Jumalanna ja tantsijatar. Barbara Cartland

sajandi kirjanduse alal, mis aga paraku ei taga seda, et tema raamatuid ostetaks.“

      Doktor Medwin võttis üles oma musta koti, mille oli Harryga vesteldes põrandale pannud.

      „Kummalisel kombel on tema tütre juuksed sama värvi kui preili Kingil. Ma leian, et see on tähelepanuväärne kokkusattumus, et mul on kaks peaaegu ainulaadsete juustega patsienti ja ma ei suuda meenutada, et oleksin varem selliste juustega naist näinud.“

      „Tõepoolest veider,“ oli ka Harry päri. „Tegelikult sarnaselt teiega, ei teadnud ka mina enne Katiega kohtumist, et selline värv eksisteerib, kui ehk välja arvata mõne vana meistri lõuendil.“

      „See on kaunis, täiuslikult kaunis!“ õhkas doktor Medwin, kelle väsinud hääl oli ühtäkki elavnenud. „On kahju, tõeliselt kahju, et me midagi enamat preili Kingi, nagu ka preili Braintree isa heaks teha ei saa.“

      Ta hakkas trepist alla astuma ja Harry järgnes talle.

      „Te tahate öelda,“ lausus Harry, „et kui professor Braintreel oleks raha, võiks see mees Curtis teda opereerida ja ta võiks ellu jääda, nagu Katiegi.“

      „Alati muidugi on võimalus, et vähk on liiga kaugele arenenud,“ vastas doktor Medwin ettevaatlikult, „kuid kui soovite minu kui professionaali arvamust, siis nii preili Kingi kui ka professorit on võimalik päästa, kui neid koheselt opereeritaks ja kui seda teeks Sheldon Curtis.“

      Arst oli jõudnud kitsasse räpasevõitu eeskotta ja enne välisukse avamist peatus hetkeks.

      „Ma juba tean vastust,“ sõnas Medwin, „aga ma pean teilt küsima, kas peale kõike seda, mida rääkisin, võtaksite riski saata preili King haiglasse.“

      „Te teate minu vastust sellele,“ kostis Harry. „Kui ma teaksin, et tal on vähimatki lootust, haaraksin sellest võimalusest kinni, ent olen kuulnud liiga paljudest, kes haiglas pärast sealset lihunikutööd surevad. Kui tal tuleb surra, laskem tal siis seda puhtalt teha.“

      „Ma arvasingi, et te seda ütlete,“ tähendas doktor Medwin. „Head aega, Carrington. Oleksin tahtnud teile paremaid uudiseid tuua. Võtan paari päeva pärast teiega ühendust. Saatke mulle sõna, kui ta hirmsaid valusid kannatab.“

      „Jah, muidugi,“ vastas Harry, „ja tänan.“

      Tohter tõstis vastuseks käe, laskus katkistest trepiastmetest alla ning võttis suuna lähedalasuvale elurajoonile, kus majad olid veidi paremad kui see, milles Katie elas.

      Harry sammus väga aeglaselt tagasi üles.

      Harry seisatas Katie ukse taga enne selle avamist ja sisenedes sundis end märkimisväärsete ponnitustega naeratama.

      „Mida ta ütles? Mulle ta ei rääkinud midagi. Ta ütles, et räägib sulle,“ sõnas Katie.

      Ta oli end patjade najal istukile ajanud ning oma pihani langevate punakuldsete juustega tundus ta Harryle nii armas, et mõnda aega ei suutnud Harry muud teha, kui naist lihtsalt silmitseda ja imestada, kuidas sai võimalik olla, et ta oli äsja Katie surmaotsust kuulma pidanud.

      Siis aga lausus Harry naeratades:

      „Arst oli väga julgustav. Asjad pole nii hullud, nagu ta kartis ning ta tuleb paari päeva pärast jälle tagasi. Ta arvas, et selle ajaga on sul kindlasti juba parem olla.“

      „Kas ta tõesti ütles seda? Tõesti? Ikka ausalt?“ käis Katie peale.

      Harry istus voodile ja põimis käed ümber tüdruku.

      „Kas sa arvad, et ma valetaksin sulle,“ küsis mees. „Sa pead terveks saama, kullake, ja kiiresti või muidu hakkab nälg näpistama, nii sind kui ka mind!“

      „Oh, Harry, kui ma olen tagasi laval, töötan ma nii suure hoolega, et varsti elame luksuses ja sinul saab olema see uus ülikond, mida sa vajad.“

      Katie ei saanud jätkata, sest Harry suudles teda.

