Ameerika Ühendriikide sõjalise mõtleja ja ajaloolase William S. Lindi „Manööversõjapidamise käsiraamat“ on üks olulisemaid 20. sajandil sõjapidamise arusaamu muutnud raamatuid. Olgugi, et manööversõja põhimõtted on leidnud kasutust alates sõjapidamise algusaegadest, koondas need printsiibid selgesse ja arusaadavasse vormi just Lind. Raamat, mis sai kaante vahele 1985. aastal, on tänaseks jõudnud ka paljude riikide relvajõudude ametlikesse lahingueeskirjadesse ja manööversõjapidamise põhimõtted on omaks võetud kui tänapäevase sõjapidamise alused.
Selles raamatus ei teooritiseerita üleliia, vaid tuuakse selgeid ja kergesti arusaadavaid näiteid manööversõjapidamise rakendamisest rühma, kompanii ja pataljoni tasandil. Eriti oluline on, et väljapakutud lahendeid on rikastatud ajalooliste näidetega, kus need samad põhimõtted on taganud edu lahingus.
See raamat on oluline ka seetõttu, kuna toob esile ja tõestab, et tark ja avatud mõtlemisega sõdur lahinguväljal on see, kes otsustab lahingute tulemuse, mitte kõrgem staap, parem relvastus või reeglite järgi kirjutatud plaan. Kõik sõltub inimesest ja üksusest, milles on sisemine harmoonia ning arusaamine seatud eesmärkidest. Viimaste eelduseks on tõeliste juhtide olemasolu, selliste, kes on oma valdkonnas pädevad, hoolivad inimestest, arendavad neid ise leidma lahendusi ja haarama initsiatiivi.
Originaalraamatule on lisatud kolonel Michael D. Wyly essee manööversõjapidamise õpetamisest läbi tema enda kogemuste. Viimane sobitub suurepäraselt raamatu teemaga ja annab arusaamise headest manööversõjapidamise õpetamise meetoditest.
Mis peamine, käesolevas raamatus kirjeldatud põhimõtted ja mõtteviis on suures osas edukalt rakendatavad ka muudes ametites, kus on tegemist inimeste juhtimisega või motiveerimisega, olgu selleks mis tahes asutus või ettevõte. Öeldakse, et nii elu kui ka äri on võitlus, kus vastaseks on iga probleem, mis vajab lahendamist. Oma konkurenti võidab tavaliselt see, kes suudab probleemi lahendada kiiremini ja soodsamalt. Just selliste mõttekäikude ja lahenduste tarvis on käesolev raamat ka kindlasti hea iga valdkonna juhile, sest inimeste motiveerimise alused tulemuslikemate saavutuste tarvis on valdavalt universaalsed.
Kapten Eero Aija ja reservkapten Rene Toomse
Eleanor Oliphant on õppinud ellu jääma – aga mitte elama.
Eleanor Oliphant elab lihtsat elu. Ta kannab tööl iga päev samu riideid, sööb iga päev lõunaks ühte ja sedasama toitu ja ostab igaks nädalavahetuseks kaks pudelit viina.
Eleanor Oliphant on õnnelik. Tema hoolikalt planeeritud elust ei puudu miski.
Mõnikord puudub aga kõik. Üks väike heategu lööb mõra kaitsevalli, mille Eleanor enda ümber ehitanud on. Nüüd tuleb tal õppida tegutsema maailmas, mida kõik teised näivad pidavat iseenesestmõistetavaks, ja leida endas julgus seista silmitsi minevikuhaavadega, millega tegelemist ta terve elu vältinud on.
Muutus võib teha head. Muutus võib teha halba. Aga kahtlemata on igasugune muutus parem kui… vormitäiteks öeldud „hästi“.
Emad ja tütred, õed ja nõod – nad elasid suviti järveäärses majas, kuni traagiline õnnetus kõike muutis. „Suvi, mis avaldas mõju” on unustamatu lugu perekonnast, kes õpib minevikuga leppima, andeks andma ja üksteist uuesti armastama.
