Armastuse vang. Barbara Cartland

võttis lahkelt vastu häid soove ja õnnitlusi. Tema armsal näol säras naeratus. Sorilda arvates võis see ära petta kõiki, kes teda paremini ei tundnud.

      Tundus lausa uskumatu, et üks naine suutis vaid mõne nädalaga muuta täielikult ajaloolist ja mõjukat atmosfääri, mis valitses lossis.

      Ja ometi just seda Iris tegi.

      Muutused ei tulenenud mitte ainult sellest, mida ta ütles. Iris haaras lossis võimu fanaatiliselt ambitsioonika naise apla ahnusega.

      Miski ega keegi ei tohtinud tema teel ees seista. Kõik pidi olema täpselt nii, nagu tema soovis.

      Loss oli alati olnud üsna sünge ja kõik toimus seal aeglaselt, nagu poleks ajal mingit erilist tähtsust.

      Järsku oli loss äratatud uude ellu ja hoolimata sellest, et mõnedki uuendused olid teretulnud, oli viis, kuidas need ellu viidi, ning kuidas uus käskijanna neid juurutas, murranguline.

      Mõned vanemad teenijad saadeti nii kiiresti pensionile, et nad ei jõudnud arugi saada, mis toimub. Ainuüksi see tekitas kõigis ebakindlust.

      Sorilda tajus seda viisis, kuidas teenijad kiiresti ja närviliselt majas ringi liikusid. Talle tundus, et nende kindlustunne oli riisutud hetkel, kui nad seda kõige vähem ootasid.

      Mis puutus Sorildasse, siis ei raisanud Iris eriti aega ja tegi talle vägagi arusaadavalt selgeks, et tal pole mingit soovi oma võõrastütre saatjadaamiks hakata.

      Sorilda ei tähtsustanud ennast sugugi üle, kuid ta oleks olnud suisa loll, kui ta poleks aru saanud, et hertsoginna silmapilkse vastumeelsuse põhjuseks oli tema hea välimus.

      Sorilda ema oli austria verd ja Sorilda oli emalt pärinud tumepunased juuksed, mis olid omased tuntud Viini kaunitaridele. Tema silmad olid selget rohelist värvi ja nahk, nagu võiski arvata, oli pehme kui magnoolia õieleht.

      Nende kolme aasta jooksul, mis Sorilda pärast oma vanemate surma lossis oli elanud, oli viieteistkümneaastasest ilusast lapsest sirgunud kaunitar, kelle ilu oleks kahtlemata ülistatud, kui ta oleks Londonis elanud.

      Hertsog ei näinud veel mingit vajadust Sorildat seltskonnaeluga tutvustada, kuna tütarlaps näis rahul olevat oma eluga lossis.

      Kuigi ta ähmaselt tajus, et varem või hiljem tuleb tal Sorildat tutvustada Buckinghami palees kuningannale ja ta peab leidma mõne vähem vastumeelse sugulase, kes hakkaks Sorilda saatjadaamiks.

      Hertsogit olid alati väsitanud lugematud Eatonid, kes enamasti lipitsesid, kui nad temaga kohtusid, või pommitasid teda kirjadega, mida ta harva lugema vaevus.

      Vastupidiselt oma isale ei kujutanud hertsog end kunagi ette perekonnapeana, mingi isafiguurina, kelle poole kõik abivajajad võiksid pöörduda.

      Selle asemel eelistas ta lävida vaid paari sõbraga. Teisi hoidis ta lihtsalt käeulatuses.

      See tähendas, et lossi saabunud külalised olid enamasti hertsogi-ealised. Kuna hertsog ei püüdnud Sorildat kunagi kellelegi teisele tutvustada, kutsuti tütarlast harva krahvkonna pidudele.

      Põhjuseks oli ka see, et enamik inimesi kartis Sorilda onu.

      Ta oli tõepoolest aukartustäratav mees. Nooruses oli ta olnud äärmiselt kena ja aastad polnud sugugi vähendanud tema hinnangut iseenda tähtsuse osas.

      Ta pidas end tavalistest inimestest peajagu paremaks ega näinud mingit põhjust seltsida kellegagi, kes teda ei huvitanud või lõbustanud.

      See puudutas ka neid, keda lossi kutsuti. Sorilda oleks end väga trööstitult ja üksildasena tundnud, kui ta poleks aktiivselt enda harimisega tegelnud.

      Koostöös hertsogi järelevaatajaga, kes oli tema isa poolt tööle võetud, õnnestus Sorildal saada endale mitte ainult koduõpetajanna, vaid ka terve rida noori tudengitest koduõpetajaid, kes tulid krahvkonna eri nurkadest, et talle eratunde anda.

      Kui hertsog ka pidas tema haridust liiga kalliks, ei öelnud ta seda kunagi välja. Kuna Sorilda valis sellised õppeained, mis huvitasid teda kõige rohkem, omandas ta peagi hariduse, mis oleks sobinud pigem mehele kui noorele naisele.

