Jumalanna ja tantsijatar. Barbara Cartland

Harry. „Saan kuidagi hakkama.“

      „Aga kuidas?“ päris Katie. „Ma pean tööle tagasi saama, sa tead seda.“

      „Tean, tean!“ nõustus Harry. „Ainult sa ei saa midagi teha enne, kui kuuleme doktor Medwini otsust.“

      Ta heitis veel korra pilgu ajalehele ja otsekui tehes järjekordse katse Katie meelt lahutada, ütles:

      „Räägi mulle hertsogist. Ma ei küsinud sinult kunagi, mida ta sulle õieti tegi.“

      „Mis sa ise arvad, mida ta tegi?“ torkas Katie vahele. „Vana räpane kurat! Juba mõte temale ajab südame pahaks!“

      „Sa pidid väga noor olema, kui te teineteist tundsite. Oleme ju sinuga juba neli aastat koos.“

      „Kuus aastat tagasi tulin esimest korda Londonisse,“ jutustas Katie. „Juba oli mul õnnestunud Olympic Music Hall’i tööle saada. Alguses esinesin teistega koos, kuid tänu juustele sain solistiks.“

      „Mis mõttes tänu juustele?“

      „See juhtus ühes proovis,“ vastas Katie. „Tantsisin koos teistega ja tegin seda üsna innukalt, kui juuksenõelad mu peast maha kukkusid ja juuksed alla langesid.“

      Nõrgalt naeratades naine jätkas:

      „Olin kimbatuses, aga jätkasin tantsimist ja kui see läbi sai, hakkasin oma juuksenõelu üles korjama. Siis aga ütles lavastaja mulle:

      „Sina seal! Jäta oma juuksed nagu nad on ja tee need viimased tantsusammud üksi!“

      Katie hääl oli ootamatult meloodiline, kui ta jätkas:

      „Sa võid ette kujutada, et panin oma tantsu ikka parasjagu kirge! Siis oligi nii, et igal õhtul tantsisin ülespandud juustega ja kui nad lahti tulid, oli publik vaimustuses!“

      Hetkeks oli Katie tagasi minevikus, siis aga, ilma et Harry oleks midagi öelnud, jätkas ta:

      „Ma olin sedasi tantsinud nii umbes kolm nädalat, kui üks tüdrukutest mulle ütles:

      „Täna istub loožis üks tõeline härrasmees.“

      „Muidugi vaatasin ma lavalt, kellest ta rääkis, aga pidin pettuma.“

      „Ilmselt oli see hertsog,“ märkis Harry.

      „Seda ma ei teadnud,“ ütles Katie, „seni, kuni ta oma visiitkaardi saatis ja mind õhtusöögile kutsus.“

      „Ja sina läksid?“

      „Muidugi läksin! Tüdrukud olid kadedusest rohelised, et ma päris ehtsa ja elusa hertsogiga sööma lähen!“

      Jätkates helises ta hääles võidukusenoot:

      „„Miks ta küll sind välja kutsus?“ imestas peaosatäitja turtsakalt ja ülejäänud jagasid enam-vähem sama hoiakut.“

      „Mind see küll poleks üllatanud,“ nentis Harry.

      Katie naeratas talle, enne kui jätkas:

      „Kui ma temaga teatriuksel kokku sain, polnud ma just vaimustatud. Ta paistis väga vana olevat ja temas oli midagi, mis mulle vastu hakkas. Aga kord juba tema tõllas, teadsin, et see viib mind maailma, mille olemasolustki mul polnud seni aimu.“

      „Kui vana sa siis olid?“

      „Vaevalt seitseteist täis,“ vastas Katie, „ja temasugustest inimestest ei teadnud ma midagi – kuidas oleksin pidanudki?“

      „Tõepoolest, kuidas?“ oli Harry nõus.

      „Sina oled džentelmen, sa tead, kuidas hertsogitaolised inimesed käituvad. Mulle oli see kõik uus – kahe hobusega tõld, lakei tõlla astmel, restorani omanik end kummardusega peaaegu ära katkestamas, parim laud, orhideekimp mulle, kaaviar ja šampanja, mida enne polnud maitsnud.“

      „Šampanjat olid ju ikka varem joonud!“ tähendas Harry.

      „Mitte sellist! See oli väga erinev vahujoogist, mida Stockportis mulle toodi! Ja toit! Soovisin endamisi, et jaksaksin terveks nädalaks ette süüa!“

      „Mis juhtus?“ küsis Harry.

