Jumalanna ja tantsijatar. Barbara Cartland

maha oli pillanud ja asetas selle isa ette. Istus siis toolile ja vaatles isa nagu näeks teda esimest korda.

      Mitte kellelgi, mõtles ta, pole nii suursuguse välimusega isa. Nelinurkselt laubalt taha kammitud hallid juuksed ja peened näojooned, mis näisid kuuluvat mingisse teise ajastusse, olid tütarlast alati vaimustanud.

      Ta mõistis, kuidas ema nende esimesel kohtumisel isasse armus ning kuidas isagi oli sama tundnud.

      „Su ema oli väga ilus,“ oli isa Larentiale sadu kordi rääkinud, kui nad vestlesid naisest, keda mõlemad armastanud olid. „Temas oli ungari verd, mille arvele võib ilmselt uhked juuksed kanda – need olid samasugused kui sinul, ehkki pisut tumedama tooniga. Ma ütlesin talle ikka, et teda võiks maalida Boucher.“

      „Mulle näis ta alati nagu muinasjutuprintsess,“ ütles Larentia. „Ma mäletan, et kui te mõnikord koos õhtusöögile läksite, mõtlesin ikka, et ükskõik, kuhu te ka lähete, jäävad inimesed vait, lihtsalt selleks, et teid kahte vaadata.“

      Isa oli seepeale naernud. Siis aga öelnud tõsisemal toonil:

      „Kas sa kujutad ette, mida tähendas mulle see, kui su ema nõustus abielluma minuga – mehega, kel polnud muud vara kui vaid oma ajud.“

      „Ma mäletan teda sellest mulle kõnelemas,“ ütles Larentia, „ja ta ütles mulle ka seda, et maailmas loeb ainult üks asi ja see on armastus ning et tema oli tuhandekordne miljonär, sest sina armastasid teda.“

      Tütarlaps nägi, kuidas ta sõnad isale headmeelt valmistasid.

      „Olen täna head tööd teinud,“ sõnas nüüd isa, „aga ma olen veidi väsinud, Larentia.“

      „Joo kohvi, papa, ja siis püüa puhata. On olnud meeldiv pärastlõuna ja istuksin veel aias, aga ma ei ole seal kaua, juhul, kui sul mind vaja on.“

      „Sa ei tohi nii hilja õhtul üksi tänavale minna,“ manitses professor.

      „Muidugi mitte, isa. Sa tead, et lubasin sulle seda mitte kunagi teha.“

      „Sa pead alati kellegagi koos minema,“ puhises professor, peaaegu hingetuna, „aga kuidas saaksime praegu teenijale tasuda?“

      Ärev pilk silmis, lisas mees:

      „Kui see raamat valmis saab, olen kindel, et see toob rohkem sisse, kui eelmised. Minu uus uurimus Arthurist on märksa erinev varasematest. Õigupoolest tundub mulle, et Alfred Tennyson peaks kindlasti teada saama, mida hiljaaegu päevavalgele tõin.“

      „Minu teada on härra Tennyson abiellumisest saadik Wighti saarel elanud,“ ütles Larentia külmalt.

      Larentia ei tahtnud, et isa teaks, kui sügavat pahameelt tekitas tütres asjaolu, et kaksteist aastat tagasi, kui Alfred Tennyson kirjutas oma „Kuninga idülle“, oli ta isaga konsulteerinud teda korduvalt külastades.

      Siis aga, kui raamat ilmus, oli kirjanikul teema parimalt asjatundjalt saadud abi meelest pühitud.

      Kuna isa haavas ükskõiksus mehe poolt, kelle tööd ta imetles, polnud nad kunagi Alfred Tennysonist rääkinud. Aga praegu sähvatas Larentia peast läbi mõte pöörduda abi saamiseks kirjaniku poole.

      „Valgusebrigaadi rünnakuga“ teenis härra Tennyson kindlasti varanduse, ütles neiu endale.

      Ta teadis, et „Püha Graal ja teised poeemid“ olid ilmunud sel aastal, kuid Larential polnud isale ühe eksemplari ostmiseks raha, nii jättis ta ka sellest isale rääkimata, kuivõrd isal võis selle vastu huvi tekkida.

      „Ilmselt on Alfred Tennyson isa olemasolu täiesti unustanud,“ nentis Larentia endamisi kibedalt.

      Siis, vaadates isa selgesse ja kaunisse näkku, otsustas tütar, et ei hakka tema meelerahu mingite sõprade või vaenlaste reeturlikkusega rikkuma.

