Labida peal. Jüri V. Grauberg

firma köögis ei olevat voolu.

      “Mis te lollakad siis lappate kõik oma kohvimasinad ja mikrolaineahjud korraga käima!” vandus Osvald mõttes kui ta liftiga alla sõitis. “Teie tahate kuuma kohvi kohe kätte saada aga mina pean teiesuguste pärast jälle jahtunud kohvi jooma!”

      Jahtunud kohvi joomine oli talle kindlustatud täpselt niisamuti nagu ka selle päeva töörohke pärastlõuna mis ei lasknud tal minna tagasi “D” maja ventilatsiooniseadmete juurde nagu Willem oli soovinud. Samuti jäi tal käimata Irmeni juures. Ja kui Osvald õhtul väsinult bussi istus siis mõtles ta vaid ühele – saaks ometi kord tagumiku maha ja natukesekski ajaks silma looja lasta.

      II peatükk

      “Sa vaata Indrek, kus tibil on alles masin istumise all!” ahhetas heledat reklaamkirjadega T-särki kandev kahekümnendates aastates siilisoenguga noormees ja vaatas ihaleval pilgul teisel pool tänavat laiuva suure autoparkla poole. Laksutas vaimustunult keelega ning müksas küünarnukiga naabrit, välimuse järgi umbes kahekümne viie aastast, kuid veidi pikemat, raseeritud peaga ning musti teksapükse ja sama värvi triiksärki kandvat loikamit ribidesse. “Sa vaata kus tibi ruulib, ahh?”

      “Kui ruulib siis kätši kähku ära!” soovitas Indrekuks nimetatu ja vaatas uudishimulikult kuidas parkimisplatsilt sõitis pikkamööda sõidutee poole läikiv, must “Mitsubishi Galant”, roolis brünett kaunitar. Auto peatus sujuvalt enne sõiduteele jõudmist. Brünett vaatas korraks ühele, siis vilksti teisele poole ja andis julgelt gaasi. “Mitsubishi” tegi sõiduteele saamiseks kauni kaare ja kadus siis kiiresti teiste autode sekka.

      “Fuck! Kus põletas! Ja masin läigib päikese käes nagu sinu peakolugi!” kiitis siilipea ja ütles siis selge kadedustundega: “Mis tibidel viga, neil on ju rahakott jalge vahel! Osta ükskõik milline käru ja muudkui sõiduta oma rahakotti. Ja tema karvane on niisuguse sõidu kuhjaga ära teeninud!”

      “Lõpeta ära, Rain! Ega siis kõik tibid niimoodi masinaid saa. Kellel on rahakad vanemad, kellele aga lihtsalt makstakse niipalju pappi, et võib ise omale niisuguse auto osta või siis liisida! Vaata kui palju meil on naisülemusi. Meie firmaski on!” seletas Indrek tegemata väljagi märkusest tema raseeritud pea kohta ja tögas: “Sul muud polegi kui, et teenivad karvasega, teenivad karvasega! Peaga teenivad! Ja riist on mõnel tibil vaid abivahendiks eesmärgi saavutamisel, muud midagi. Nii-öelda tehingu forsserimiseks ja sedagi vaid siis kui ilma ei saa. Ega see naisterahva riist ei kulu ju. Minevat hoopis mängides üha paremaks nagu Stradivari vana viiulgi, ja… “

      “Okey, okey! Aga sinu viiul, Indrek? Kas see läheb sul ka iga korraga aina paremaks või?” irvitas Rain. “Sul on ju umbes samasugune viiul reite vahel, poogen rippuvat lausa maani. Teenid ka võib-olla midagi? Mis?”

      “Kildu paned või? Niisama palju maani kui sinulgi, ei milligi rohkem.” tõrjus Indrek ja vaatas rahulolevalt muiates nende ees tippiva neidise säärejooksu. Üllatavalt jahe maikuu oli just lõppenud ning soojade ilmadega alanud juuni lubas nohust nina kartmata napimaid rõivaid kanda. Noormees leidis, et neidise säärejooksul pole vigagi ja ka kõik see mis toetus neile sihvakatele jalgadele oli vaid silmarõõmuks. Häirivalt mõjusid vaid mitu paari kõrvarõngaid mis rippusid kõrvalestades kui katkise keti lülid.

      “Meie tibid kinnitavad, et sa olevat kole uimane mees. Sa ei tahtvat kuidagimoodi vedu võtta.”

      “Kusagil Rootsis elanud üks mees olevat enne surma soovinud, et tema hauaplaadile kirjutataks – siin puhkab mees kel jäi riista ülegi!” muigas Indrek ja osutas silmadega nende ees tippiva tüdruku poole: “Sa vaata… Sa vaata parem seda ilusa säärejooksuga tibi kes meie ees läheb. Kus on ikka rõngaid kõrvadesse riputanud! Fuck!”

      “Hä-hä-hah!” naeris Rain ja ütles siis: “Niisugusel on rõngad vaata, et mujal ka veel. Naba küljes ja…”

      “Okey! Pangu kuhu tahab, tema oma asi. Räägitakse, et augud ei kasvavatki kõik kinni kui neisse rõngaid enam ei panda.”

