsustas varastatud boileri kiires korras asendada – selle maja kuuendal korrusel üüris ruume ka üks firmaomanike sugulastest või sõpradest ja oli igapidi mõistlik soe vesi sinna võimalikult ruttu tagasi anda.

      Vassiili ei olnudki tegelikut mingi väljaõppinud santehnik vaid hoopis meditsiinilise haridusega inimene. Tema günekoloogikarjäär katkes tosinajagu aastaid tagasi ühe untsu läinud abordi pärast ja kuna Vassiili ei saanud või ei soovinud arstina enam edasi tegutseda, valis ta santehniku ameti. Võimalik, et erialavalikul mängis mingit rolli ka tema väga halb eesti keele oskus. See suur ja tugev, laiaõlgne, taaruva kõnnakuga mees, oli heasüdamlik ning alati abivalmis. Tema eeskujulikult raseeritud lõug ja elurõõmus pardininaga nägu väljendasid rahulolu ning optimismi. Vassiili võis küll teinekord omaette olles ropult vanduda kuid teiste juuresolekul jäi ta ikka enamasti viisakaks ning heasoovilikuks inimeseks. Osvaldiga rääkides kirus ta vahetevahel ka ülemusi kuid Osvald teadis juba mida niisugused ütlemised väärt olid – Vassiili vandus vaid niisama, võib-olla iseenda rahustamiseks.

      Santehnik läks minema ja Osvald klikkis läpaka ekraanile DELFI uudised ning hakkas artikleid sirvima või õigemini neid hiire rullikuga ekraanil tasapisi edasi kerima. Seda lõbu ei jätkunud kuigi kauaks sest juba mõne minuti pärast helises tema uus NOKIA.

      “Kus sa oled?” kostus mobiiltelefonist Willemi rahulik hääl.

      “Oma kontoris…”

      “Kuule nüüd, mis ma sulle räägin! Nüüd on niisugune lugu, et umbes poole tunni pärast tuleb “D” maja katusele ventilatsioonisüsteeme timmima üks mees. Tule praegu sinna fuajeesse ja saame sealsamas all kokku!”

      “Hea küll! Kohe tulen!” vastas Osvald ja lükkas telefoni futlarisse tagasi. See ventilatsioonisüsteem ventileeris korraga rohkem kui poolt seitsmekorruselisest Laheveeru 65D majast. Kahjuks tegi ta seda ebaühtlaselt või vähemalt väitsid niimoodi kõige kõrgema korruse asukad. Neil ei jätkuvat pidevalt õhku. Seda ventilatsioonisüsteemi oli käinud timmimas erinevate firmade esindajad ja alati, nagu kokku lepitult, kirusid nad kõik ühtemoodi neid kes olid aparatuuri eelnevalt häälestanud.

      “D” maja fuajees istus turvalaua taga umbes kolmekümene blond piiga, Anni, ja hakkas elektrikku nähes kohe silmi pilgutama. Kunagi oli Osvald talle naljapärast ütelnud, et muud sa siin valvelaua taga ei teegi kui vaid plaksutad silmi ja võlud mehi. Kui tõsiselt piiga seda ütelust võttis seda Osvald ei teadnud kuid tema