      „Sel ööl ei juhtunud midagi, nagu ka mitmel järgmisel nädalal,“ vastas Katie. „Ma olen korralik tüdruk, teie hiilgus,“ ütlesin talle, kui ta oma sooviga lagedale tuli.“

      „Mida ta selle peale kostis?“

      „Ta püüdis mind veenda, öeldes: „Teen su väga õnnelikuks ja pakun sulle mugavusi, mida sul kunagi varem pole olnud.“

      „Aga sina jäid endale kindlaks.“

      „Kui sa pead silmas seda, et ma end puudutada ei lasknud, siis jah. Esiteks, ma ei tahtnud, et ta seda teeks. Ta tundus vana ja vastik, aga mulle meeldisid lilled ja kingitused, millega ta mind üle külvas.“

      „Kas kingid olid head?“

      „Siis tundus mulle küll, aga kui mul tuli need maha müüa, selgus, et ta polnudki kuigi helde olnud. Kuidas oleksin ma osanud nende väärtust hinnata, kui varem polnud keegi mulle muud andnud, kui kõrtsis klaasikese välja teinud?“

      „Jätka,“ õhutas Harry.

      „Noh, hertsog kutsus mind välja, mitte igal õhtul, vaid nii kolm korda nädalas ja iga kord keelitas ja käis aina rohkem peale. Lõpuks teadsin, et mul tuleb kas tema tahtmist teha, milleks mul mingit soovi polnud või saata ta kuu peale.“

      „Ja mida sina tegid?“

      „Püüdsin otsusele jõuda, aga see oli raske, sest teised tüdrukud olid kõik nii kadedad ja ütlesid, et pean teda lõa otsas hoidma. Aga selleks ajaks olid minuni jõudnud kuuldused tema elukommete kohta.“

      „Võin ette kujutada, mida sa kuulsid.“

      „Ma tean, mida sa mõtled,“ sõnas Katie, „aga noor olles oled väga kindel oma võimes inimestega ümber käia. Nii et tegelikult ma ei kartnud teda, ehkki olime tema tõllas juba paar lahingut maha pidanud.“

      „Kas ta ei teinud ettepanekut sind kuhugi mujale viia?“

      „Muidugi tegi!“

      „Kui sa minuga privaatsele õhtusöögile tuled, saame omaette olla,“ ütles ta ikka.

      „Oh ei, teie hiilgus,“ oli minu vastus. „Ma tahan, et kõik näeksid, kui tark ma olen, et õhtustan koos teiesuguse tähtsa isikuga.““

      Harry naeris.

      „Õnneks olid erakabiinid neis restoranides, mida tema alaliselt külastas, ülemisel korrusel,“ jätkas Katie, „ja ma keeldusin oma jalga esimesele trepiastmele tõstmast. Tema hiilgus oli vihane ja närvis, aga mida ta ikka teha sai?“

      „Mis siis juhtus?“ küsis Harry.

      „See juhtus vindise peaga,“ lausus Katie ohates, „oleksin pidanud aru saama, et igavesti ei õnnestu mul teda eemal hoida.“

      Ta vaikis hetkeks, enne kui selgitas:

      „Oli laupäeva õhtu ja mul oli olnud pikk nädal. Samal hommikul oli olnud ka matinée. Olin väsinud ja hertsog kostitas mind ohtra šampanjaga. Ehkki ma polnud purjus, olin joonud piisavalt, et mitte olla nii terane nagu tavaliselt. Siis tuli peakelner meie laua juurde, et öelda:

      „Leedi Constance tervitab ja tal oleks hea meel kui teie hiilgus ja teiega koos õhtustav noor daam ühineksid tema peoga ülakorrusel. Armuline proua on veendunud, et te naudite tema pidu. Kohal on ka mitmed kuulsad daamid ja härrad teatrist.“

      Hertsog pöördus minu poole ja ütles:

      „Seal saab lõbus olema ja me ei pea ju teab mis kauaks jääma. Kes teab, äkki saab sinu karjäär sealt tuult tiibadesse.“

      Leidsin, et ettepanek on ahvatlev, sest olin alati tahtnud kohtuda tippnäitlejatega teistest teatritest.

      „Tahaksin minna küll,“ vastasin.

      „Tänage leedi Constance’i,“ ütles hertsog ülemkelnerile, „ja andke talle teada, et