Armastuse vang. Barbara Cartland

päeval,” ütles ta oma peegelpildile, “muutun ma nii tähtsusetuks, et lakkan lihtsalt olemast.”

      See mõte tekitas temas valu. Kuigi ta püüdis sellele mitte mõtelda, oli see alati olemas.

      Talli jõudes andis ta kirja tallipoiste ülemale Huxleyle.

      “Tema kõrgeausus palus selle koheselt Winsfordi mõisasse toimetada,” selgitas Sorilda.

      “Obesed ei võistle innukalt, preilna Sorilda, sest neile ei meeldi konkurents, mis nad siin näevad,” naljatas tallipoiss.

      Sorilda teadis, et see on familiaarne kõnepruuk. Samas aga kohtlesid lossi teenijad teda ikka veel nõnda, nagu oleks ta äsja lossi saabunud laps, kes vajab lohutust oma kurvas kaotusvalus.

      “Ma soovin, et saaksin näha krahvi uusi hobuseid,” ütles ta.

      “Järgmine kord, kui te läete ratsutama, preili,” vastas Huxley, “minge põlend tamme juures üle piiri.”

      “Sa tahad öelda, et krahv käib pikal ratsutamisrajal ratsutamas?”

      “Kõigil päivadel, kui kõrgeauline lord maal on.”

      “Niipea kui mul võimalus avaneb, lähen ma teda kindlasti vaatama,” naeratas Sorilda. “Krahv on suurepärane ratsutaja.”

      “Parim, keda mina näind olen!” nõustus Huxley. “Me kõik tahame, et ta karikavõistlused võidaks, mitte et tal halvad šansud oleks vai midagi.”

      “Ole oma sõnadega ettevaatlik, et mõni “autsaider” temast viimasel minutil mööda ei kihutaks,” narritas Sorilda.

      Sorilda teadis, et Huxley oli parandamatu hasartmängur. Ta oli Sorildaga tihti oma panuseid arutanud ja Sorilda tundis alati rõõmu, kui mees võitja peale oli panuse pannud.

      “Ärge te irmutage mind midagist, preili Sorilda!” protesteeris Huxley. “Oleks irmus kahju, kui te ei võtakski Ascoti kuninglikust ratsavõistlusest osa, nagu me ikke lootsime.”

      Sorildale meenus, et nad olid sellest eelmisel aastal rääkinud. Sorilda oli Huxleyle kinnitanud, et onu lubab tal kindlasti kaheksateistkümne aastaseks saades Ascoti võiduajamisel osaleda.

      Sorilda oli sellest alati unistanud, aga tänu uue hertsoginna saabumisele oli tema osavõtt Ascoti ratsavõistlustest sama tõenäoline kui tema sattumine põhjanabale.

      Huxley luges Sorilda näost, et oli tütarlast kurvastanud. Ta lisas:

      “Te veiks proovida Jäälinnuga ratsutada, tema sõrgetsiliiges on nüid paranend. Aga olge temaga ell. Ei julge tallipoiskesel temaga enne ratsutada lasta, kui ta jälle vanaviisi on.”

      Sorilda mõistis, et see oli Huxley viis teda lohutada. Tüdruk oli alati Jäälinnuga ratsutanud, kuni hobune ühel hüppel liigese välja väänas.

      “Ma olen homme hommikul kell kuus valmis ratsutama minema!” ütles ta.

      “Ma jään teid ootama, preili Sorilda,” vastas Huxley. “Veidike liikumist teeb teile aiva kasu.”

      Huxley teadis, miks Sorilda polnud mitu päeva ratsutamas käinud.

      Hertsoginna keelas tüdrukul ratsutamas käia ja leidis talle selle asemel kiireid toimetusi või ebameeldivaid ülesandeid, mis olid määratud rohkem karistuseks kui mõnel muul põhjusel.

      Hommikul oli võimalik majast talli hiilida, ilma et keegi seda oleks märganud.

      Sorilda kartis vaid, et Harriet võiks teda märgata. Kahtlemata tekitaks ta palju pahandust, kui ta informeeriks sellest ka oma emandat.

      Järsku meenus Sorildale, et ta ei tohtinud tallis pikalt viivitada.

      “Kell kuus siis, Huxley,” ütles ta naeratades, “ja suur tänu sulle.”

      Ta ei tänanud Huxleyt mitte ainult selle eest, et mees lubas tal Jäälinnuga ratsutama minna. Kui Sorilda tagasi vaatamata lahkus, saatis vana tallimees teda mureliku pilguga.

      Sorilda suundus tagasi majja. Halli jõudes kuulis ta onunaist ülemisel trepimademel kärkimas.

