Tõlkinud Eva Luts Toimetanud Leiger Luts ja Ats Miller Kaanepilt Meelis Krošetskin 365 lk „Tähevaade” on „Taevasselennu” järg. Spensa on hea piloot ja krellid on kaugemale kosmosse surutud, kuid inimkonna tulevik on lootusetu, kuni nad on Detritusel lõksus. Ja siis korraga ilmub võõras laev. Üsna inimesesarnane tulnukas saab maandumisel raskelt viga, kuid annab Spensale võimaluse, millest ta lihtsalt peab kinni haarama.
Suguvõsa legendi kohaselt näeb Chloe Wright 25. sünnipäeva ööl unes oma tulevast meest. Chloe ei usu saatust ja on seega rabatud, kui tema elutee ristub nägusa võõraga. Arizona Smith on kõik, mida Chloe ühes mehes näha ihkab. Kuid Chloe ei kavatse armuda – liiatigi ei jää Arizona kunagi kuskile pikemalt pidama, ent mehe jalustrabavad suudlused ja vastupandamatu võlu panevad Chloe ühtäkki mõtlema, kas legendis pole siiski iva…
Kaanepilt © Meelis Krošetskin, 2021 Tõlkinud © Iris-Barbara Jeletski, 2021 Toimetanud Eva Luts Sari: Sündmuste horisont
Harry Dresden on kutsutud telesaatesse, kuhu minemiseks on tal rohkem kui üks põhjus. Aga võlurid ja tehnika ei käi kokku, nii et kui saatesse tuleb Punaste Vampiiride üks juhte, kaob Harry kontrolliloits ja tulemuseks on parasjagu tulevärki. Harry peab vastu võtma vampiiride duelliväljakutse. Ja siis võtab ta vastu töö – kadunud on midagi äärmiselt väärtuslikku ja haruldast. Ja Susan on tagasi; ja nagu jutu käigus selgub, mitte ainult Harry pärast. Nii et lisaks oma elu eest võitlemisele duellil tuleb takistada pahasid inimesi tapmast.
„Loodusfoto lugu ja lumm” on rohkelt illustreeritud käsiraamat fotograafiahuvilistele, nii algajatele kui professionaalidele. Raamat käsitleb pildistamisel ette tulevaid väljakutseid, lähtudes autorite pikaajalisest looduse pildistamise kogemusest. Fotografeerimise tehnilise poole kõrval pööratakse erilist tähelepanu pildistamise sisulisele küljele. Kuidas jäädvustada pildile lugu? Kuidas tabada lummavaid hetki, kus sõnad on üleliigsed? Kuidas pidada fotojahti?
Käsiraamatule on lisatud kaks põhjalikku indeksit – teksti indeks ja pildiallkirjade indeks. Need annavad kasutajale täiendava võimaluse raamatust olulise leidmiseks.
Kui üldse teha katset kirjanikke parema-halvema põhimõttel kuidagi ritta seada, siis kuulub Antti Tuuri praeguste Soome prosaistide esimese viie hulka kindlasti. Oleme ka siin Eestis rõõmustavalt mitmeid tema teoseid välja andnud. Tuuri raamatute aines on nii avar ja mitmekülgne, et just see teeb valiku raskeks ja vastutusrikkaks. Ta kirjutab Soome ränkadest ajalookäänakutest ja argipäevast, oma kodukandi Pohjanmaa kangetest meestest ja ka neist, kes laiema leiva otsinguil veel enne suurt sõda kas Nõukogude Venemaale või Ameerikasse rändasid.
Varrak on seekord valinud Tuuri romaanidest „Tangopoisid”. Romaan paigutub ühiskondlikus mõttes pingelisse aega – on 1960. aastad, Soome majandus halval järjel ja tööpuudus suur. Nii käivad Soome noored mehed Rootsis tööl. Paralleel Eesti oludega praegu tekib kohe. Ja ometi ei ole „Tangopoisid” ühiskonnaõpetuse täiendav materjal, vaid üks meisterlik romaan noore mehe eneseleidmisest ja armastusest.
Kui tahame autot juhtida, tuleb õppida reegleid, harjutada ja teha eksam. Millegipärast arvatakse, et meediamaailmas saadakse hakkama enda „terve mõistusega“. Ei saa, ka siin on absoluutselt hädavalik ara õppida baasreeglid, et lolliks ei jääks. Seda juhtub alalõpmata, postitatakse ju sotsiaalmeediasse lugusid, mis heal juhul on piinlikud, halval juhtumil rikuvad elu pikaks ajaks. Johanna Vehkoo „Valede paljastamise käsiraamat“ on hädavajalik abivahend, kuidas vähendada isiklikke sotsiaalmeedia riske. Lihtne tekst ja lihtsad reeglid võimaldavad sotsiaalmeedia kasutajatel aru saada, kuidas ära tunda valesid, kuidas infomaailmas mitte kaotada ja enamgi veel, kuidas seal võita!