      Aasta tagasi, kui Sorilda oli saanud seitseteist, teatas koduõpetajanna, et tal on aeg lahkuda. Hiljem oleks tal oma vanuse tõttu olnud raske uut töökohta leida. Sestpeale tundis Sorilda end üpris üksijäetuna. Hoolimata koduõpetaja lahkumisest jätkas ta muusikatundidega. Samuti moodsate keelte ja klassikute teoste uurimisega.

      Ometi teadis Sorilda, et peagi peab ta onule selgeks tegema, et teda kui täiskasvanud naist ei saa enam kauem klassiruumis kinni hoida.

      Siis oli saabunud Iris ja ei võtnud kuigi palju aega, kuni Sorilda mõistis, et teda ei kavatsetud hoida mitte klassiruumis, vaid hoopis tagaplaanil.

      Nagu paljud kaunid naised, oli ka Iris põhjendamatult armukade kõikvõimalike konkurentide peale.

      Ta tahtis üksi tähelepanu keskpunktis olla, kogu aeg ja igal võimalikul hetkel, nii päeval kui ka öösel.

      Ja iga naist, kes polnud tõeliselt vana või inetu, pidas ta võimalikuks rivaaliks. Seetõttu oli Sorilda välimus talle lossi jõudes ebameeldivaks üllatuseks.

      Kui hertsog oli vastanud oma naise märkusele, püüdis Sorilda teda vaigistada, öeldes:

      “Ma arvan, et põhjus, miks Winsfordi krahvile Sukapaela orden anti, seisneb selles, et ta on algusest peale toetanud prints Alberti plaani rajada Kristallpalee.”

      “Kust sina seda tead?” küsis hertsoginna.

      Enne kui Sorilda jõudis vastata, sekkus hertsog:

      “Tüdrukul on õigus, see on algusest lõpuni olnud üks neetult rumal idee! Ainult kuutõbine võib endale ette kujutada, et klaasist on võimalik paleed ehitada. Ja rüvetada nõndamoodi Hyde Parki on suurim pettus ja kelmus, mis on selle maa rahvast tabanud!”

      Hertsog rääkis vihaselt ja Sorildale meenus, et peaaegu samu väljendeid kasutas üks parlamendiliige alamkojas esinedes.

      Hoolimata vastuseisust, mis tuli nii hertsogitaolistelt väljapaistvatelt inimestelt kui ka ajakirjanduse poolt, oli Kristallpalee ehitamine jätkunud.

      “Pane mu sõnu tähele,” ütles hertsog häält tõstes, “kogu asi osutub inetuks läbikukkumiseks ja mind ei üllataks sugugi, kui palee kukuks kokku samal hetkel, kui Tema Majesteet seda avab!”

      Ta lisas turtsatades:

      “Mida rohkemat võikski oodata aednikupoisilt, kellele on antud luba end arhitektiks nimetada?”

      Sellega osutas ta, mõistis Sorilda, Joseph Paxtonile, kes oli üks selle sajandi kõige märkimisväärsemaid mehi.

      Ta oli tõepoolest alustanud elu aednikupoisina, aga peagi oli temast saanud Devonshire’i hertsogi soosik ja ilma igasuguse arhitektuurialase hariduseta sai ta kuulsaks kui Catforthi konservatooriumi, hertsogi Derbyshire’i mõisamaja kujundajana.

      Ajalehed osutasid halvakspanuga, et Paxton oli prints Albertile Kristallpalee projekti asemel esitanud lohaka skitsi, mis põhimõtteliselt kujutas ootamatult suuremõõtmelist kasvuhoonet.

      Hertsog polnud sugugi ainus, kes ettevõtmisele hukatust ennustas.

      Sorilda luges pidevalt ajalehti ja leidis lugematul hulgal artikleid, kirju ja ettekandeid, mis teavitasid, et palee variseb rahvahulga sammude poolt tekkinud vibratsiooni tõttu kokku.

      Parlamendi liige ja tähtsaim konservatiiv kolonel Charles Sibthorp kuulutas oma südame suurimaks sooviks, “et see neetud ehitis, mida kutsutakse Kristallpaleeks, paisataks puruks”.

      Teised olid kindlad, et rahesadu peksab kildudeks, äike purustab või vihm uputab palee. Aga Kristallpalee ehitamine jätkus ja Sorilda oli lugenud, et ehitustööd hakkasid lõpule jõudma. Ka kõige vaenulikumad kriitikud hakkasid aru saama, et juhtumas on midagi väga erilist.

      Kuninganna pidi Kristallpalee avama 1. mail, kahe nädala pärast.

      Hertsog oli päris algusest peale prints Alberti unistuse tuline vastane, kuigi Sorilda oli päris kindel, et Buckinghami palees ta nõnda ei väljendunud.

      Sorilda