Armastuse vang. Barbara Cartland

ta läeb Londonisse?”

      “Arvata võib. Tema Majesteet ei saavat ilma ärrata akkama, nagu ma kuulnd olen.”

      “Ja mina arvasin, et Tema Majesteedil on prints Albert.”

      “Ongi!” vastas Jim. “Aga nõnda nagu kõik naesterahvad, tahab temagi, et tal oleks veel mitu meest käepärast.”

      Jim rääkis sundimatult, siis aga lisas ägedalt:

      “Mitte et ma ei lööks maha iga meest, kes proovib su ümber tiirelda. Ja seda ütlen ma sulle meeldetuletuseks!”

      “Ei sa pia küll armukade olema,” ütles Betsy.

      “Kas kõrgeauline ertsoginna kavatseb Nuneatoni ärrastemajja jääda?”

      “No kuhu siis veel?” küsis Jim, “ja irmus kena saab meil kõik omme olema, nagu ma ennist ütlesin, kuigi ega sääl tallis niipalju ruumi ei ole, kui ma tahaks.”

      Betsy ei vastanud, ta mõtles.

      Kogu tema tähelepanu köitis plaan, kuidas viia lõpuni see erakordne idee, mis talle nagu taevast kaela oli sadanud.

      Peale krahvi nägemist ratsutas Sorilda koju. Ta mõtles, et oleks äärmiselt kahju, kui krahv ei saakski onunaise korraldatud õhtusöögile tulla.

      Sorilda arvas, et ümbrikus, mille ta talli Huxleyle viis, oli kutse, mis toimetatati edasi Winsfordi härrastemajja.

      Kui Jim vastusega tagasi saabus, viis Sorilda teate üles Irise kätte. Hertsoginna haaras Sorilda käest teate ja ootas avamisega niikaua, kuni Sorilda oli toast lahkunud.

      “Mul ei lubata pidusöögist osa võtta,” mõtles Sorilda valjusti.

      Sorilda otsustas, et peab krahvi kindlasti nägema. Tal oli plaanis piiluda teda üle käsipuu või koorilauljate rõdult, mis asus suure banketisaali kohal. Banketisaali kasutati tavaliselt külaliste vastuvõtuks.

      Rõdu äär oli tihedalt kinni kaetud. Sorilda oli eelmisel vastuvõtul avastanud, et sealt oli võimalik jälgida all toimuvat pidu, ilma et keegi tema sealviibimisest arugi oleks saanud.

      Sorilda mõtles, et oleks huvitav krahvi lähedalt näha. Kuigi kui talle antaks valida, siis vaataks ta parema meelega pigem krahvi hobuseid.

      Samal õhtul, kui Sorilda sõi onu ja onunaisega õhtusööki, ütles hertsog:

      “Kuna ma niikuinii homme Londonisse sõidan, võiksin ma sama hästi ka sinu parandamist vajava kaelakee kaasa võtta. Siis poleks vaja seda käskjalaga saata.”

      “Kas te kavatsete Londonisse sõita, onu?” küsis Sorilda.

      “Jah, ma pean kohtuma Tema Majesteediga,” vastas hertsog. “See on üsna tüütu, sest alles eelmisel nädalal külastasin ma Buckinghami paleed. Igatahes, eile hommikul sain ma kirja, milles teatati, et Tema Majesteet loodab kohtumisel Töölisklassi Olukorra Parandamise Komiteega minu toetusele.”

      Sorilda mõtles onu juttu kuulates, et hertsoginna teadis arvatavasti juba eile krahvile kutset saates, et hertsog kavatseb Londonisse sõita.

      See tundus imelik, aga ta pidi teadma.

      Kirjad saabusid tavaliselt varahommikul ja hertsog ning hertsoginna avasid need oma magamistubades enne, kui nad alla hommikust sööma tulid.

      Seepärast imestas Sorilda, miks kutsus Iris krahvi õhtusöögile, kui ta teadis, et tema meest kodus ei ole?

      Vaevalt mõtles ta külalist üksinda võõrustada?

      Ja siis äkki Sorilda taipas, et Iris kutsus krahvi õhtusöögile kavatsusega temaga kahekesi olla.

      See oli täiesti võimatu!

      Teenijaid võis küll teatud piirini usaldada, aga alati tuli arvestada tõsiasjaga, et ka nemad on vaid inimesed. Nad arutasid asju mitte ainult lossis, vaid ka külas ja kõrtsis, kus nad oma õlut kaanisid.

      Nuneatoni hertsoginna õhtustamas üksi koos Winsfordi krahviga, see oleks olnud mahlakaks suutäis kuulujuttu, mis oleks kahtlemata kulutulena üle kogu krahvkonna levinud.