ENNE… Hempsteadid – kaks õde, kes abiellusid kahe vennaga ja said kumbki kolm last – nautisid idüllilisi suvesid. Kohe, kui algas koolivaheaeg, pühkisid naised linnatolmu jalgadelt, et Waseka järve ääres perekonna majas kokku saada. Järve ümbrus oli nõiduslik pelgupaik, kus nad olid õnnelikud ja muretud. Kõik probleemid olid justkui peoga pühitud ja päevad möödusid päikesepaistelises rahulolus. Kuni suveni, mis muutis kõik.
PÄRAST… Pärast seda, kui majast sai ühe õnnetu uppumissurma järel traagiline ja kurb paik, pandi see lukku. Jäädavalt. Murtud Hempsteadi naised ei räägi tol suvel ju…
Tal oli täiuslik elu – kuni mõrvar ta sihikule võttis
Atraktiivne ja iseseisev, peagi kolmekümneseks saav Dina McDermott on elus kõigega rahul… kuni saab teada šokeeriva tõe: ta on USA endise presidendi Graham Haywardi sohilaps. See avastus käivitab plahvatusliku sündmusteahela ja Dina täiuslik elu väljub kontrollialt.
Eksimatu vaistuga ajakirjanik Simon Keller usub, et on sattunud kullasoonele, kui toob päevavalgele segase loo Graham Haywardi kohta, kellel oli salajane afäär, mis lõppes tragöödiaga. Jäljed viivad Simoni Dina ukselävele, kui ta püüab paljastada saladust, mis on määratud raputama poliitikamaailma. Nüüd on külmavereline tapja valinud oma sihtmärgiks Dina, kes peab asuma võitlusse oma elu eest.
Cassie Bradley Wright teab, et unistus sellest, kuidas ülemus ta jalust niidab, on pelgalt fantaasia. Ryan Lawford pole ju tema maailmast. Ja kogu Ryani maailm on äri ja bilanss. Kuid Cassie ei oska arvatagi, et ta armas olemus muudab mehe meelt. Endisest veendunud poissmehest võib veel unelmate peig saada.
Fool’s Goldi jõulumeeleolu mõjub tantsija Evie Strykerile masendavalt. Vigastuse tõttu on ta olnud sunnitud naasma koju pere juurde, kellega pole aastaid läbi käinud. Ning tal pole vähimatki kavatsust alistuda venna parima sõbra võludele ning temasse armuda, kuigi mees on ahvatlev. Kui ta peab tooma lavale jõuluetenduse, tõotab ta, et teeb selle ära ja läheb siis oma eluga edasi ning kolib siit ära.
Blaseerunud advokaat Dante Jefferson hakkab pikkamööda harjuma linnaga, mida kutsub nüüd koduks, kuid väikeste tantsijate jalgade põntsumine ta pea kohal on rohkem, kui ta taluda suudab. Nende jumaliku õpetajaga rääkima minnes pole ta valmis nendevaheliseks ootamatuks tõmbeks. Evie on ta parima sõbra õde, teda ei tohi puutuda, kui ta just pole valmis südamega riskima.
Iga abistaja saab olla keerukasse olukorda sattunud inimese lootuse hoidja. Ka sel hetkel, kui inimene on kaotanud lootuse parema tuleviku suhtes. Nii kõlab raamatu põhisõnum. „Lootuse hoidjale“ esimeses osas on ülevaade neist protsessidest, mida raskustesse sattunud inimene kogeb. Lugeda saab haavatavusest, personaalsest taastumisest, kogukonnaga seotusest, toimevõimekusest ning eneseregulatsiooni muutusest. Teises osas tuleb juttu nüüdisaja sotsiaalala abistaja või kogukonna arendaja jaoks olulistest põhimõtetest, nagu lootus, kohalolu, tugevuste keskmes hoidmine, avatud dialoog, empaatia, ja lisaks on sissevaade suhtlusoskustesse. Raamatu kolmanda osa moodustavad nõustamise protsessi üheksa alaetappi, ülevaated coaching’ust, kogukondlikkusest ja kestlikkusest.
