Armastuse vang. Barbara Cartland

vastas Sorilda.

      Harriet ei vaevunud isegi vastama. Kuna Sorilda teadis, et tegu oli käsu, mitte palvega, istus ta alistunult tualettlaua ette.

      Harriet võttis välja portselankarbi. Sorilda jäi seda küsivalt silmitsema.

      “Tema kõrgeausus arvab, et teie juuksed paistavad kuivad, preili,” seletas Harriet.

      Ta avas karbi ja hakkas midagi, mis hilisemal vaatlusel osutus tumedaks pumatiks, Sorilda juustesse määrima.

      Sorilda juuksed kaotasid tänu sellele oma värvi ning muutusid niiskeks ja pehmeks.

      Seejärel seadis Harriet Sorilda juuksed kuklale tugevasse krunni, põskedele aga jättis ta kaks väikest ja inetut palmikut, mille ta siis neiu kõrvade juures rõngasse keeras.

      Sorilda ei öelnud midagi. Ta teadis täpselt, mida onunaine plaanitses, aga ta ei teadnud sugugi, mida selle vastu ette võtta.

      Võttes arvesse kogu oma praegust olukorda, taipas Sorilda ootamatult, et on täielikult ilma jäetud võimalusest kedagi kohata või kuhugi minna. Ja talle kangastus, kuidas ta veedab lossis kogu oma ülejäänud elu, ilma et tal oleks võimalik sealt kuidagi pageda.

      Kui lossi saabusid külalised, otsis Iris alati vabandusi, et Sorilda ei saaks nendega koos einestada.

      “Meil on seltskonnas üks mees puudu ja seetõttu ei jätku kõigile paarilisi,” võis ta otse hertsogi kuuldes öelda, “aga ma tean, et sa mõistad, armas laps, ja sööd õhtust üksinda. See üks kord.”

      Sama lugu oli ka pidulikkude õhtusöökidega ja kuigi Sorilda oleks tahtnud protestida, et nõnda ei juhtunud mitte see üks kord, vaid kogu aeg, teadis ta väga hästi, et mida ta ka ei ütleks, onunaine leiaks alati mingi vastuse, mida hertsog toetaks.

      Sorilda tundis, nagu tõmbuks lõks tema ümber koomale. Nagu oleks ta eluks ajaks vanglasse määratud.

      Vahel, kui hertsoginna oli eriti ebameeldivalt käitunud, läks Sorilda oma magamistoa akna juurde. Ta vaatas rohetavat parki ja vanu iidseid tammepuid kõrgele taevasse tõusmas, ning tundis end kui trellide taga.

      Nii võisid tunda end kuninglikku päritolu vangid, kes saadeti mõnda eraldatud kindlusesse ja kelle ainus pääsetee sealt oli surm.

      “Kuidas suudan ma seda taluda? Kuidas saan ma jääda igaveseks siia, kui mind nõndamoodi koheldakse?” küsis ta endalt.

      Kui palju ta ka ei üritanud, ei suutnud ta leida ühtegi väljapääsu, ühtegi moodust, kuidas lakata mõtlemast neile nähtamatutele takistustele enda ja vabaduse vahel.

      See kõik oli hertsoginna süü, aga Sorilda tundis ka ennast vastutavana. Puhtast rumalusest polnud ta enne pulmi onuga oma tulevikust rääkinud.

      Aga Sorilda poleks ka oma metsikumates unistustes kujutlenud, et onu, kes tundus vana ja konservatiivne, võiks ootamatult alustada uut elu koos noore naisega.

      Sorildale oli üsna ilmselge, miks Iris oli hertsogiga abiellunud. Kuna Sorilda oli läbinägelik, pealegi veel naine, nägi ta selgelt Irise pingutusi hoida hertsogit oma ilu vabatahtliku orjana.

      Vahel aga langes Irise näo eest võlts mask ja Sorilda võis näha, et ta oli tüdinud ja kurnatud elust vanaldase abikaasa kõrval. Tundus, et isegi hertsoginna positsioon ei suutnud korvata lugematute austajate kadumist, kes teda kunagi olid ümbritsenud.

      Sorilda polnud päris kindel, millal ta esmakordselt adus, et tema onunaine on Winsfordi krahvist eriliselt huvitatud.

      Sorilda märkas Irise kahvatusinistes silmades süttimas ebaharilikku tulukest niipea, kui krahv jutuks tuli. Ja tema hääletooni, mis naistega vesteldes oli tavaliselt külmalt ükskõikne, kui mitte söövitavalt ebaviisakas, sigines äkki mingeid sooje noote.

      Mis see ka polnud, Sorilda jaoks muutsid need märgid, mis ilmusid krahvi nime mainimisel, Irise tunduvalt inimlikumaks.

