Jumalanna ja tantsijatar. Barbara Cartland

küsis Harry.

      „Täpselt nii,“ kostis Katie. „Umbes kümme minutit hiljem läksime trepist üles ja kelner juhatas meid mööda pimedat koridori edasi. Kuulsin inimesi rääkimas ja naermas tubades, millest möödusime, ja siis avas ta ukse.“

      Nüüd oli Katie häälde tekkinud ilmne kibedus:

      „Astusin tema ees hämaralt valgustatud tuppa, mis oli – tühi! Süütu ja joogist veidi segasena vaatasin ringi ja mõtlesin, et küllap on see peo eesruum. Siis vaatasin tagasi ja nägin, kuidas hertsog ukse lukku keeras ja võtme taskusse pistis. Siis sain aru, et mind oli ninapidi veetud!“

      „Kas sa ei saanud midagi teha?“ küsis Harry.

      „Ma karjusin ja ta lõi mind!“ ütles Katie lihtsalt. „Mida rohkem ma vastu hakkasin, seda enam näis ta seda nautivat. Ta oli väga tugev ja kuna ma olen argpüks, siis pärast esimesi meeleheitlikke põgenemiskatseid ma enam kogu jõuga vastu ei pannud.“

      „Vaene Katie!“

      „Hiljem sain teada, et pooltel teatri tüdrukutel oli samalaadne lugu jutustada. Ära iial usalda härraseid ja ära iial joo, kui tahad tema paremat poolt kogeda! See on minu moto maatüdrukule, kes laval esineb!“

      „Et hertsog tõbras on, sellest räägitakse juba ammu!“ nentis Harry. „Mida ta sulle andis?“

      „Viiskümmend naela ja enam ei tulnud lilli ega ka õhtusöögikutseid.“

      „Tõsiselt?“ imestas Harry.

      „Paljud inimesed rääkisid mulle hiljem, et tema suurim soov oli olla mõne noorukese, süütu ja kogenematu jaoks esimene ja minuga pani ta kümnesse! Kusjuures odava hinnaga!“

      Katie hääl oli kalk.

      „Ta sisendas minusse tülgastust kõikide meeste vastu, kuni kohtasin sind, kes sa nii erinev oled. Oh, Harry, ma armastan sind!“

      „Me oleme koos õnnelikke aegu kogenud,“ sõnas Harry, „ja küll sa näed, parimad ajad on veel ees. Kui arst toob häid uudiseid, saad tagasi lavale ja enne kui õieti arugi saad, on Hollingshead sinust peaosatäitja teinud.“

      „Seda ma soovingi,“ teatas Katie. „Gaiety juhtiv lavajõud – MISS KATIE KING ASTUB ÜLES TREBIZONDE’I PRINTSESSIS!“

      „Nii see saabki olema, pane mu sõnu tähele!“ veenis Harry. „Sul on paranemiseks veel üks kuu. Nad räägivad, et etendus, mille ta Pariisist siia üle tõi, saab olema enneolematu. Ja mulle on alati Offenbachi muusika meeldinud.“

      „Ma pean seal kaasa tegema, ma pean!“ hüüdis Katie.

      „Seda sa teedki,“ kinnitas Harry.

      Otsekui märguande peale kostiski koputus uksele, mis tähendas, et arst oli saabunud.

      Harry seisis väljas trepimademel, kui doktor Medwin Katie toast väljus.

      Ta oli hallinevate juustega keskealine mees, kelle vagudest küntud nägu ja naha kahkjas jume viitasid, et doktor oli ühtaegu ületöötanud ja alatoidetud.

      Ta polnud mitte ainult hea arst, vaid ka terane inimestetundja. Ehkki ta teadis, mis mees on Harry Carrington – nimelt selline, kes lõi tuulde oma armukese raha – polnud ta tohtrihärrale siiski vastumeelne.

      Ta oli logard, kes polnud elus päevagi tööd teinud, kuid oli sündinud džentelmen ja ääretult sarmikas – asjaolu, mis muutis ta naiste silmis vastupandamatuks.

      Samuti jätkus tal sündsustunnet, leidis doktor Medwin, seismaks Katie Kingi kõrval tol eluperioodil, mil oma hirmudega üksi jäetuna oleks noor naine vägagi tõenäoliselt võinud end tappa.

