Armastuse vang. Barbara Cartland

oli kaste maas ja pargi madalamates kohtades hõljus udu.

      Nartsissid olid õide puhkenud ja puudel oli näha esimesi rohelisi pungasid.

      Talv oli olnud külm ja loodus puhkes ärkvele hiljem kui tavaliselt ning seetõttu tundus kevad Sorildale veel teretulnum

      Sorilda armastas kevadet. Kevad oli temas alati taaselustanud usu ja lootuse, et peale silmaga nähtava maailma on veel teinegi maailm.

      Kevad kuulutas kõigile, kes seda kuulda tahtsid, et midagi ei olnud kadunud. Midagi ei surnud, mis poleks taas sündinud.

      Võib-olla algab ka minu jaoks kevad? mõtles ta endamisi.

      Sorildale meenus, et kuigi ta oli eelmisel aastal ennast tihti üksikuna tundnud, paistis talle, et ees terendavad siiski uued väljavaated.

      See oli olnud täiesti õigustamatu optimism ja edasimineku asemel tundis ta nüüd, et läks hoopis tagasi.

      Eelmisel nädalal tabas Sorildat löök, mida ta oli ammu oodanud. Onunaine teatas, et Sorilda õpingud on puhas raha raiskamine.

      “Sa oled õpingute jaoks juba liiga vana,” ütles hertsoginna. “Ja üldse, mis mõte on kogu sellel õppimisel?”

      “On niipalju asju, mille kohta ma tahaksin rohkem teada saada,” vastas Sorilda. “Palun laske mul jätkata, vähemalt muusikatundidega.”

      “Kes sinu arvates tahaks sind kuulata?” vastas Iris teravalt. “Pealegi, sinu onu ei saa seda endale rahaliselt lubada.”

      See polnud tõsi. Sorilda teadis, et Iris nõudis onult iga viimse kui penni, et see siis enda peale kulutada.

      Sorilda poleks eales arvanud, et üks naine võib nii lühikese ajaga koguda endale nii suure hunniku riideid ja ehteid.

      Mõned tema ehetest olid Nuneatoni suguvõsa pärandusesemed. Aga Irisel oli ka hulgaliselt uusi ehteid, mis ta oli hertsogilt välja meelitanud, teades, et too ei suuda talle midagi keelata.

      Uskumatu, mõtles Sorilda, et kuigi onunaine ostis endale riideid ja ehteid, mis läksid maksma terve varanduse, võis ta samas puhtast pahatahtlikkusest piirata ja keelata oma abikaasa vennatütrel mitte ainult osta ilusaid kleite, vaid ka rikastada oma vaimu.

      “Palun… palun,” lunis ta, “laske mul jätkata muusikatundidega, vähemalt suve lõpunigi.”

      “Ei!” tõmbusid hertsoginna huuled rangeks kriipsuks.

      “Sa peaksid õppima käituma nõnda, nagu sul kästakse,” ütles ta silmi kissitades, “ja olema tänulik, et sul katus pea kohal on. Ma usun, et sul leidub küllalt sugulasi, kes oleksid nõus sind enda juurde elama võtma.”

      “Sellest peate te küll onu Edmundiga rääkima,” vastas Sorilda.

      Ta teadis, et hertsog ei sallinud oma sugulasi ja poleks seega hertsoginna ettepanekut Sorilda mujale saata eriti tõsiselt võtnud.

      Peale seda jutuajamist mõtles Sorilda, et oleks igatahes parem, kui ta läheks kasvõi mõne eaka nõbu juurde, kes teda tegelikult enda juurde ei tahaks.

      Miski ei saaks olla hullem kui lossi jäämine ja päevast päeva Irise pahatahtlikkuse talumine.

      Aga ta teadis, et isegi see ei olnud väljapääs.

      Hertsog põlgas oma sugulasi ega tahtnud nendega suhelda. Pealegi oleks riivanud tema uhkust tõsiasi, et ta peaks neile seletama, miks Sorilda ei saanud tema juurde lossi edasi jääda.

      Ratsutamine oli Sorildale ainus võimalus pageda; ainsad hetked, kui ta sai olla üksinda ega pidanud täitma onunaise vastuvaidlemist mittesallivaid käske.

      Majast eemale ratsutades meenus Sorildale, et Huxley oli soovitanud tal krahvi põlenud tamme lähedalt pika ratsutamisraja juurest otsida.

      Juhatused erinevatesse krahvkonna paikadesse algasid ikka ütlusega: põlenud tammest keerake paremale, keerake vasakule või pöörake põhja poole. Põlenud tamm oli maamärk, mis kujutas endast välgutabamuse saanud puu põlenud tüve.

