Minu nimi on Ämber. Timmu Ämber. Ma olen detektiivibüroo asutaja, president ja tegevdirektor. Raamat, mida te praegu käes hoiate, on minu detektiivielu kajastav ajalooline dokument. Kõik selles leiduvad faktid on hoolikalt üle kontrollitud. Ma tahtsin lasta pildid joonistada oma äripartneril, aga need ei tulnud tal kuigi hästi välja. Stephan Pastis, koomiksi „Pärlid sigade ees” ja New York Times’i raamatumüügi edetabelis esimesele kohale jõudnud menuki „Larry imedemaal” autor, toob nüüd oma teravmeelsused noore lugeja ette. Ta elab California põhjaosas.
Kui Johannes Gensfleisch zur Laden zum Gutenberg oma maailma esimese trükimasina käima tõmbas, tundis ta, et midagi on puudu. Piibli paljundamine oli küll püha ja tore, aga masin oli kuidagi… avanematu ja igav. Viga oli loomulikult selles, et vanale heale Johannesele ei laskunud õnne trükkida Avanejate "Tõeraamatut"! Nii tema üldiselt geniaalne bisnutt tasapisi ära kärbuski… Eks ta olegi ju loomulik, et tõeraamatu-laadne avanemine peab esmalt teoks saama ikka eestlaste ehk Kungla rahva seas! Spetsialistid kinnitavad, et "Tõeraamatu" lugejatest 95% tunneb stressi kadumist, jõu taastumist, allergiate hääbumist ning loomulikult intellektuaalselt ja meelelist naudingut! Eriliselt õnnelikel lugejatel avanevat käbinääre lausa kahekordselt! Vanarahvas räägib, et kui "Tõeraamat" kevadisel pööriööl voodi alla peita, sünnib perre lapsi nagu jänestel! Lisaks paljastab hüva trükis selliseid saladusi, et tõenäoliselt peavad siinpool sood tegutsevad salateenistused oma mikrofonid ja räim-tomatis konservid kokku pakkima ja kurvalt kodumaale tagasi vantsima. Näiteks lugu "Eesti Vabariigi eelmised elud" teeb kõigile selgeks, et siinkandis tüli norida ei maksa ning Malle Läsna Mangi horoskoop teeb tuleviku eriliselt selgeks. Et eestlased ennast kogemata hiinlasteks ei peaks, avaldas Püha Markkus oma revolutsioonilise maausu horoskoobi. Ja see kõik on vaid jäämäe veepealne osa! Üks eesti loetumaid huumorisaite http://avanejad.weebly.com, asutati omal ajal vastukaaluks Telegram.ee "reptiili-uudistele". Avanejate horoskoop oli 2013 üks loetumaid uudiseid Postimehes (üle 200 000 lugeja).
Genesise asutaja Chris Stewarti „Üle sidrunite” (eesti k 2013) jutustas humoorika loo tema kolimisest kaugesse mägitallu Las Alpujarrases Lõuna-Granadas Hispaanias. „Papagoi puu otsas” kirjeldab Chrisi, Ana ja nende tütre Chloë elu kolm aastat hiljem, kus nad üritavad toime tulla nende koju sattunud inimvihkajast papagoi, Hispaania koolielu, armunud naabrite, ukse taha ilmunud ajakirjanike ja šokiga, et neile niivõrd armsat orgu võib jälle ähvardada oht tammi tõttu vee alla kaduda.
Mõiste “kasvatushirm”, nagu seda üldiselt kasutatakse, viitab paanikale (mis on vastsete lapsevanemate seas tavaline), et see müütiline teadmuse läte mingil põhjusel ei vallandugi. Raamatu keskne eeldus on, et paljud nüüdisaja ühiskonna lastekasvatusstrateegiad annavad tegelikult tagasilööke – kuna olulised teaduslikud teekäänakud on jäetud kahe silma vahele. Sellest tulenevad väärad eeldused laste arengu kohta on moonutanud lastekasvatamise tavasid, koolide õppekavasid ja sotsiaalpoliitikat. Käesoleva raamatu eesmärk ei ole häirekella lüüa, vaid õpetada meid lastest teistmoodi, sügavamalt ja selgemalt mõtlema. Raamatus käsitletud teemad on laiahaardelised, pühendatud võrdsetes osades aju ehitusele ja moraalsetele tõekspidamistele. Need seostuvad igas eas lastega, mudilastest teismelisteni. Autorid on pühendanud eraldi peatükid laste enesekindlusele, ööunele, valetamisele, rassistlikele hoiakutele, intelligentsusele, õdede-vendade konfliktile, teismeea mässule, enesekontrollile, agressioonile, tänulikkusele ja keeleoskuse omandamisele.
