Armastuse vang. Barbara Cartland

>

      Autori märkus

      Kristallpalee ehitust saatnud vastuolud ja 1851. aasta maailmanäitust puudutavad detailid on ajalooliselt täpsed.

      Maailmanäituse tingimusteta edu taga seisis prints Albert. Kuninganna väljendas kogu südamest oma rõõmujoovastust ja kergendustunnet, öeldes Belgia kuningas Leopoldile:

      “See oli minu elu kõige õnnelikum ja uhkem päev, ja ma ei suuda millelegi muule mõtelda. Tänu sellele suurepärasele ideele on kalli prints Alberti nimi kirjutatud igaveseks ajalooraamatutesse ning meie riik tõestas, et on seda väärt.”

      1

      1851

      Nuneatoni hertsog krabistas hommikulehega, enne kui lausus ärritunud häälel:

      “Selgub, et Winsfordi krahvile on antud Sukapaela orden. Jumal teab, mis ta selle saamiseks tegema pidi.”

      Ta asetas rääkides ajalehe hõbedast hoidjale, mis seisis tema ees söögilaual, ja keskendus taldrikutäie piimaliha söömisele. Ta tegi seda kombel, mis paljastas mõlemale naisele tema kõrval, et ta on ülimalt ärritunud.

      “Krahv oskab kindlasti seda sukapaela oma kasuks pöörata!” ütles hertsoginna.

      Ta rääkis rahustava häälega, aga tema mees tõstis pilgu taldrikult ja ütles teravalt:

      “Sa võiksid ju vaesekese kaitsjaks hakata! Kuninglikul ballil oli üsna selgelt näha, mis sa temast arvad.”

      Hertsoginna kergitas kulme ja vastas häälel, mida tema kasutütar kutsus “väikese tüdruku häälekeseks”:

      “Mida sa sellega öelda tahad, kallis Edmund? Minu arusaamise kohaselt oled sa alati soovinud, et ma oleksin meie lähedaste naabritega viisakas.”

      Hertsog urises midagi oma nina alla ja jätkas hommikueine söömist.

      Sorilda mõistis, et tema onu on armukade, ja mõtles, et see pole sugugi üllatav.

      Sorildale, nagu kõigile teistele lossielanikele, oli suureks üllatuseks, kui hertsog kolm kuud tagasi, vaid nädal peale oma kuuekümnendat sünnipäeva teatas, et kavatseb abielluda endast kolmkümmend viis aastat noorema lesega.

      Alguses mõtles Sorilda, et oleks päris tore, kui majas oleks mõni peaaegu temaealine ja et nad võiksid onunaisega sõbrad olla.

      Tema illusioonid purunesid kiiresti.

      Iris ei vajanud enda kõrvale naisi, eriti selliseid, kes oleksid võinud rivaalideks osutuda.

      Sorildale ei tulnud mõttessegi, et tädi võiks teda rivaaliks pidada. Ta oli valmis uue hertsoginna ilu kogu südamest imetlema. Õige pea aga selgus, et Irise ilu oli, kui kasutada Sorilda lapsehoidja sõnu, vaid “väline”.

      Kuus kuud pärast onu abiellumist seisis Sorilda silmitsi tõsiasjaga, et kodu, mille ta peale vanemate surma oli leidnud, oli tema jaoks muutunud armetuks ja õnnetuks kohaks, kus ta iga päev hirmu tundis.

      Hertsog oli pimestatud, nii nagu ainult vanem mees võib olla pimestatud noorest naisest, ega näinud muud kui vaid abikaasa võrgutavaid võlusid. Tal polnud aimugi, et teiste lossielanike jaoks oli naine tuldpurskav lohe, kes külvas kõikjale pisaraid ja õnnetust.

      Sorilda meelest oli see imekspandav, et samaaegselt kui Iris välispidiselt vastas kõigi ettekujutusele inglist, oli ta seespidiselt kurat ise.

      Sorilda oli noore tütarlapse kohta harukordselt intelligentne. See tuli sellest, et ta oli lapsepõlves veetnud palju aega oma isa seltsis, kes oli silmapaistvalt tark mees.

      Sorilda isa oli Etoni kindluse kapten, akadeemilist kraadi kaitses ta Oxfordis. Kui ta parlamenti sai, räägiti temast kui oma põlvkonna kõige silmapaistvamast noorest poliitikust.

      Kogu rahvas pidas seda tõeliseks tragöödiaks, kui lord Lionel Eaton ja tema naine hukkusid rongiõnnetusel Prantsusmaal, olles teel poliitilisele konverentsile.

      Sorilda elu kukkus sel hetkel ootamatult kokku.

      Kuigi Sorilda onu oli olnud lahke ja võtnud ta elama oma lossi Northamptonshires’is, ei suutnud tüdruk pikka aega teha muud kui kurvastada vanemate kaotuse üle, keda ta oli südamest armastanud.