      “Tule siia!”

      Hertsoginna käsk välistas igasuguse vastuvaidlemise. Sorilda jooksis kiiresti trepist üles.

      Hertsoginna haaras Sorildal valusasti käe ümbert kinni ja küsis:

      “Kas sa ütlesid Huxleyle, et tuleb oodata vastust?”

      “Ee-i,” vastas Sorilda, “te ei öelnud mulle seda.”

      “Loomulikult tahtsin ma, et ta seda teeks, sa igavene lollpea!” ütles hertsoginna. “Jookse ruttu ja ütle talle, et ta peab vastuse tagasi tooma. Ja palu lakeil vastus toimetada sinu, mitte minu kätte. Kas said aru?”

      Hetkeks vaatas Sorilda teda suurte silmadega. Vastust andmata läks ta kärmelt trepist alla ja suundus tagasi talli.

      Tema kahtlustused selle kohta, et hertsoginna oli krahvist huvitatud, osutusid nüüd tõestatuks. Sorilda oli kindel, et nad olid teineteist tundnud juba enne Irise abiellumist.

      Talli jõudes märkas ta, et üks hobustest oli juba saduldatud ja valjastatud, ning livreed kandev tallipoiss oli valmis Winsfordi mõisa poole teele asuma.

      Huxley, kes hoidis käes kirja ja jagas poisile viimaseid juhtnööre, pööras Sorilda taasilmumisel imestunult pead.

      “Ma unustasin öelda,” ütles Sorilda vaikse häälega Huxleyle, “et tallipoiss peaks võtma vastuse ja tooma selle minu kätte.”

      Sorilda tundis rääkides piinlikkust. Huxley pidi nende eelnevast kõnelusest taipama, et Sorilda ei tundnud tegelikult krahvi. Seega oli ilmselge, kellele krahvi vastus tegelikult oli mõeldud. Huxley oli olnud erateenistuses terve oma elu ja teadis hästi, et ükspuha kui kummaline ka härrasrahva käitumine ei tundunud, ei kuulunud see teenijate arutluse alla. Ta vastas seega lihtsalt:

      “Selge, preili. Minu rehkenduse järgi on ta tagasi umbes tunnikese pärast, kui just kauem oodata ei lasta.”

      “Et vaeva vähendada,” vastas Sorilda, “tulen ma ise umbes tunni aja pärast uuesti talli.”

      “Neh, tehke seda, preilna,” vastas Huxley. Ta mõistis, et see oli Sorildale heaks ettekäändeks hobuste seltsis olla.

      Huxley andis tallipoisile juhtnöörid, mispeale Jim juhtis hobuse aedikust välja ja tõusis sadulasse.

      “Ja kiirusta siis seie tagasi!” käsutas Huxley. “Ma tian täpselt, kui kaua võtab aiga Winsfordide ärrastemajani jõudmine!”

      Tallipoiss vastas talle irvitusega, tõstis käe hüvastijätuks mütsi juurde, ratsutas läbi võlvitud väljapääsu ja hakkas siis mööda teed allapoole traavima.

      “Kuna ma juba siin olen,” tegi Sorilda ettepaneku, “võiksid sa mul ühtlasi lasta Jäälind üle vaadata.”

      Huxley lasi ta innukalt hobuse latrisse ja Sorilda uuris looma kinniseotud liigest. Ta rääkis hobusega rahustaval toonil, mispeale see hakkas oma nina neiu nina vastu hõõruma.

      “Homme hommikul kell kuus,” ütles Sorilda Jäälinnule ning tajus sealjuures, et loom sai temast aru.

      Järgmise päeva hommikul lahkus Sorilda Jäälinnuga tallist tunduvalt varem kui plaanitud. Ta kasutas teist väljapääsu, juhuks kui keegi oleks lossiaknast välja vaadanud ja teda märganud.

      Vaatamata sellele, et tüdruk saabus varem, oli Huxley hobuse juba ette valmistanud. Sorilda tundis ärgates elevust, sest võis taas ratsutama minna.

      Ta libistas ratsakostüümi selga, aga kuna ta oli kindel, et nii varajasel tunnil ei satu keegi teda nägema, jättis ta mütsi pähe panemata.

      Selle asemel sättis ta juuksed nii, nagu ta neid tavaliselt kandis, jättes kahele poole nägu vallatud juuksekiharad. Pumat, mille Harriet tema juustesse oli määrinud, tegi juuksed sirgeks. Sorilda juuksed polnud sugugi nii kütkestavad kui varem.

      Igatahes polnud kedagi peale Huxley ja Jäälinnu, kes oleks teda näha võinud. Ja nemad ei armastanud