Jumalanna ja tantsijatar. Barbara Cartland

kõhkles, siis ütles:

      „Hea küll. Nagu sa ütled, on järgmisel kuul ilmad juba soojaks läinud ja kui sa oled piisavalt terve, et teatrisse tagasi minna, siis võid ju sealt avanssi küsida.“

      „Muidugi,“ nõustus Katie. „Palitu ripub kardina taga. Enne, kui sa lähed, kas sa annaksid mulle taskurätiku? Ma arvan, et ülemises sahtlis peaks üks olema.“

      Harry astus toa nurgas paikneva rohmaka kummuti juurde.

      Ta avas sahtli ja nägi, et seda täitis terve kollektsioon mitmesuguseid linte, taskurätikuid ja kunstlilli, sekka mõni räbaldunud kaelasall.

      Ta leidis taskurätiku ja seda sahtlist võttes küsis:

      „Kas hertsog sulle mõne kirja ka kirjutas?“

      „Ta saatis mulle tavaliselt kirjakesi teatega, mis kell ta mulle õhtusöögiks järele tuleb. Need olid pigem käsud kui kutsed. Tal ei tulnud pähegi, et mõni tüdruk võiks keelduda nii tähtsa isandaga välja minemast.“

      „Kas sa hoidsid need sedelid alles?“

      „Oh, vast küll. Ma hoian kõik alles. Mu ema ütles ikka, et olen sündinud kraamikoguja.“

      „Kus need on?“

      „Alumises sahtlis, kus on minu osalusel toimunud etenduste kavad ja ajalehtede arvustused. Olen neid alati kogunud. Ühes või kahes loos on ka minust juttu.“

      „Kas oled kindel, et seal on hertsogi kirju?“

      „Ma arvan küll, ja kaardikesi, mis ta lillede juurde pani ja millel seisis: „Minu võrgutajale!“ Kui ma oleksin teadnud, milline ta tegelikult on, oleksin kogu kupatuse ära põletanud!“

      „Ent sa ei teinud seda?“ küsis Harry kärmelt.

      „Ei, olin selleks liiga laisk. Peale selle kavatsesin ma kuulsaks saades oma autobigraafiasse kirjutada: „HERTSOGI VÕRGUTATUD!“. See on peaaegu nagu jutu pealkiri, kas pole?“

      Harry võttis kardina tagant naise mantli. Mantlil oli odav karusnahkne krae ja see nägi riidepuul märksa teistsugune välja kui Katie seljas.

      „Tadaa, kullake! Ära kauaks jää!“ hõikas naine voodist.

      „Teen nii ruttu, kui saan,“ kostis Harry. „Sina maga, ja see, muide, on käsk, ehkki mitte kõrgeaulise hertsogi oma!“

      Ust sulgedes kuulis Harry naise naeru.

      „Larentia!“

      „Ma tulen, papa!“

      Larentia Braintree haaras köögist kaasa kohvi, mida ta just valmistanud oli ja hakkas trepist üles isa magamistuppa minema.

      See oli meeldiv tuba kahe aknaga, millest avanes vaade maanteele, ja mille lagi oli kõrge nagu teistelgi tubadel selles kõrges majas, mis oli nende jaoks liiga suur. Kolimiseks aga ei jätkunud raha.

      „Tegin sulle kohvi, papa.“

      „Ma pillasin ühe paberi põrandale,“ vastas professor Braintree. „Vabandust, et sa pidid siia üles ronima, mu armas, aga mul on seda vaja.“

      „Vahest lõpetaksid töö ja puhkaksid, papa.“

      Seda öeldes mõtles ta valusähvatusega südames, et tegelikult polnud vahet, mida isa tegi. Doktor Medwin oli öelnud:

      „Ärge talle tõde rääkige. Las ta usub oma tervenemisse, kuni tõde ise ilmsiks saab.“

      „Kas tal tuleb… rängalt kannatada?“ oli Larentia pärinud.

      „Ma püüan hullemad valud ära hoida,“ vastas arst, „aga saage aru, et valuvaigistid peavad aina kangemad olema, kuni tal lõpuks mõtlemisvõime kaob ja ta vahest isegi teid enam ära ei tunne.“

      Larentia oli väga kahvatuks muutunud, ent nutma ta ei puhkenud ja arst oli tema enesevalitsemist imetlenud.