      Siis aga, tundes naise keha oma käte vahel lõtvuvat, sai ta aru, et oli liiga äge olnud ja lausus:

      „Ma ei väsita sind, kullake, igal juhul mitte täna. Mul on hea meel sind lihtsalt vaadata. Arstki kiitis, kui võluv sa oled.“

      „Nad hakkavad jälle mulle plaksutama, kui ma laval olen oma alla langevate juustega,“ õhkas Katie vaikse palavikulise häälega.

      „Tohter kiitis, et tema meelest oleks siin tegemist täiesti ainulaadse värvusega,“ ütles Harry otsekui iseendale, „kui siin läheduses ei elaks üks samasuguste juustega tütarlaps.“

      „Ma ei usu seda!“ hüüdis Katie. „Ta on neid kindlasti värvinud!“

      „Arsti jutu järgi mitte.“

      „Ma kraabin tal silmad peast, kui tema juuksed on minu omadest kaunimad!“

      „Ära muretse, mu aare! Kellelgi ei saa olla selliseid juukseid nagu sinul.“

      „Sama ütles ka see vana räpane hertsog! Kutsus mind võrgutajaks. Lillede juures olevale kaardile kirjutas ta alati. „Võrgutajale, kes meelitab mind enda poole iga karvakesega oma võrratus peas!“

      Katie naeris ja küsis.

      „Kas sa tead, mida ta mulle ükskord ütles?“

      „Mida ta ütles?“ päris Harry üsna huvitult.

      „Ta ütles: „Mul on olnud kolm abikaasat ja ma olen neist kõikidest kauem elanud ja ma annaksin igale naisele, kes mulle poja sünnitab, pool oma varandusest ja hertsoginna tiitli peale selle.““

      „Kolm naist! Tema eluviisi arvestades ei tohiks ta küll omasuguseid juurde toota!“ hüüatas Harry.

      Ta nägi ilmet Katie näol ja küsis:

      „Kas sa mõtlesid võimalusele temaga lapsi saada?“

      „Muidugi,“ vastas Katie, „kuid ta oli nii loomalik ja jõhker ning ma ei uskunud, et lapsi üldse niiviisi saadakse.“

      „Sellest hoolimata oleks sinust võinud hertsoginna saada, kui sa talle poja oleksid kinkinud.“

      „Ma olen meelsamini sinuga, sa vana tobu!“ naeris Katie.

      Katie sirutas käed mehe poole.

      „Kui see möödas on, väärid sa natuke luksust, mu Harry, ja ma luban sulle, et seda sa ka saad, isegi kui see peaks olema viimane asi, mida teen!“

      Katie võttis mehe käe ja hoidis seda mõlemas pihus.

      „Täna on meie õnnepäev,“ ütles ta. „Ja kes teab – vahest siis, kui see vana põrguline otsad annab, saame teada, et ta on ka minule oma testamendiga midagi jätnud.“

      Harry naeris. Siis aga tõmbus ta pingule ja Katie tundis, kuidas sõbra sõrmed jäigastusid.

      „Mis on?“

      „Mul tuli mõte!“ vastas Harry.

      „Mis mõte?“

      „Ma räägin sulle sellest hiljem, aga mulle tundub, et see mõte võib meile tuua õnne, mida oleme alati vajanud.“

      „Oh, räägi, Harry!“

      „Ei, ma pean selle üle järele mõtlema.“

      „Ma suren uudishimu kätte!“

      Harryl sähvas peast läbi, et naine sureb vähki, kui tema idee pole vettpidav.

      Mees tõusis püsti.

      „Ma lähen välja,“ sõnas ta. „Kauaks ma ei jää.“

      „Seda ma ju rääkisingi, et mine välja ja hinga värsket õhku,“ ütles Katie. „Sinu äraolekul lasen silma looja.“

      „Arukas mõte.“

      Harry kuumardus, et kallimat põsele suudelda.

      „Sa oled minuga nii hea, Harry,“ ütles Katie tasakesi, kerge värin hääles. „Ma ei tea, mida ma ilma sinuta peale hakkaksin. Sa tuled tagasi, eks ole?“

      „Sellisele