      Tagasi vaadates tundus Sorildale, et nende kodu oli alati täis valgust ja naeru. Seal valitses armastuse atmosfäär, mida Sorilda lossis elades ei leidnud.

      Onu oli olnud kümme aastat lesk. Tema pojad olid täiskasvanud ja abielus. Vanim poeg, markii, tegi karjääri diplomaadina ja oli Indias asevalitseja.

      Hertsog elas äärmiselt tegusat elu. Ta ei olnud mitte ainult kuninganna usin teener Buckinghami palees, vaid ka krahvkonna administratsiooniülem. Peale selle täitis ta krahvkonnas veel mitmeid teisi ametikohustusi.

      Sorildale ei turgatanud kordagi pähe, et onu oli tegelikult üksildane. Ning et, nagu paljud mehed enne teda, igatses ka tema haarata kinni noorusmõnudest, enne kui ta nende nautimiseks liiga vanaks osutub.

      Seetõttu oli onu sobiv sihtmärk proua Iris Handley taolistele inimestele, kes otsisid oma ilule vastavat positsiooni.

      Irisel oli loomulikult terve hulk austajaid, aga enamik neist oli abielus, ega suutnud seetõttu pakkuda naisele seda, mida ta ihkas, nimelt veel ühte kullast sõrmust.

      Iris oli hertsogiga tutvunud suurel vastuvõtupeol, kus ta sattus saatuse seletamatu viperuse tõttu hertsogi kõrvale istuma.

      Hertsogi kõrvale plaanitud lauanaaber, üks mõjukas vanem naisterahvas, oli viimasel hetkel haigestunud. Selle asemel, et kogu laud ümber paigutada, pani võõrustaja vanadaami kohale hoopis Iris Handley.

      Polnud sugugi üllatav, et hertsog, kes enamasti pidi, nagu ta ise ükskord mainis, saatma lõunasöökidel “linnapea naist”, leidis meeldiva üllatusega, et ta on pandud istuma kõige kaunima naise kõrvale, keda ta eales näinud oli.

      Mehed olid tavaliselt pimestatud, kui nad Irist esmakordselt nägid.

      Tema helesinised silmad, blondid juuksed ja roosakas-valge jume vastasid keskmise mehe arusaamadele sellest, kuidas üks naine peab välja nägema. Seda arvamust oli kujundanud kuninganna, tänu kellele oli moes kõik väike, armas ja naiselik.

      Sellel õhtul hertsog veel ei aimanud, et ta oli kadunud mees alates hetkest, mil Iris talle oma sinisilmadega otsa vaatas.

      Sorilda oli esimene, kes tajus, et onunaise välimus on vastuolus tema iseloomuga.

      Irise ja hertsogi abielu sõlmiti nii kiiresti, et Irisel ei olnud aega külastada Nuneatoni lossi enne, kui temast sai hertsoginna.

      Hertsog oli korraldanud Irisele traditsioonilised vastuvõtupidustused – lossielanikke kostitati Thyte Barnis piduliku söömaajaga, küla ning tee lossi oli kaunistatud pidulike auväravatega ja õhtupimedas korraldati uhke tulevärk.

      Kui Iris sel päeval kaarikust välja astus, seljas kõige laiem krinoliin, mida Sorilda iial näinud oli, peal taftist mantel, mis sobis tema silmadega ning peas samas toonis jaanalinnusulgedega kaunistatud paeltega kübar, võttis tema ilu Sorilda hingetuks.

      Siis jooksis ta onu juurde, pani käed ümber tema kaela ja ütles:

      “Õnnitlused, onu Edmund! Ma tõesti loodan, et sa saad väga, väga õnnelikuks! Me kõik ootame põnevusega kohtumist sinu pruudiga.”

      “Siis pead sa temaga kohtuma, mu armas,” vastas hertsog heatujuliselt.

      Ta pöördus oma naise poole ja ütles:

      “See on mu vennatütar Sorilda, kes elab siin minu juures. Ma olen kindel, et teist saavad head sõbrad.”

      “Elab sinu juures?”

      Selles küsimuses oli teravust, mis pani Sorilda kangestuma.

      Onu oli ometi naisele rääkinud, et ta lossis elab? arutles Sorilda mõttes.

      “Jah, jah,” vastas hertsog. “Sorilda vanemad hukkusid traagilistel asjaoludel. Mul pole siiani olnud aega sulle sellest rääkida, mu kallis.”

      Sorilda tegi reveransi ja jäi ootama. Ta märkas hertsoginna silmis järsku ilmet, mis tekitas tunde, nagu oleks äkiline külm tuulehoog temast üle puhunud.

      Hertsog ei märganud midagi ja näitas õhinaga oma uuele naisele tema tulevast