      Umbes pooletunnise ratsutamise järel jõudis Sorilda tarastatud piirini, mis lahutas hertsogi ja krahvi maavaldusi.

      Hertsogi maad laienesid kaugele itta ja lõuna poole. Vaid põhja poolt piirasid neid krahvi maavaldused, mis olid Winsfordi perekonnale kuulunud mitmeid põlvkondi.

      Kohe üle piiri paiknes pikk, tasane maalapp, mida oli alati pikaks ratsutamisrajaks kutsutud.

      Eelmine krahv oli seal oma võidusõiduhobuseid treeninud. Sorilda oli kuulnud, et krahvi poeg ehitas võidusõiduteed hoopis maavalduse teise otsa.

      Tallis kõneldi, et võidusõidutee polnud veel valmis. Seetõttu polnud Sorilda sugugi imestunud, nähes kedagi tohutu kiirusega mööda pikka ratsutamisrada edasi kihutamas, samal ajal kui ta ise koos Jäälinnuga puude varjus seisis.

      Ratsutaja oli Sorildast kaugel ja tüdruk ootas huviga tema lähenemist. Sorildale meenus, et viimati nägi ta krahvi aasta eest. Ta teadis, et krahv pole mitte ainult väga nägus mees, vaid ka väga hea ratsutaja.

      Krahv vilksatas Sorildast mööda ja neiule kangastus, nagu oleks ratsutaja ja tema suurepärane hobune moodustanud ühtse lahutamatu terviku.

      “Huvitav, kas see on üks krahvi uutest hobustest?” imestas Sorilda.

      Siis peatas krahv ratsu, pööras ringi ja möödus uuesti Sorildast.

      Nüüd liikus ta tunduvalt aeglasemalt. Sorildal õnnestus näha ja imetleda hobust, nii nagu ta seda oli soovinud.

      See oli tore pika laka ja pika sabaga kastanpruun hobune. Iga lihas tema särava naha all mängles. Selgesti oli näha, et tegu oli esmaklassilise puhastverd tõuhobusega.

      Kuigi Sorilda seda ei märganud, oli hobune vaid veidi heledamat kastanpruuni tooni kui tema enda juuksed.

      Kui Sorilda oli piisavalt kaua rippuvate puuokste varjust hobust vaadelnud, vaatas ta ka ratsaniku üle.

      Tulenevalt sellest, et Sorilda oli nüüd aasta vanem, või hoopis sellest, et ta oli krahvi kohta viimase aasta jooksul erinevaid kuulujutte kuulnud, nägi ta nüüd meest hoopis uues valguses.

      “Ta on kütkestav!” ütles Sorilda endale. “Ta on nii kütkestav, et on kahtlemata ohtlik igale naisele, kes talle südame kaotab!”

      2

      Jim jõudis eelmisel päeval Winsford Parki tunduvalt lühema ajaga, kui Huxley oli ennustanud.

      Jim mõtles seda hiigelsuurt, eelmise sajandi alguses ümberehitatud maja nähes, et see polnud mitte ainult kõige muljetavaldavam hoone, mida ta eales näinud oli, vaid et ka siinsed tallid ületasid mitu korda hertsogi lossi omasid.

      Ta ratsutas sissesõiduteele, ületas silla ning pööras siis maja parema tiiva poole, kus asusid köök ja teenijatetoad.

      Jim tundis Winsfordi majapidamist hästi ning teadis, kuhu ta võib hobuse siduda. See tehtud, suundus ta köögiukse juurde.

      Seejärel ta koputas ja astus sisse, otsides kedagi, kellele kaasatoodud teade üle anda. Ta nägi tuttavat kogu väljumas ruumist, mis tema teadmist mööda oli teenijate saal. Ta hüüatas:

      “Betsy!”

      Kaunis näokene pöördus Jimi poole ja üle neiu huulte libisenud hüüatus ei jätnud kahtlustki, et tal oli hea meel meest näha.

      “Tere, Jim! Ei osand sind täna oodatagi!”

      “Ma ei osand ise ka arvata, et mind seie saadetakse,” vastas Jim. “Kuda sul läeb?”

      “Kõik ästi,” vastas Betsy. “Aga see põle ikke sama, mis nagu lossis töötamine, teades, et sa lähedal oled.”

      “Mina olen sind ka igatsend,” ütles Jim vaiksel häälel. “Ma olin päris irmul, kui ertsoginna su ära saatis ja sa pidid ära seia kodust kaugele tulema.”

      “See oli ia, et kokk mu ikke seie võttis,” ütles Betsy. “Ta ütles, et annab mulle võimaluse, sest ta oli mu taati tund, kui too veel väike oli.”

      Jim