Dagmar Narusson on sotsioloogia doktor ning sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika magister, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi õppejõud, suhtlemistreener, vaimse tervise valdkonnas taastumise mõtteviisi edendaja ja koolitaja. Ta ühendab oma töös kogukonna arenduse, suhtlusoskuste, kogemusnõustamise, avatud dialoogi, coaching’u, inimeste ja looduse elurikkuse põhimõtteid ja väärtuseid.
Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.
Mõrvalood Kopenhaagenis. Kørneri ja Werneri teine lugu
Kopenhaagenis on sügis. Linna kohal ladistab paduvihma, kui südalinna purskkaevust leitakse alasti naise laip. Surnukehal on kummalised sümmeetrilised sisselõiked ja ta on verest tühjaks jooksnud – seesugust mõrvaviisi ei ole politsei kunagi varem näinud.
Uurimine viib inspektor Jeppe Kørneri ja tema kolleegid arstide ja õdede, patsientide ja lähedaste sekka, tervishoiusüsteemi, kus mured on tõsised ja ambitsioonid suured. Jeppe paariline, Anette Werner on sünnituspuhkusel ja tema asemel on Jeppe kaaslaseks pikaldane vanemaealine inspektor Falck. Anette omakorda püüab sisse elada emarolli ja samal ajal omal käel juhtumit uurida. Viimane on kergem kui esimene. Aga sugugi mitte ohutu.
Ja kuidas läheb nuuskur Esther de Laurentil? Teda vaevab raskemeelsus ja ta külastab psühhiaatrit, kes varjab ise tumedaid saladusi. Võrk tõmbub koomale, aga kelle ümber? Kas võrku jäävad need, kelle vaim on habras, või teised, kes nende eest hoolt kannavad?
Katrine Engberg on edukamaid Taani naiskrimiautoreid. Tema raamatuid on avaldatud enam kui 15 keeles. Kopenhaageni Østerbro linnaosa on Katrine kodu juba tema lapsepõlvest saati, praegu elab ta seal koos oma poja ja mehega.
„Tütar” on Neshovite saaga kuues raamat, järg romaanidele „Berliini paplid”, „Erakvähid”, „Rohelised aasad” (eesti keeles kõik 2008), „Andestada saab alati” (2017) ja „Elunautijad” (2018). Margido on lahkunud ja Torunn Neshovi matusebüroo juhtimise üle võtnud, jätkates samal ajal ka vana talu enda omaks muutmist. Aga kui ta soovib oma perekonnanimeks võtta Neshov, katkeb hetkega vaikselt üles ehitatud hea kontakt emaga. Pealegi on tallu oodata külla Erlendit kogu tema seitsmeliikmelise Taani perega. Torunn on murede käes murdumas. Asja ei tee ka paremaks Kai Rogeri poolt Erlendi lastele rõõmuks toodud kaks põrsast. Torunni jaoks on sead läbitud eluetapp, nagu ka Erlend ja Kai Roger. Aga seekord saab Torunn näha, mis puust Erlend tehtud on. Ja võib-olla on lõppkokkuvõttes Kai Rogeril nii mõneski asjas õigus.
Selle raamatuga tõmbab autor saaga lahtised otsad kokku. See on Torunni raamat: romaan naisest, kes on terve oma elu põgenenud, aga nüüd lõpuks julgeb võtta vastutust, seista enda eest ning valida armastuse.
Norra kirjanik Anne B. Ragde (snd 1957) on kirjutanud hulgaliselt romaane ja novellikogusid. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Sigrid Undseti eluloo eest pälvis ta Norra kõrgeima kirjandusauhinna. Suurima tunnustuse on ta saavutanud mitmete auhindadega pärjatud Neshovi-raamatutega. Saaga põhjal on valminud populaarne telesari. Eesti keeles on ilmunud ka tema romaanid „Öine soov” (2010) ja „Ma teen su nii õnnelikuks” (2012).