Armastuse vang. Barbara Cartland

tajus ta, et Iris tundis krahvi suhtes rohkem kui vaid heanaaberlikkust.

      Alati kui krahvi nime mainiti, ja seda juhtus üsna tihti, ilmus Irise helesinistesse silmadesse pilk, mis Sorilda meelest erines tunduvalt tema tavalisest külmalt kalkuleerivast pilgust, millega Iris enamjaolt maailma põrnitses.

      Poleks olnud sugugi imestamapanev, kui noor hertsoginna oleks olnud krahvist sisse võetud.

      Sellest ajast, kui Sorilda lossi elama tuli, kuulis ta krahvist kõnelemas nii onu kui tema külalisi. Ka teenijate, mõisa talupoegade, jahimeeste, puuraiujate ja kõigi teiste ümberkaudsete hulgas oli ta tihti jututeemaks.

      Esmakordselt nägi Sorilda krahvi iga-aastasel koertega jahiretkel, mida hertsog lossis korraldas, ja talle oli kohe selge, miks meest ümbritsesid nii paljud kuulujutud.

      Krahv polnud mitte ainult äärmiselt kena mees, mis huvitas eelkõige naisi, vaid ta oli ka suurepärane ratsutaja. Ta ratsutas uhkemalt kui ükski mees, keda Sorilda eales näinud oli.

      Edaspidi sai ta teada, et krahvi hobused olid sama silmapaistvad kui nende peremees. Krahv oli eelmisel aastal võitnud Ascoti karikavõistlused ja eeldati, et ta võidab ka sel aastal.

      Hertsogi suhted krahviga olid enne hertsogi abiellumist rahumeelsed, kui mitte sõbralikud. Üleöö aga sai naabrist, kellega hertsog alati rahujalal oli olnud, ühtäkki vaenlane.

      “Ma ütlen sulle ühte asja,” jätkas hertsog kärkival toonil, mida ta kasutas äärmise ärrituse korral, “mind üllataks üliväga, kui me avamispidustustelt tagasi tuleksime, ilma et me oleksime oma elu kaotanud või tuhandete langevate klaasikildude poolt lõhki kistud!”

      Hertsoginna hakkas naerma.

      “Mina ei karda, Edmund, ja ka sul ei maksa end üles ärritada, et tõestada selle ettevõtmise ohtlikkust.”

      “See ei ole mitte ainult ohtlik, see on selge hullumeelsus!” vastas hertsog. “Kui ma kaks nädalat tagasi Londonis käisin, kuulsin ma viimast idiootsust, mis selle inetu monstrumiga seotud on.”

      “Mis see küll olla võiks?” küsis Sorilda innukalt.

      Ta oleks nii väga tahtnud Kristallpaleed oma silmaga näha. Kui ta tegi ettepaneku, et võiks sel eesmärgil Londonisse sõita, selgitas onunaine talle kiirelt, et ta peab jääma maale ja tal on kategooriliselt keelatud peatuda nende Park Lane’il asuvas linnamajas.

      Sorildale tundus see seda ülekohtusem, et kogu Northampton suundus maailmanäituse ajaks Londonisse.

      Aga ta ei olnud sugugi üllatunud, sest onunaise tunded tema vastu muutusid nädal-nädalalt ja kuu-kuult üha vaenulikumaks.

      “Onu Edmund, räägi ometi, mis toimub?” palus ta.

      Sorilda oli uudishimust lõhkemas ja ignoreeris pahameelekurdu tädi külmade siniste silmade vahel, millega talle püüti märku anda, et tüdruk on liiga pealetükkiv.

      Justkui rõõmu tundes, et tal avaneb võimalus ka veel maailmanäitust maha teha, jätkas hertsog:

      “Selgus, et ristlöövis asuvad kolm suurt jalakat kubisevad varblastest ja kogu väljapanek võib nende poolt rikutud saada.”

      “Miks nad ei mõelnud selle peale juba siis, kui nad otsustasid puud paleesse alles jätta?” küsis Sorilda.

      “Seda mõtlesin minagi,” vastas hertsog. “Kogu idee on algusest lõpuni häbiväärne. Tõsiasi, et selle õnnetu projekti kallal töötab tervelt kaks tuhat töölist, paneb mind tugevasti kahtlema meie riigi selges mõistuses.”

      “Mida nad varblastega tegid, onu Edmund?” päris Sorilda, soovides hertsogi jutu järge kuulda.

      “Kuninganna nõudis, et kohale kutsutaks lord John Russell,” vastas hertsog, “ja lord John soovitas saata jalaväerügemendi sõdurid paleesse varblasi maha laskma.”