Oma lugu on meil kõigil. Mõnel inimesel on neid koguni mitu. Seekord olid lood ju hoopis teisiti. Minu kõrval magas rahulikku und mu tulevase lapse isa. Nüüd ei pidanud ma enam kartma ja mõtlema, kuidas üksinda lapse kasvatamisega hakkama saan või kas isa tema olemasolust üldse teada tahabki. Kui ma milleski kindel olin, siis just nimelt selles, et Eerole võib loota. Oli ju tema see, kes oma peret ja last tahtis. Nüüd siis oli mehe unistus teoks saamas, kuigi ta ise sellest veel midagi ei teadnud. See on lugu Eestist Soome tööle läinud Hillest – naisest, kes pettumuste kiuste julgeb ikka veel armastusse uskuda. Hoolimata sellest, et laps, kelle ta enda teada puhtast armastusest sünnitab, ootamatult enam tema oma ei olegi. Hoolimata sellest, et mees, kelle kätte ta oma elu usaldab, polegi tegelikult see, kes ta näib olevat. Mari Sajo on sündinud 1968. aastal Pärnus, lõpetanud Tartu Ülikoolis eripedagoogika eriala ning töötanud aastaid logopeedina. Alates 2009. aastast elab ta Soomes. Mari Sajo esikromaan „Võõra õue peal“ saavutas kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel II koha.
Igaühel on oma arvamus sellest, mis koerad targaks teeb. Viimase kümne aasta jooksul on koerte intelligentsuse uurimises toimunud midagi revolutsiooni taolist. On ilmunud väga palju teaduskirjandust, mis käsitleb koerte psühholoogiat ja mis vahetevahel toetab ja vahetevahel ei toeta meie isiklikku arvamust. See raamat avab meile koera kognitiivse maailma, mis on kaugelt keerulisem ja huvitavam, kui me seda siiani võimalikuks oleme pidanud.
Me puutume iga päev ja igal pool – kodus, tööl, reisil, avalikes kohtades – kokku inimestega, kelle kohta ei ole paremat nimetust kui „sitapea”. Neid ei ole lihtne mõista, neid ei saa vältida ja nendega toimetulek nõuab suurt pingutust. Alustuseks tuleb püüda sitapeadest aru saada – ja siin tuleb appi raamat „Sitapead. Teooria”. Aaron James on filosoofiadoktor, California Ülikooli filosoofiateaduskonna abiprofessor. Ta on innukas lainelaudur – tema sitapeateooria tekkis just surfamisel kogetu põhjal – ja ta ei ole sitapea.
Kui 16-aastane Thomas liftis ärkab, mäletab ta vaid oma eesnime. Aga ta pole üksi. Kui lifti uksed avanevad, leiab Thomas end suurel kiviseintega ümbritsetud väljakul teiste poisse seas. Just nagu Thomas, ei mäleta ka välujad (nii nad ennast kutsuvad), miks või kuidas nad sinna sattusid. Kõik, mida nad teavad, on see, et igal hommikul avanevad neid ümbritseva labürindi kivist uksed. Ja igal ööl need sulguvad. Keegi ei taha pärast pimeduse tulekut labürinti lõksu jääda. James Dashneri romaani järgi valmib 2014. aasta sügisel 20th Century Fox’is samanimeline film (režissöör Wes Ball).
Mida vajavad inimesed, et olla terved, terviklikud ja ühel lainel? Rahuliku pereelu põhilised ideed on lihtsad: võta aeg maha, tekita ühtekuuluvustunnet ja naudi pereelu. Autor pakub võimalust normist kõrvale kalduda ja loobuda ühiskonna pean! tahan! tuleb! suhtumisest. Vahetevahel on selleks mõni meetod, teinekord aga pelgalt vaimne häälestatus – sellest teosest leiab mõlemat. Sellest raamatust leiab igaüks vähemalt ühe mõtte, sammu, ülesande, muudatuse, idee või harjutuse, mis aitaks sinul ja sinu perekonnal nautida oma pereelu nii praegu kui ka kogu ülejäänud elu.
Praegu on parim aeg, et olla naine: meil on hääleõigus ja meil on Pillid ja meid pole juba 1727. aastast nõidadena põletatud. Mõned häirivad küsimused on siiski jäänud… Miks ma pean ennast vahatama? Kas mul tuleks kasutada Botoxit? Kas mehed vihkavad mind salaja? Kuidas kutsuda oma vagiinat? Miks rinnahoidja haiget teeb? Ja miks kõik muudkui küsivad, millal ma juba lapse saan? Raamatus “Kuidas olla naine” vastab Briti aasta kolumnist Caitlin Moran kõigile neile ja ka paljudele teistele naiseks olemist puudutavatele küsimustele, toetudes omaenda kogemustele lapsepõlves, teismeeas ja noore naisena.