Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine. Lembit Anton

trummeldas sõrmedega laual, pani paberossi suhu, otsis tikke, süütas paberossi põlema, raputas tuhka maha, sülitas, tõusis püsti, vaatas aknast välja, jalutas kabinetis edasi-tagasi, naeratas kohtlaselt, istus uuesti laua taha, pani jala põlve peale, sügas kõrvatagust, vaatas mulle otsa, köhatas, nuuskas nina, kratsis end.

      Kui ta niiviisi viis ja pool minutit oli rabelenud, pääses lõpuks tal ka sõna suust välja:

      „Teil on… midagi kirjutatud, jah on, seda ei saa salata, midagi ja kuidagi kaootiliselt. Teil on… liiga üldine, ilma üldistuseta, tüpiseerimata. Teil on… puudub tüüpilisus. Teie olete… noor autor. Teil on… vähe kogemusi. Teie ei tunne kino spetsiifikat. Teie ei tunne kino atmosfääri. Teie ei tunne kino stiili. Teil on… üht-teist, natuke. Seda on kino jaoks vähe. Teil ei ole… täpsust, kontsentreeritust. Teil on… stsenaarium, laialivalguv. Teil on… kirjutatud romantiline pildike elust.

      Esialgsel pealiskaudsel lugemisel tundub, nagu oleks kõik korras. Sügavamalt analüüsides ja lähenedes teosele psühholoogiliselt teritatud ideelise meetodiga selgub, et see kõlbab ainult kitsale vähemarenenud ringkonnale, aga kõrgestiarenenud heale kunstimaitsele ta ei vasta. Sügavat esteetilist elamust ta ei paku. Teil on…“

      „Kas te ei ütleks konkreetselt, mis sellel stsenaariumil siis viga on?“ küsisin ootamatult vahele.

      Toimetaja Lennart Meri vaatas mulle kohkunult otsa, köhatas, kohendas hulk aega lipsu, sügas end, pani suhu uue paberossi, otsis tikke, süütas paberossi põlema, viskas tiku maha, nuuskas nina, seadis hulk aega lipsu, kratsis end, torkis sõrmega nina, koukis hammast, otsis mõttelõnga, ja lõpuks ütles:

      „Konkreetselt? Teil puudub idee!“

      „Lugege veelkord, seal on idee.“

      „See on kino jaoks lahja.“

      „Tallinna kino jaoks on see rasvane küll.“

      „Probleemi teil ka ei ole.“

      „Kas tõesti?“

      „Probleem on teil naiivne. Edasi. Teil on… teil puudub kontseptsioon, mis vastaks tänapäeva konjunktuurile. Edasi, ma ei näe vihjeid, kuidas te kavatsete oma mõtted filmilikult realiseerida.“

      „Minu teada on see režissööri ülesanne,“ ütlesin.

      „Ei, see peab olema juba teie stsenaariumis. Te peate… näitama, milliste vahenditega te seda läbi viite. Ma ei kujuta ette, kuidas te vaatajatele selgeks teete, kus kohal on vaja naerda?“

      „Eks nad naera seal, kus nad tahavad.“

      „Aga äkki nad naeravad seal, kus ei ole vaja, naeravad niiöelda vale koha peal.“

      „Mis siis, kui naeravad, naer on terviseks.“

      „Mina naeran ka, ah, ah, ah, ahaa! Aga mulle meeldib naerda tervet naeru, ideoloogilist naeru ja seda teie stsenaariumis ei ole. Ja lõpuks, mis te sellega ütelda tahate?“

      „See on seal kirjas, see on stsenaariumis olemas.“

      „Aga mis meie sellega ütleme?“

      „Kes meie?“

      „Tallinna kinostuudio.“

      „Kellele te ütlema peate?“

      „Mis teie ja meie Moskvale ütleme?“

      „Mis asja me siis Moskvale ütlema peame, mis see Moskva siia puutub?“

      „Me peame Moskva meele järele filmi tegema.“

      „Sellepärast, et te kogu hingest püüate ikka Moskvale meele järele olla ja sealse konjunktuuri järgi joonduda, seepärast ei tule teil ka midagi välja. Te ei suuda kunagi enda oma näidata, kui te kogu aeg konjunktuuri taga ajate. Kogu aeg tahate ikka Moskvale öelda, Moskvale näidata, Moskvale pakkuda. Sellepärast polegi teil ühtegi filmi siiani veel välja tulnud, et te kogu aeg ainult Moskva meele järgi püüate tantsida, Moskva meeleolu järele aimata. Tehke ükski kord oma näo järgi ilma teisi järele ahvimata ja ma usun, see meeldib kindlasti ka Moskvale. Ma ei usu, et Moskvale teie konjunktuuri lääge kopeerimine nii väga meeldib. Ärge tehke nii, et kõik filmid oleksid ühenäolised, Moskva-näolised. Teie tööstiil on selline, et Moskva on ainult üks originaal ja teie ja teised kõik tema haledad koopiad. Mida rohkem omanäolisi, seda huvitavam, seda mitmekesisem, seda rikkam on kunst. Tehke ikka oma nägu pähe.“

