Jumalanna ja tantsijatar. Barbara Cartland

pidage mind jultunuks, preili Braintree, kui ma ütlen teile, et tunnen sügavalt kaasa, kuuldes teie isa haigusest.“

      Mees märkas löödud pilku Larentia silmis, kuid viimane vastas vaid tasasel häälel:

      „Tänan. Kui räägite mu isaga, siis palun ärge sellest juttu tehke. Tal pole aimugi, kui… haige ta on.“

      „Ma tunnen doktor Medwini meetodeid liiga hästi, et midagi sellist teha,“ vastas Harry. „Ta annab patsientidele viimse hetkeni lootust.“

      „Ma olen kindel, et nii on õige.“

      „Küllap on doktor Medwin teile rääkinud,“ jätkas Harry, „et kui teil oleks raha, võiks härra Sheldon Curtise operatsioon teie isa elu päästa.“

      Ta nägi Larentia õnnetut pilku, kui too sõnakehvalt vastas:

      „Nii ta ütles, kuid see on… võimatu.“

      „Sama võimatu on see ka minu sõbrale, kes vajaks samasugust ravi.“

      „Teie sõbral on… vähk?“

      Küsimus oli esitatud peaaegu sosinal, otsekui oleks Larentia kartnud seda sõna lausuda.

      „Nii kõlab doktor Medwini diagnoos,“ vastas Harry. „Aga ta pakkus mulle, nagu minu teada teilegi, valikuvõimalust – kas saata haige haiglasse või leida raha, et maksta sellele ainsale kirurgile, kes võiks päästa tema elu.“

      Larentia hingas sügavalt.

      „Täpselt seda rääkis ta papa kohta, kuid ma ei suuda välja mõelda, kust võtta selline rahasumma ja nii… ei jäägi mul muud üle, kui tema eest hoolitseda ja loota, et ta… liiga palju… kannatama ei pea…“

      Viimaste sõnade juures neiu hääl katkes ja ta surus käed kokku, otsekui püüdes sedasi enesevalitsust tagasi saada.

      Harry noogutas.

      „Minu sõber on täpselt samas olukorras. Ta nimi on Katie King ja ta oli näitlejanna, õigemini küll tantsutüdruk Gaiety teatris.“

      „Mul on temast väga kahju.“

      „Ta on vaid kahekümne kolme aastane ja ta ei taha surra!“

      „Kui julm! Kunagi leiab keegi kindlasti mooduse selle jubeda… tõve raviks.“

      „Lootus jääb,“ ütles Harry tõsiselt. „Seni aga tahan ma päästa Katie Kingi, nagu teie oma isa. Mul on mõte, mismoodi seda teha võiks – teie abiga.“

      Larentia silmad läksid suureks.

      „Ma teeksin… mida tahes… et isa aidata.“

      „Ma lootsingi, et te seda ütlete,“ kostis Harry, „aga ma pean teilt küsima, preili Braintree, kas te oskate näidelda?“

      „Näidelda? Kas laval?“

      „Mitte just laval, ent siiski teeseldes, et olete hoopis keegi teine ja teete seda nii meisterlikult, et inimesed jäävadki uskuma, et olete see, keda esitate.“

      „Ma vist… ei saa aru.“

      „Kas olete kunagi kas või koolinäitemängus kaasa löönud?“

      „Kardan, et mitte. Aga ma olen isa loenguid ette kandnud, kui tal kurk valutas, nagu see talvel kipub olema.“

      „Tore!“ hüüdis Harry. „See tähendab, et te ei lähe närvi.“

      „Õigupoolest mitte, ehkki on üsna hirmutav esineda üliõpilastele või õppuritele, kes on ääretult kriitilised selles osas, kuidas hääldatakse haruldasemaid sõnu, eriti ladina või kõmri keeles!“

      Harry näis üllatuvat, kuid ta ei tahtnud teemast kõrvale kalduda ja jätkas:

      „Ma arvan, et oleme kindlaks teinud, et teie, preili Braintree, võiksite mängida naise rolli, keda on halvasti koheldud.“

      Ta pidas vahet, nagu oodates, et Larentia kohe midagi ütleb, ja veidi aja pärast viimane sõnaski kõhklevalt:

