Labida peal. Jüri V. Grauberg

mehena ja tal oli kuni peatse surmani kombeks õhtuti magamistuppa minna, raadio käima panna ning seal läbi segajate mürina “Ameerika Hääle” diktorite juttu kuulata. “Nüüd vali milline tahad ja muudkui põgene, vaba laps!”

      “Miks sa siis ei põgene?” irvitas Willem. “Muudkui roni aga laeva ja sõida!”

      “Kas neil seal piiri taga omi lolle nii vähe on, et neid veel Eestist juurde vaja on?”

      “Meiesuguseid vist ei ole vaja, aga paljud noored on sinna läinud ja saavad hakkama.” arvas Willem.

      “Keeled suus, miks siis mitte?”

      “Keeled suus küll, aga nad on noored ja hakkajad. See on peamine.” arvas Willem.

      “Hakkajad on raisad küll!” torises Osvald. “Muud ei loegi enam uudistest kui, et eestlane on röövinud kusagil panka, et eestlane on kusagil narkootikume või lõbunaisi müünud, või…”

      “Näed nüüd!” irvitas Willem jälle. “Saavad ju välismaal hakkama!”

      “Muidugi! Eestlane olla on uhke ja hää!” vastas Osvald. “Enam ei julge ühelegi välismaalasele tunnistada, et eestlane oled, kohe peetakse sind kaabakaks.”

      “Mis sinul sellest on? Sina ju välismaal ei käi!”

      “Küll käiks kui palk kannataks. Salgaks oma rahvuse maha ja käiks.”

      “Ära minu käest küll palka küsi!” naeris Willem. “Minul on õigus sulle vaid tööd anda nii palju kui kulub. Sedagi vaid nii kaua kuni autoparkla juurdeehitus käima läheb.”

      “Seaside Real Estate’is” ehitusdirektorina töötav Willem oli mõni aeg tagasi tööle võetud autoparkla juurdeehitustöid juhtima. Kolm korrust taheti sinna veel peale ehitada sest nelja hoone vahele jääv väikene hoov ei tahtnud kuidagi kõiki autosid ära mahutada. Niikaua kuni ehitustööd ei olnud veel käivitunud, tegeles ta kõigega kuhu oli vaja inimest kes tehnikast midagi taipas. Willem oli hiljaaegu tähistanud oma kuuekümnendat juubelit kuid vaatamata vanusele võis ta uhkeldada tihedate, hallide juustega ning samavõimsate bakenbardidega ja ka sellega, et pakk suitsu päevas tõmmata ei olnud tema jaoks mingi probleem. Willem kandis alati hoolikalt viigitud pükse kuid peaaegu mitte kunagi pintsakut. Selle asemel eelistas ta mingisugust rohekashalli sõjaväelaslikku sviitrit millel hulk taskuid küljes. Neist lõputuist taskutest sai ta tihtipeale otsida vajalikku võtmekimpu või siis mobiiltelefoni. See raip ju helises ühtelugu nagu Willemi kiuste ja loomulikult ei teadnud ta siis kunagi millisest taskust piiksumine parajasti kostis.

      “Tere! Ma vist olen ikka õiges kohas?” Osvald ja Willem ei olnud tähelegi pannud kui nende selja tagant olevast rauduksest astus katusele pikk, sinistes töötunkedes keskealine mees, neljakandiline plastmassist tööriistade kast käeotsas.

      “Muidugi oled õiges kohas! Sul ju tee selge!” naeris Willem ja andis mehele terekäe: “Kuidas täna enesetunne on, kas häälestad ventsüsteemi lõpuks välja?”

      “Eks ma püüan. Mis seal’s ikka…”

      Osvald sammus keset katust lösutava ventilatsiooniputka juurde ja avas selle raudukse. Ruum oli viimase võimaluseni ventilatsiooniseadmeid täis topitud ja alati kui Osvaldil oli vaja mööda kitsukest vähekäiku ventilatsiooniseadme elektrikilbi juurde minna, või õigemini, külg ees pugeda, tuli talle meelde kusagilt kuuldud ütelus, et “kana lendab ka mesitarusse sisse kui trukk taga on”. See lohutas ja julgustas.

      Enne kui ta sai hakata elektrikilbi juurde minema, helises mobiiltelefon ja dispetser teatas oma kanges eesti keeles, et ühes firmas pole voolu. Osvald küsis abi vajava firma asukoha ja nime ning ütles siis Willemile:

      “Ma pean kähku ära minema. Mingis firmas pole millegipärast voolu.”

      “Mine, mine!” vastas Willem rahulikult. “Kui saad seal valmis, siis tule siia tagasi. Sulle pakub ju ka kindlasti see ventilastioonivärk huvi!”

      “Muidugi!” vastas Osvald kuid ta ei olnud selles sugugi kindel. Dispetser helistas tema arvates täiesti õigel ajal.