      Thames, mis kujutas endast Lambethis doktor Medwini laialdase arstipraksise põhjapiiri, oli neelanud nii mõnegi tohtri patsiendi, kes pärast oma tervise kohta tõe teada saamist enam elust ei hoolinud.

      Harry naaldus logisevale trepikäsipuule, kui doktor Medwin Katie toast välja astus ja ukse enda järel hoolikalt sulges.

      „Teie otsus?“ küsis Harry pinevalt.

      „Halb!“

      „Seda ma kartsingi.“

      „Mina samuti, ent mul oli vaja kinnitust. Analüüsid näitavad eksimatult, et tegemist on kaugele arenenud vähiga.“

      „Mida te teha saate?“

      „Kardan, et väga vähe.“

      Doktor Medwin ohkas.

      „On õudne öelda sellist asja vaevalt kahekümne kolmese naise kohta, kes pealegi on võluv nagu Katie King.“

      „Midagi saate te ju ikka teha?“

      „Ma saan teha nii, et ta liiga palju kannatama ei peaks, aga ma ei hakka teile valetama, et valud suuremaks ei lähe. Vaid valuvaigistite abil saame säästa teda kogemast nende täit õudust.“

      „Kas see on kõik?“ küsis Harry tuhmilt.

      „Kui oleksite rikas, annaksin teile teistsuguse vastuse,“ kostis doktor Medwin. „Neile, keda opereeritakse, tekkis viie aasta eest uus lootus Joseph Listeri nimelise mehe revolutsiooniliste ideede näol.“

      „Ma usun, et olen tema kohta lugenud.“

      „Ta on kirjutanud teadustöö oma uskumusest, et antiseptikud võivad takistada kirurgiliste haavade mädanemist ning tema teooriad tuginevad Louis Pasteuri nimelise prantslase väidetel.“

      „Ent ikkagi pole need kohaldatavad Katie puhul?“

      „Mis puutub miss Kingi,“ ütles doktor Medwin, „siis ainus asi, mida teha saan, on saata ta ühte meie kohalikest haiglatest, kus on voodikoht olemas.“

      Enne jätkamist pidas ta väikese pausi:

      „Nad tunnistavad, et väljavaade mis tahes operatsioonist eluga välja tulla pole rohkem kui 50 %, kuid oma kogemuste põhjal võin kinnitada, et see on veelgi madalam.“

      „Seda olen minagi kuulnud,“ ütles Harry vihaselt, „ja ma ei laseks loomalgi taluda tingimusi, mis neis haiglates valitsevad.“

      „Täpselt!“ nõustus doktor Medwin.

      Mõlemad mehed vaikisid ja doktor Medwin mõtles sepsisele ja sellele, kui sageli pidi ta nägema, kuidas nahk ja pehmed koed haava ümber muutusid punaseks, kuumaks ning paistetasid üles.

      Gangreeni tekkides muutusid need järk-järgult mustaks, roisulehane vedelik ja mäda nõrgusid välja ning patsient hakkas kõrges palavikus värisema kuni suri.

      Näis nagu Harry oleks tema mõttekäiku jälginud, sest ta päris:

      „Te ütlete, et on olemas teinegi võimalus?“

      „Hetkel on üks kirurg, kes töötab Listeri meetoditega ja kel on oma erahaigla.“

      „Kuidas tema nimi on?“

      „Sheldon Curtis. Ta pole mitte üksnes tippkirurg, kes antiseptikuna enne ja pärast operatsiooni karbolhapet kasutab, vaid olen kuulnud, et tal on õnnestunud enda käte vahel surevate protsent viia viiest allapoole.“

      Maad võttis vaikus, siis küsis Harry lühidalt:

      „Mis on tema hind?“

      „Kui haiglakulud kaasa arvata, siis alla 200 naela eest ta patsienti ette ei võta.“

      Harry pahvatas rõõmutult naerma.

      „Hea, kui mul hetkel kakssada šillingitki oleks.“

      „Siis, nagu ma ütlesin,“ märkis doktor Medwin, „annan endast parima, et miss King kannatama ei peaks.“

      „Ja mida tema vahepeal tegema peaks?“

      „Mida iganes, kuid vaevalt ta väga ringi liikuda soovibki, ja tantsimine ei tulle kõne allagi. Mul on kahju, Carrington, aga teadsin, et eelistasite tõe teadasaamist.“

      „Jah, muidugi.“

      „Pole just teab mis lohutus,“ lisas doktor Medwin, „aga mul