      Ei, ütles Sorilda endale. Onunaine on liiga diskreetne, et sellist skandaali tekitada.

      Aga miks siis see kiri?

      Sorilda mõtles selle üle ka veel voodisse heites. Iris oli onule maheda ja täiesti siira häälega kinnitanud, et hakkab teda igatsema, ning et hertsog peab ruttama tagasi nii kiiresti kui võimalik.

      “Nüüd, kui sa oled abielumees, mu kallis, peaks kuninganna mõistma, et ta ei saa sinu peale enam nõnda palju loota kui varem.”

      “Ma olen täiesti nõus,” vastas hertsog, “ja ma võin sulle kinnitada, et ma ei soovi sugugi sind siia maha jätta ja ilma sinuta Londonisse sõita.”

      Äkilise mõtte ajel lisas ta:

      “Miks sa ei võiks minuga kaasa tulla? Me võiksime jääda veel üheks ööks ja käia ooperis.”

      “See oleks vägagi nauditav,” vastas hertsoginna, “aga ma ei saa nii lühikese ettevalmistusajaga reisile minna. Ma ei ole nõnda liikuv nagu sina. Pealegi, me sõidame õige pea Londonisse maailmanäituse avamisele.”

      Hertsogi nägu läks süngeks.

      “Loomulikult, see ripub ka veel meie peade kohal,” ütles ta, “nõnda pöörast rahva raha raiskamist oleks lausa talumatu pealt vaadata, kui sina minuga ei tuleks.”

      “Loomulikult tulen ma sinuga, mu armas abikaasa,” vastas hertsoginna.

      Hertsogile valmistasid naise sõnad rõõmu ja ta suudles Irise kätt.

      Järgmisel varahommikul, pärast kärsitut rüsinat, mille käigus jagati viimaseid juhtnööre, unustati reisikotte ja peeti lõputuid arutlusi, missugust mantlit on sellel aastaajal kõige sobivam kanda, hertsog lahkus. Sorildale tundus onunaise soovimatus onuga kaasa minna veelgi kummalisem kui eelmisel päeval.

      Kaks nädalat tagasi saabusid hertsog ja hertsoginna maale. Sellest ajast alates kurtis hertsoginna pidevalt, et ta sooviks hoopis Londonis olla. Sest maal jäid nad ilma ballidest ja vastuvõttudest, millest Iris ilmtingimata soovis osa võtta.

      Hertsoginnaks saamisest alates oskas Iris hinnata tõsiasja, et kõik uksed, mis tema ees varem suletuks jäid, olid nüüd lahti. Ühe Suurbritannia juhtiva hertsogi abikaasana oli tema ühiskondlik positsioon kõigutamatu.

      Kindlasti mõjus Irisele frustreerivalt teadmine, mõtles Sorilda, et tema uutel kostüümidel oli vaid kaks imetlejat – tema abikaasa ja võõrastütar, samal ajal kui Londonis oleks ta kuulnud üldist kiiduavaldust iga kord ballisaali sisenedes.

      Hertsoginna leidis sel päeval Sorildale mitmeid ülesandeid. Pealelõunal ta ütles:

      “Täna sööme me õhtust kell seitse, sest ma soovin varem puhkama heita. Ma tunnen ennast kurnatuna, kuna viimasel ajal on mul olnud nii palju tegemist.”

      Ta ei paistnud sugugi väsinud, mõtles Sorilda, vaid nägi eriti kena välja uue soenguga, mille Harriet oli talle daamide ajakirja viimase numbri järgi seadnud.

      Nad õhtustasid alumise korruse väikeses söögisaalis. Selle asemel, et nagu tavaliselt viriseda söögi ja kõige muu üle, tundus hertsoginna olevat täielikult mõtetesse süvenenud.

      Sorilda ei julgenud midagi ütelda, kartes seeläbi endale hertsoginna meelepaha kaela tõmmata.

      Peale õhtusööki läks hertsoginna üles buduaari ja andis teenijatele käsu kustutada nagu tavaliselt kõik mittevajalikud tuled.

      See tähendas, et kõik teenrid suundusid teise majaosasse ning vaid kaks vana öövahti jäid valvesse. Nad tegid majas iga tunni järel ringkäigu ja kontrollisid, kas kõik aknad ja uksed on ikka kinni.

      Hertsogi ja hertsoginna toad asusid lossi läänetiivas, iidse torni läheduses. Tornid asusid kahel pool niinimetatud hoone moodsat osa.

      Tegelikult oli maja ümber ehitatud kakssada aastat tagasi. Tollane arhitekt nõudis, et hoone algset välimust