      Toimetaja Lennart Meri vaikis, sügas end, suitsetas, köhatas, ajas hambad irevile, naeratas siis kohtlaselt ja ütles:

      „Me ei saa oma nägu pähe teha. Me peame arvestama selle näoga, milline on Moskvas parajasti moes. Me oleme sõltuvad temast, me ei saa eksisteerida ilma Moskvata. Kui me teeme filmi ilma Moskvas valitsevat suunda arvestamata, siis nad ei osta meilt seda filmi ära ja me jääme pankrotti. Moskvas on meie peremehed. Et mitte pankrotti jääda, peame püüdma tabada Moskva maitset, seal valitsevat meeleolu, lähenema neile pealinna vaatevinkliga. Me peame tantsima Moskva viisi järele. Mis plaat Moskvas parasjagu mängib, seda laulu tuleb laulda ka siin ja mis tantsu seal tantsitakse, seda tuleb tantsida ka siin.

      Moskva ei ole huvitatud mingisuguse Tallinna oludest ja siinsetest probleemidest, neid ei huvita perifeeria olud ega perifeeria probleemid, need on Moskva jaoks kitsad. Et Moskvale meeldida, tuleb neile pakkuda midagi suuremat, midagi laiemat, midagi sügavamat, midagi üldistavamat, midagi ülimat, midagi üliinimlikku, midagi ülemväärset, midagi suurt, grandioosset…“

      Toimetaja Lennart Meri tõusis tähtsalt, kõndis kabinetis pateetiliselt edasi-tagasi, suitsetas närviliselt, kohendas prille, nuuskas suure larinaga oma sinist nina, nohises energiliselt, kohendas lipsu, sügas end, paljastas oma hambad ja naeratas kohtlast naeru. Muigasin ja ütlesin:

      „Lugupeetud toimetaja, ma tänan teid südamest, et võtsite üldse vaevaks ja lugesite läbi minu armetult kokkusoperdatud kirjutise. Ma olen teile südamest tänulik targalt tehtud omakasupüüdmatu kriitika eest. Ma püüan edaspidi teha teie targast kriitikast oma järeldused, et tehtud vigu vältida. Et käesoleva teose vigu kõrvaldada ja seda ideeliselt ja kompositsiooniliselt tugevdada, teen ma järgmised parandused: esiteks – idee tugevdamiseks panen ma peategelase suhu paar head ajakohast loosungit, mis on praegu moes; teiseks – karakterite tugevdamiseks viin sisse kakluse, milles peategelane näitab oma füüsilist üleolekut ja oskust võidelda; kolmandaks – et naer oleks õige ja positiivne, lasen ma negatiivse tegelase kukkuda paar korda vette – sellega naerame välja negatiivse tegelase, aga positiivsele tegelasele annab see positiivsust juurde. Probleemi aktiviseerimiseks ja tugevdamiseks toome kulminatsioonipunktil sisse miilitsa, kes arreteerib vastaspartei tegelase. Kompositsiooni tugevdamiseks toome filmi teises osas sisse uued tegelased, kontseptsiooni parandame ka sellega, et…“

      Toimetaja Lennart Meri tõusis laua tagant järsku püsti, jooksis närviliselt kolm-neli korda kabinetis edasi-tagasi, istus laua taha, trummeldas sõrmedega lauale, kargas uuesti püsti, jooksis akna alla, pani suitsu närviliselt suhu, sügas end nagu ikka, naeratas kohtlaselt. Kui ta kolm ja pool minutit ning seitseteist sekundit nii oli jännanud, ütles ta:

      „Tallinna kinostuudios valitsevate seaduste järgi on nii, et kui autor on oma stsenaariumi stuudiole üle andnud, siis autor oma stsenaariumi enam ümber teha ega parandada ei tohi.“

      „Miks ma seda enam teha ei tohi?“ küsisin.

      „Teie ei ole selleks enam suuteline.“

      „Kes seda siis on suuteline tegema?“

      „Kaasautor.“

      „No kuulge, kes siis teost paremini tunneb, kas autor või kaasautor?“

      „Autoril ei ole enam distantsitunnet. Kõrvalvaatajana näeb kaasautor vigu paremini ja tal on kerge neid parandada.“

      „Need vead, mis ilmnesid stsenaariumis, võin ma ju ise ära parandada.“

      „Ei, teie ei tohi seda teha.“

      „Miks?“

      „Seadus ei luba.“

      „Kes niisuguse lollaka seaduse tegi?“

      „Palun