      „Kui sa puhanud oled, papa, toon sulle õhtusöögi ja kui sa sööd, siis loen sulle sinu täna kirjutatu ette. Kindlasti on see väga põnev ja ma naudin iga sõna.“

      „Sa oled alati nii julgustav, mu kallis,“ kostis professor.

      Võttes isalt tühja tassi, et asetada see kandikule, mõtles Larentia, et tegelikult on isa väga väsinud ja peab kirjutamise nimel iga päev aina rohkem pingutama.

      „Ega sul… valusid ole, papa?“ küsis Larentia, leides, et neid sõnu on raske lausuda.

      „Vähekese on, väga vähe. See pole midagi,“ vastas professor kerge ärritusega.

      Larentia ei öelnud enam midagi. Ta läks üle toa, et aknakatet allapoole tirida ja õhtupäikest varjata.

      Kui neiu, tühi kohvitass kandikul, ettevaatlikult trepist alla astus, kuulis ta koputust välisuksele ja imestas, kes see küll võis olla.

      „Vahest tuli kiri kirjastajatelt,“ ütles neiu endale, „kus teatatakse isale, et ootamatult on tema viimase raamatu läbimüük tohutult kasvanud!“

      Siis taipas tütarlaps, et see jääb vaid unistuseks.

      Raamatut, mille isa kuningas Arthurist walesi poeemi „Y Gododdin“ põhjal kirjutas, polnud juba üle aasta ostetud ja see tähendas, et raamatukogud olid endale vajaliku juba hankinud ning lugejaskonnal puudus huvi.

      Jõudnud trepijalamile, kuulis neiu uut koputust ning ukse poole kõndides imestas, kellel küll võis nii kiire olla, et ei mallanud oodata, kuni uks avatakse.

      Teine peatükk

      Larentia avas ukse ja nägi üllatuseks täiesti võõrast meesterahvast.

      Enamus tema isa sõpradest olid vanad, kuid see mees, ehkki mitte just noor, ei kuulunud päris kindlasti nende hulka.

      Terane Larentia märkas ilmseid vaesuse märke, ehkki mees nägi elegantne välja.

      Hoolsa viksimisega oli püütud varjata pragusid kingades, särgi tärgeldatud kätiste ääred olid kulunud, nagu ka lipsusõlm.

      Siis tajus Larentia, et külaline silmitseb teda jahmunult.

      Sellega oli neiu harjunud, ent mitte sedavõrd ilmsel moel.

      Neiu ootas, kuni mees suutis kõnelema hakata.

      „Teie olete preili Braintree?“

      „Jah.“

      „Kas oleks võimalik teiega hetkeks nelja silma all vestelda? Ma olen doktor Medwini sõber.“

      Larentia naeratas kergelt.

      „Doktor Medwin on minu isa vana sõber.“

      „Ma tean seda ja teie isast ma teiega tahaksingi kõnelda.“

      Larentia paotas ukse laiemalt lahti ja Harry Carrington astus eeskotta.

      Hetkeks näis Larentia kõhklevat, siis aga sõnas tasakesi:

      „Mu isa puhkab parajasti ja kui ta kuuleb meid rääkimas, siis ei saa ta magada nii, nagu ma tahan, et ta seda teeks. Olin aeda minemas.“

      „Sel juhul saadaksin teid hea meelega,“ kostis Harry.

      Neiu naeratas talle jälle ja Harry tunnistas endale, et polnud elus kedagi nii kaunist kohanud, ja veel samasuguste juustega kui Katie, ehkki Larentiat kaunistasid need mingil teisel viisil.

      Mehel oli raske seda sõnadesse panna, kuid talle tundus, et selles tüdrukus oli midagi enneolematut ning neiu kannul aeda sammudes püüdis ta jälile jõuda, mis see küll oli.

      „Ilmselt pidi Katie selline välja nägema siis, kui esimest korda Londonisse tuli,“ ütles Harry endale ja leidis ka otsitava sõna, milleks oli „puhas“.

      Ta leidis, et müüriga piiratud maalapikest aiaks nimetada oli ilmne liialdus. Müür kaitses aeda tänavalt tulevate pilkude eest ning seda kaunistas üksainus akaatsia ja paar räsitud välimusega põõsapuhmast.

      Seljatoega maja poole seisis puust pink ning kui Larentia sellele istus, kuldas päikesevalgus ta juuksed üle ja andis kogu aiale võlu, mida seal enne ei olnud.

      Harry istus tütarlapse kõrvale.

      Kui