      Nüüd, kõndides hertsoginna järel mööda koridori, ütles Sorilda:

      “Kas te kavatsete krahvile kirjutada ja teda Sukapaela ordeni saamise puhul õnnitleda?”

      Sorilda kõndis onunaise taga, ega saanud näha tema nägu. Ometi tajus ta, et Irisele see idee meeldis.

      Peale väikest pausi vastas hertsoginna:

      “Ma olen veendunud, et see oleks korrektne käitumine. Ma paraku ei tea, kas krahv asub oma maa- või Londoni kodus?”

      “Ta on siin Winsford Parkis.”

      “Kust sina seda tead?”

      Küsimus oli terav.

      “Tallipoisid rääkisid eile, et krahv oli toonud terve rakendi jagu uusi hobuseid, kelle ta Tattersallsist oli ostnud.”

      Sorilda mõistis, et tegelikult teadis hertsoginna täpselt, kus krahv parajasti oli.

      Ta ei suutnud seletada, kuidas ta seda teadis. Ta oleks nagu Irise mõtteid lugenud.

      “Sel juhul peame me paluma ta õhtusöögile,” hüüatas krahvinna. “Tagasihoidlik pidu oleks äärmiselt tore! Ma loodan, et su onu ei kavatse sel ajal pidevalt Kristallpaleest jaurata.”

      Nad suundusid trepist üles ja hertsoginna juhtis nad buduaari, mis asus tema magamistoa kõrval.

      Buduaaris lõhnasid lilled, mis olid pärit köetavast kasvuhoonest ja seal oli veel ka eksootilise prantsuse parfüümi lõhna. See lõhn saatis Irist igal pool.

      “Nii, las ma vaatan…” ütles hertsoginna akna all asuva sekretärlaua juurde minnes, “…ma pole kindel, kas kõrgeauline lord kavatseb oma maamajja kauemaks jääda, seega on parem, kui ma saadan kutse kohe mõne tallipoisiga teele. Ma kirjutan selle kohe valmis ja siis sa võid selle talli viia. Ütle Huxleyle, et kiri tuleb otsekohe Winsfordi mõisasse toimetada.”

      Sorilda ootas. Ta teadis, et tema usaldamise põhjuseks oli vajadus lõunasöök onu eest nii kaua saladuses hoida, kuni seda polnud enam võimalik ära jätta.

      Kuni hertsoginna kirjutas, vaatas Sorilda buduaaris ringi ja märkas, et Iris oli sinna kogunud lossi parimad ja kalleimad asjad.

      Seal olid Nuneatoni suguvõsa miniatuurid, mis pärinesid juba Tudorite ajast; teemantidega kaunistatud nuusktubakatoosid, mis olid kingitud eelmisele hertsogile asevalitseja poolt; oonüksist kell, mille seierid olid kaunistatud kalliskividega ja kellaga komplektis olevad küünlajalad.

      Paljud väikesed nipsasjad olid varem asunud võõrastetoas või lossi teistes tubades, enne kui need siia toodi.

      Sorilda pidi endale tunnistama, et kõik see moodustas sobiva tausta hertsoginna ilule. Ometi mõtles ta hämmastusega, nagu mitmeid kordi varem, et miks kellelgi, keda on õnnistatud sellise kauni näo ja täiusliku kehaga, ei ole samasugust südant ja hinge.

      Sorilda polnud ainus inimene lossis, kes kannatas Irise salasepitsuste all ja keda ilusa väljanägemise pärast karistati.

      Teenijannad, kellel polnud muud süüd kui vaid ilus näolapp, vallandati ilma soovitusi andmata. Ja Sorilda teadis, et tema enese saatus oleks olnud samasugune, kui ka temast oleks olnud võimalik samal teel lahti saada.

      Hertsoginna lõpetas kirja, pistis selle ümbrikusse ja pitseeris kinni.

      “Kiirusta nüüd talli, Sorilda,” ütles ta teravalt, “ja kui sa oled kirja Huxleyle üle andnud, ära raiska hobustega aega, vaid tule jalamaid tagasi.”

      Sorilda ei vastanud. Ta võttis kirja ja kõndis läbi toa.

      Ukseni jõudes vaatas ta tagasi ja nägi hertsoginna silmis pilku, mis pani võpatama.

      “Miks ta küll mind nõndamoodi vihkab?” küsis ta trepist alla minnes eneselt.

      Ta nägi pikas kuldraamiga peeglis enda peegelpilti ja mõtles, et ta näeb elegantselt riietatud ja harukordselt ilusa hertsoginnaga võrreldes haletsusväärne välja.

      Oma õlitatud juuste, mittemidagiütleva kleidi ja krinoliiniga, mis nägi välja nagu krinoliini naeruväärne imitatsioon, sarnanes ta pigem vaeslapse või mõne vaese poodniku abiga.

      Ainus,