      „Kas te… selgitaksite mulle… mida te tahate… et ma teeksin?“

      „Mida ma õigupoolest tahan, on see, et te saaksite piisavalt raha, et maksta nii oma isa kui ka Katie Kingi operatsiooni eest, tänu millele nad saaksid võimaluse oma eluga normaalselt edasi minna, mitte agoonias surra.“

      Harry kuulis Larentiat sügavalt hingavat, nagu ainuüksi mõte sellele valmistanuks talle valu ja jätkas:

      „Kuue aasta eest, kui Katie oli alles seitseteist, võttis Tregaroni hertsog Katie Kingi endale naiseks, sest lootis, et too sünnitab hertsogile ihaldatud poja.“

      Vaadates Larentiale otsa ja adudes, et neiu kuulab tähelepanelikult, jätkas Harry:

      „Last ei sündinud ja mees jättis naise maha. Kuna nende laulatus oli olnud salajane, maksis mees igal aastal naisele mingi rahasumma, et too igavesti selle abielu toimumist saladuses hoiaks.“

      Harry tõi kuuldavale ärritunud hüüatuse, enne kui jätkas:

      „Kuna Katie oli noor ja rumal, siis ta muidugi nõustus nende mitte kuigi suuremeelsete tingimustega. Tegelikult olid need lausa koletislikud, sest hertsog oli üks ebameeldiv mees. Aga kuna Katie on siiras ja õiglane, ei murdnud ta sõlmitud kokkulepet. Alles nüüd, kui mina olen temaga lähedasem, kui eales keegi teine on olnud, tuli välja, et tegelikult on ta Tregaroni hertsoginna.“

      „Siis saab ta kindlasti endale seda operatsiooni võimaldada!“ hüüatas Larentia.

      „Nii lihtne see ka pole,“ seletas Harry. „Vaadake, hertsog on juba mõnda aega põdenud, lehed kirjutavad, et ta on juba suremas, ja seetõttu pole Katie ka raha saanud. Vaene tüdruk pole kindel, kas ta üldse seda kunagi saab.“

      „Aga see on vale!“ ütles Larentia. „Küllap saab ta hertsogi advokaate mõjutada?“

      Harry raputas pead.

      „Ma ütlesin teile, et Katie on väga ausameelne inimene. Ta andis hertsogile ausõna, õigemini küll hertsog pressis selle temalt välja, et ta ei räägi nende abielust kunagi mitte kellelegi. Kuna Katie on viimased kuus aastat hertsogilt raha vastu võtnud, leiab ta, et isegi sellises äärmuslikus olukorras ei tohi ta usaldust petta.“

      „See on temast väga õilis,“ leidis Larentia.

      „Ma arvasingi, et te nii mõtlete,“ kostis Harry.

      „Aga mida… te minult… ootate?“

      „Ma soovin,“ vastas Harry, „et te läheksite Tregaroni lossi ja küsiksite mõnelt hertsogi pereliikmelt raha, mis õigusega Katiele kuulub.“

      „Aga ta võiks seda ju ise teha? Või kui ta selleks liiga nõrk on, siis võiksite seda teie tema eest teha?“

      „Ma palun teid, preili Braintree, sest teil on Katiega sarnane juuksevärv ja mõnes mõttes ka väljanägemine, et esineda Tregaroni hertsoginnana.“

      Harry kõneles väga vaikselt, kuid Larentiale näis, nagu oleks ta jalge ees pomm plahvatanud.

      Neiu vahtis umbusklikult mehele otsa. Siis ütles Larentia vaevukuuldaval häälel:

      „Te tahate… et mina esineksin… hertsogi naisena?“

      „Selleks ajaks, kui te sinna jõuate, on temast saanud lahkunud hertsog,“ vastas Harry, „nii et pole mingit võimalust temale valega vahele jääda.“

      „Ma ei… saaks seda… teha… kuidas ma saaksin?“

      Maad võttis vaikus. Siis tähendas Harry hoopis teisel toonil:

      „Vahest ma siis eksisin, aga mulle tundus, et te armastate oma isa.“

      „Ma armastangi! Loomulikult ma armastan teda! Ta on mulle kõik siin ilmas!“

      „Siis on see teie ainus võimalus isa päästa.“

      „Aga… ma pole võimeline… valetama… ma ei suudaks veenev olla… ma ei suuda seda teha… see on võimatu!“

      Harry