Oma tuntuimas teoses visandab Campanella ideaalriigi, mille kodanikud elavad omalaadses kommuunis: eraomandit seal ei tunta, kõik tööd tehakse ära ühiselt ning igaüks saab pidada ametit, „mille peale tal kõige rohkem soont ja hakkamist on“. Ridade vahele on mõistagi pikitud ka kriitikat autori kaasaegsete elukorralduse ja tol ajal valitsenud mõtteviiside pihta. Campanella lootis, et Päikeselinna-sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda, ja eri vahendeid appi võttes prooviski ta seda korduvalt teha. Tema katsed olid küll määratud läbikukkumisele, ometi leidsid mitmed tema ideed hiljem edasi arendamist, need oli eeskujuks nii prantsuse revolutsionääridele kui ka XIX sajandi positivistidele ja sotsialistidele.
„Päikeselinna“ uustrükk ilmub redigeeritud tõlkes ning täiendatud kommentaaride ja saatesõnaga.
Jitshak Šami (1888–1949) lühiromaan „Isade kättemaks“, mis seisab Iisraeli heebreakeelse ilukirjanduse alguses, ilmus 1927. aastal ja räägib kahe Palestiina muslimikogukonna palverännakust Moosese hauale, nende omavahelisest konkurentsist ja sellest sündivast tülist.
Sündmused leiavad aset autori sünnipaigas, pealtnäha lihtsa loo muudavad põnevaks autori sügav kohalike araabia fellahite kultuuri ja uskumuste tundmine, rikkalik etnograafiline materjal ning soov kujutada sündmusi ehedalt ja hinnanguid andmata. Lugu vürtsitavad kaunid olustiku- ja loodusekirjeldused ning väga rikkalik kujundikeel.
Novellikogu „Tahan tunda, et elan“ on omamoodi romaan novellides, mille lugudest joonistub ühiste tegelaste toel välja pilt ühe suguvõsa käekäigust XX sajandi Soomes. Pöördelised ajaloosündmused toimuvad taustal, esiplaanile tõusevad sünnid ja surmad, pulmad ja matused – nendes lugudes elavad ja armastavad, kukuvad ja tõusevad jälle jalule tugevad soome naised.