      “Miks siis ei panda, pannakse ikka!”

      “Mood muutub näiteks? Siis ei ole võib-olla enam nii palju kõrvarõngaid vaja või pole üldse vaja.”

      “Looda sa seda! Kui ei panda enam rõngaid kõrvadesse, pannaks pulgad. Midagi ikka pannakse, sest ei loodus ega tibid tühja kohta ei salli.” irvitas Rain. “Siis on hea minna mõnega näiteks juveelipoodi ja küsida kõigi kuuldes, et kallis, kas sa keppi tahad… kõrvadesse?”

      “Oh-ho-hhh!” naeris Indrek. “Kas sina läheksid ja küsiksid niimoodi?”

      “Kui on pandav tibi, siis võiks ju lihtsalt pulli pärast küll…”

      “Lehma käest küsitud ka kunagi, et miks sa Euroliitu lähed? Lehm vastanud, et pulli pärast!”

      “Euroliitu läksime ju niikuinii. Seda pole mõtet enam küsidagi aga kepi kohta võiks küll…”

      “See pole miski pull, see on juba pätitemp tibi jaoks, muud midagi.” arvas Indrek. Ta teadis, et kuigi Rain oli omamoodi pohhuist ja tahtis välja paista rohkem kui oli, ei läheks ta kunagi midagi niisugust tegema. Sõbral oli lihtsalt rumal komme ärbelda ja kasutada sealjuures võimalikult vängeid sõnu. Indrek oli sellega küll harjunud kuid ta ei kiitnud Raini ropendamist kunagi heaks. Eriti tüdrukute juuresolekul.

      “Tänaval sa vahid küll tibidele järele aga meie omadest ei tee sa väljagi. Miks siis?” küsis Rain ja vaatas huviga kuidas nende ees läinud neidis üsna aktiivselt peatusesse sõitnud trammi uksest sisse murdis. Trammi trügivad inimesed varjasid kohe noormeeste silme eest nii neidise säärejooksu kui ka tema lühikesed, narmas säärtega teksapüksid ja vaid läbi trammiakende paistev hele pluus andis teada neidise asukohast.

      “Sa ei tee ju neist väljagi ja siis nad lõhverdavad, et sa võib-olla käid hoopis linna peal raha eest naisi kargamas.” Rain vaatas irvitades oma kaaslasele otsa ja toksas kinganinaga kõnniteel vedelevat õllekorki. See lendas krõbisedes mööda asfalti edasi ja veeres siis kaarega muru peale. “Mis sa neist siis kõrvale hoiad? Pede oled või? Moes ju praegu.”

      “Ei ole ma miski pede ja ei hoia ma ka neist eemale ühti. Aga tead, meie firmas ei ole ju ühtegi mõistlikku tibi kellega võiks midagi asjalikku ette võtta.”

      “Mis jutt see on?” imestas Rain. “Võta või näiteks Ellen…”

      “Nad kõik ju suitsetavad! Või peaaegu kõik.” katkestas Indrek sõbra jutu. Talle ei olnud sugugi meele järele sõbra aasimine ja ta tahtis sellele kähku lõpu teha.

      “Mis siis sellest? Semmida võiks ju ikkagi. Ellen näiteks ütles ükskord, et tema läheks sinuga hea meelega ükskõik kuhu. Kas või robinsoniks mõnele tühjale saarele!”

      “Ei paku pinget, tead! Muidu veel ehk, aga kui niisugune tibi käib sul kõrval, koni hambus ja haiseb tubaka järgi nagu mõni vana vene madrus, või prükkar, siis…” Indrek väristas vastikusest õlgu. “Ei! Ei! Tead, naisel peab ikka naise lõhn küljes olema ning kõik muu ka kena ja kordas!”

      “Naise lõhn?” imestas Rain ja küsis irvitades: “Heeringas või? Ah?”

      “Ise oled heeringas!” solvus Indrek. “Naisel peab olema küljes puhta ihu lõhn. Minule meeldib see kõige rohkem.”

      “Korralikult lõhnastatud tibi on kõige parem…”

      “Häh-hh! Kas sa mõtled neid deodorante või?” küsis Indrek põlastavalt. “Tead, see deodorantide hais ajab mind lausa öökima. Tibi võib ju kena olla aga kui ta ikka deodorantide järgi haiseb, siis mina temaga koos olla ei saa.”

      “Suitsu lõhn sulle ei sobi. Ka deodoranid ei sobi…” arutles Rain. “Mis sulle siis sobib?”

      “Puhta ihu lõhn sobib! Ma ju ütlesin! Nemad mätsivad oma pesemata ihu igasuguste plökerdistega kokku ja mina pean seda hõrgutist siis nuusutama. Mul hakkab sellest teravast haisust süda läikima, kas tead.”

      “Näri rohtu!” ütles Rain ja lisas: “Ma pole märganud, et sul mingi lõhna suhtes