      Liftiga alla sõites mõtles ta, et on ikka imelik olukord küll – ventilatsioonisüsteemide skeeme ja häälestamise juhendeid ei ole aga tema käest nõutakse, et süsteemid töötaksid korralikult. Kui on palav, siis jahutagu ruume ja kui on külm, soojendagu. Ja kuidas sa pagan neid häälestad kui igal ühel on isemooodi arvuti peal ja kogu selle värgi häälestamine käib juhendite puudumise tõttu proovi-katsu meetodil? Tänu Willemile oli asi hakanud viimasel ajal natukene liikuma ja on ka tellitud neid süsteeme häälestama selle ala spetsialistid. Siin on ka jälle jama juures sest need mehed tahavad raha ja ei tee midagi tarka enne kui nad pole kindlad, et nende poolt esitatud arved ikka kinni makstakse.

      “Muidugi pakub huvi, miks ta siis ei paku.” torises Osvald pahaselt. “Muudkui aga proovime ja katsetame aga lõppu pole näha!”

      Firmas, kuhu Osvald dispetseri juhatuse järgi läks, ei teatud elektrikatkestusest midagi. Rõõmsanäoline sekretärineiu seletas, et neil on vool kogu aeg olemas olnud ja isegi nii hästi, et üks päevavalguslamp lausa vilgub. Pidevalt.

      “Mulle ütles dispetser, et teil on siin voolukatkestus ja lambid ei põle.” ütles Osvald.

      “Ma ütlesin dispetserile, et lamp vilgub, ja et oleks hea kui see saaks ära vahetatud.” sekretärineiu vaatas rõõmsalt Osvaldile otsa justkui kuulutaks mingit rõõmusõnumit. “See vilkuv lamp käib nagu närvidele!”

      “Muidugi käib!” oli Osvald piigaga nõus ja lisas: “Ma lähen ja toon redeli ning vahetan selle lambi kohe ära.”

      “See oleks hea küll!”

      “Mul ei lähe kaua.” lubas Osvald ja pani firma klaasukse oma selja taga kinni.

      “Kuradi Veera!” vandus mees kui ta lifti juurde läks. Dispetseriga oli alati see häda, et ta ei saanud või ei püüdnudki aru saada milleks kusagil elektrikku vaja on ning ütles alati, et “pole voolu”. Ja ei olnud siis tähtis kus seda voolu polnud, kas lambis, pistikupesas või tervel maja korrusel.

      “Oleks ju võinud öelda, et lamp vilgub.” porises Osvald pahaselt. “Ma oleksin siis kohe läinud redeli ja lampide järele, nüüd käi kaks korda! On ikka oinas tõesti!”

      “Sedapsi!” ütles Osvald kui ta oli vilkuva lambi ära vahetnud ja redelilt maha ronis. Viskas siis pilgu korraks ka teiste lampide poole mis silmaulatusse jäid ja küsis sealsamas koopiamasina juures millegiga tegelevalt sekretärineiult: “Kas see oli kõik või vilgub teie ruumides veel mõni lamp?”

      “Ei ole kuulnud, et keegi kurdaks… Ma lähen ja vaatan kohe järele!” vastas naeratav piiga ja jättis koopiamasina sinnapaika.

      Osvald vaatas kiirel sammul mööda koridori eemalduvale sekretärile järele ja mõtles, et näe, siit saab keegi endale ilusa, väikese ja rõõmsameelse nooriku. Annaks jumal!

      Peagi tuli sekretärineiu tagasi ja teatas: “Meil rohkem vilkuvaid lampe ei ole!”

      „Tore on!” vastas Osvald, haaras redeli kaenlasse ja soovis “kena päeva jätku”, nagu tal mõnikord oli kombeks lahkudes ütelda.

      Kontoris jõudis ta redeli vaevalt seina najale panna kui telefon jälle helises.

      “Tere! Elektrik kuuleb!”

      Seekord tuli väljakutse ühelt advokaadibüroolt mis asus Osvaldi kontorist paar korrust allpool ja ta jõudis sinna ruttu. Hallis kostüümis ja soliidse olemisega keskealine sekretäriproua juhatas elektriku kööki ning klõpsutas tule põlema. Jah, seal oli tõesti Osvaldi abi vaja sest õige mitmel halogeenlambil olid silmad pimedad. Ta pani redeli paika ja ronis ühe pimeda lambi juurde. Redeli peal seistes ja lampi vahetades laskis ta silmadel köögis ajaviiteks ringi käia ning märkas kohe suurt, kuldse sisuga viskipudelit mis seisis seina ääres köögikapil, musta värvi kohvimasina kõrval. See pudel mahutas Osvaldi arvates kindlasti oma kaks-kolm liitrit head vedelikku. Ja hea see pidi olema sest viskipudelist oli üksjagu kallist kraami juba välja kallatud.

      “Näed-sa!”