      “See oleks ju kõik klaasid purustanud?”

      “Sellele viitas ka prints,” vastas hertsog. Ta oli häiritud, sest Sorilda võttis tal sõnad suust.

      “Mis nad seejärel tegid?”

      “Keegi, ma ei tea täpselt kes,” vastas hertsog, “tegi ettepaneku kutsuda palesse Wellingtoni krahv.”

      “Ja missuguse lahenduse tema pakkus?”

      “Ta olevat maininud, et ta pole mingi linnupüüdja, kuid kuninganna palvel ilmus ta siiski Buckinghami paleesse.”

      Sorilda suutis end vaevu tagasi hoida, aga ta mõistis onu hääletoonist, et kohe tuleb loo puänt.

      Hertsog tegi väikese pausi. Seejärel, peale pilguheitu naisele, et kontrollida, kas ta ikka kuulab, ta jätkas:

      “Wellington, nagu ma aru sain, ütles vaid neli sõna: “katsetage raudkullidega, armuline proua!””

      Sorilda plaksutas käsi.

      “Oo, see oli küll tark, väga tark temast!”

      “Ja mis edasi juhtus?” küsis hertsoginna, teades, et talt seda oodatakse.

      Ta polnud kõnelusest eriti huvitatud. Talle tundusid meeliköitvad vaid vestlused, mis puudutasid tema enda isikut.

      Hertsog turtsatas naerma.

      “Räägitakse, et varblased lendasid reas Kristallpaleest välja ja sellest ajast pole neid enam näha olnud.”

      Sorilda naeris ja onu naeris ka. Sorilda mõtles, et nüüd on onu taas paremas tujus, sest ta nautis lugude jutustamist.

      Hetkeks oli ta Winsfordi krahvi unustanud.

      Hertsoginna tõusis lauast.

      “Sorilda, ma olen kindel, et sul on parematki teha, kui siin hommikusöögilaua taga istuda,” ütles ta vastuvaidlemist mitte salliva häälega. “Tegelikult on mul sulle mitmeid ülesandeid, mida sa võiksid minu buduaaris teha. Tule minuga kaasa ja ma näitan sulle.”

      Sorilda polnud küll veel kohvijoomist lõpetanud, aga ta teadis, et ei maksa viivitada ja järgnes alistunult hertsoginnale. Ta jälgis, kuidas krinoliin õõtsus hertsoginna väikese kogu ümber.

      Ja äkki tundis ta ägedat pahameelepuhangut, kuna hertsoginna ettekirjutuste kohaselt ei tohtinud vaalaluust raam, mis tema enda kleiti toetas, olla laiem kui kaks jalga.

      Tundus äärmiselt kahetsusväärne, et Iris oli tulnud Sorilda ellu ajal, kui ta hädasti uusi riideid vajas, sest oli vanadest välja kasvanud.

      Tegelikult oli Sorilda plaaninud sõita Londonisse, et osta vajalikke kleite ja mantleid ning sinna juurde sobivaid kübaraid, mis järgisid kuninganna poolt juurutatud viimast moodi.

      Siis aga toimusid hertsogi üllatuspulmad ja riided jäidki ostmata.

      Peale uue hertsoginna range hirmuvalitsemise algust oli Sorildal võimatu osta midagi, mida tema onunaine heaks ei kiitnud.

      “Ma olen alati ise oma riideid valinud,” protesteeris ta.

      “Sa peaksid laskma minul otsustada, mis on sinu jaoks parim,” oli Iris rangelt vastanud.

      Selgus peagi, et see, mida Iris “parimaks” pidas, oli Sorildale hoopis kahjulik.

      Hertsoginna oli otsustanud teha kõik, et röövida Sorildalt tema hea välimus.

      Hertsoginna lubas Sorilda kleitide valmistamisel kasutada vaid ebameeldivat kollakaspruuni kangast, mis muutis tütarlapse naha kahvatuks, ning igavat halli tooni, milles Sorilda nägi välja nagu kummitus.

      Polnud mingit mõtet onule kaevata, kuna mees oli täielikult oma uue naise talla all. Ta oleks nõustunud kõigega, mida Iris ka välja poleks pakkunud, niikaua kuni naine naeratas ja meelitas teda viisil, mida hertsog pidas äärmiselt vastupandamatuks.

      Mitte ainult riietevalikuga ei püüdnud hertsoginna Sorilda välimust muuta.

      Sorilda oli üllatunud, kui ühel õhtul enne õhtueinet astus tema magamistuppa hertsoginna toatüdruk. Ta oli kõhn ja ebameeldiv naine, kes kandis hertsoginnale ette kõigest, mis allkorrusel juhtus.

      “Tere