      „Te peate tegema seda, mis on… papale parim,“ ütles ta. „Kas meil pole mingit muud võimalust… tema päästmiseks?“

      „Kui ta haiglasse läheb, siis mingi väike võimalus on, preili Braintree.“

      „Ei! Haiglasse mitte!“ vaidles Larentia kohkunud häälel vastu. „Olen liiga palju siinsetelt inimestelt või õieti haigete sugulastelt kuulnud kannatuste kohta, mida nad on üle elanud. Suremus on kohutavalt suur!“

      „Olen teiega päri,“ nõustus doktor Medwin. „Seetõttu, preili Braintree, leian, suuresti teie isa imetledes ja austades, et kõige parem on tal surra oma voodis.“

      „Mina arvan niisamuti,“ leidis ka Larentia, „aga… kas rohkem… mingeid võimalusi pole?“

      Aeglaselt ja sõnu valides selgitas arst Larentiale, nagu oli seda Harrylegi teinud, et ainus lootus oleks maksta Sheldon Curtise nimelisele kirurgile, kes kasutas operatsioonil tekitatud haava desinfitseerimisel Listeri meetodeid.

      „Olen sellest härra Listerist kuulnud,“ sõnas Larentia oma mahedal häälel, „ja papa oli väga huvitatud tema töödest, mis ta Edinburghis on teinud.“

      „See on revolutsiooniline!“ kinnitas doktor Medwin. Enne kui lisas, pidas ta väiksese pausi:

      „Ma oletan, preili Braintree, et pole mingit lootust, et leiaksite need vajaminevad kakssada naela, kui ma teie isa pärast härra Sheldon Curtise poole pöörduksin?“

      Larentia tegi kätega abitust väljendava liigutuse.

      „Meie jaoks on sellise rahasumma kokkusaamine võimatu,“ tunnistas tütarlaps. „Isa tuttavad on enamjaolt surnud ja need, kes elavad, on vaesunud nagu meiegi.“

      Larentia mõtles hetke, enne kui jätkas:

      „Nagu te ehk teate, ei kuulu see maja meile, me ainult üürime seda ning meil pole midagi väärtuslikku, mida saaks maha müüa, et ligilähedastki summat kokku saada.“

      „Seda ma kartsingi.“

      „Papa on oma viimase raamatuga jõudnud poole peale ja isegi, kui see oleks valmis, ei usu ma, et kirjastajad mingit suurt avanssi selle eest maksaksid.“

      Ta tõi kuuldavale häälitsuse, mis sarnanes kangesti oigele.

      „See, mida ajalehtedes isa kohta kirjutatakse, on väga meelitav, kuid tema raamatuid ei osteta, sest need on liiga targad ja väga vähesed inimesed tahavad lugeda keskaja kohta või isegi tema käsitlust kuningas Arthurist, legendaarsest kangelasest, kes mind on alati paelunud.“

      „Mind samuti, kui ma leian aega temale mõtlemiseks,“ nentis doktor Medwin naeratades.

      Ta vaatas Larentiat ja mõtles, kui ilus neiu on.

      Katie Kingile oli omane leegitsev ilu, mida seostatakse lavaga, ja kui Katie oli veel terve, siis panid ta säravad silmad, naerune punane suu ja püstakas nina iga mehe talle järele vaatama.

      Larentia Braintree ilu oli teistlaadi.

      Neiu näojooned olid peaaegu klassikaliselt täiuslikud ja tema suured, veidi rohekad silmad olid malbed ja lahked ning andsid neiu näole teatud vaimse võlu, mida arst polnud kunagi varem näinud.

      Doktor Medwin avastas end mõtisklemas selle üle, kas Larentia juuksed on sama pikad kui Katiel, ent ütles siis endale, et tal on liiga palju muudki tegemist, et noorte naiste üle mõtteid mõlgutada, olgu nood siis kui tahes kaunid.

      „Ma pean tööle tagasi minema, preili Braintree,“ ütles ta. „Andke mulle andeks, et selliseid halbu uudiseid kaasa tõin. Soovin siiralt, et võiksin olla optimistlik ja öelda teile, et isa paraneb.“

      „Ta ei tohi kunagi teada saada,“ ütles Larentia peaaegu sosinal. „Ma räägin talle, et olete kindel, et ta on varsti jälle terve ja kui te järgmine kord tulete, peate sedasama ütlema.“

      „Olete oma isa tütar,“ märkis doktor Medwin. „Imetlen teid samamoodi nagu teie isa ja teen kõik, mis minu võimuses, et ta kannatama ei peaks.“

      „Aitäh… teile.“

      Neiu