Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUKaelkirjaku kael
Kohanemine on määrav, teab Inge Lohmark. Lõpuks on ta ju üle kolmekümne aasta bioloogiat õpetanud. See, et kool pannakse nelja aasta pärast kinni, on paratamatus – Ees-Pommeri ääremaa hääbuvas maakonnalinnas ei ole piisavalt lapsi. Bioloogiaõpetaja asub võitlema loodusseaduste järgimise eest, küünitab kaela kättesaamatute viljade järele ning taganeb viimaks usust Darwinisse. Kogu loo toimumispaik on üks selle maailma hullumeelsemaid asutusi: kool. Judith Schalansky sündis 1980. aastal Greifswaldis, on õppinud kunstiajalugu ja kommunikatsioonidisaini. Tema kirjanduslik debüüt, madruseromaan „Blau steht dir nicht“ („Sinine ei sobi sulle“) ilmus 2008. aastal. Raamatu eest „Atlas der ablegenen Inseln“ („Kõrvaliste saarte atlas“) sai ta 2010. aastal raamatukunsti fondi 1. auhinna. Ta elab Berliinis vabakutselise kirjanikuna.
Vihmasaatjad
Ministeerium ja ülikool – linn ja maa – valikuvõimalused ja nende puudumine. Lugeja ees on kaks peaaegu paralleelselt kulgevat elu ja peategelaste võimetus selles elus ettetulevaid vastikuid stsenaariumeid vältida. Ühelt poolt on see lugu üksindusest, töötusest ja depressioonist. Teiselt poolt on see aga lugu seotusest, sõprusest ja võimalusest oma elumustreid muuta. „Vihmasaatjad” on Tänapäeva 2011. aasta romaanivõistluse võidutöö.
Püha Jüri kutsikad
„Püha Jüri kutsikad” viib lugeja tagasi kuulsusrikka ülestõusu päevadesse, mil maarahva paremad pojad tegid mehetegusid ja võitlesid truult oma aadete eest. Otsustavate sündmuste taustal areneb romantiline armastuslugu, mille osalised peavad tulema toime halastamatu vaenlase poolt peale surutud raskete katsumustega. Jutustuse sündmustik leiab aset meile kõigile tuntud paikades ja heidab valgust ülestõusu seni varjul olnud tahkudele. „Püha Jüri kutsikad“ on kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.
Abielu lihtsad tõed. 10 tõdemust, kuidas muuta oma praegune suhe suurepäraseks
"Muuda oma suhe selliseks, nagu soovid! Käes on suhete revolutsioon! See raamat on käepärane ja vajalik teejuht, kuidas tänapäeva maailmas ehitada üles tugev abielu. Menukite autorid Harville Hendrix ja Helen LaKelly Hunt jagavad meiega kümmet olulist tõdemust, mida nad mõlemad on õppinud eduka ja rahuldust pakkuva suhte kohta aastakümnetepikkuse tööga meistriklasside „abielulaborites”, samuti omavahelises suhtes. Igas peatükis tutvustavad nad üht lihtsat tõdemust – näiteks „rahulolematus on maskeerunud soov”, „vastandlikkus on abielu pinnas” või „konflikt on areng, mis soovib toimuda” – ja juhatavad meid seejärel hõlpsate, ent tõhusate harjutuste kaudu, kuidas neid tõdesid igapäevaelus kasutada. Harville ja Helen on aidanud paaridel oma uurimuste, meistriklasside ja nõustamise kaudu abielu muuta. Ent abielu pole isegi abieluekspertidele lihtne asi – aastaid tagasi leidsid nad end ka ise lahutuse äärelt. Nad panid oma abielu uuesti kokku samade harjutuste abil, mida olid õpetanud nii paljudele teistele paaridele, päästes nende abielud ja aidates jõuda tõelise partnerluseni. See raamat on kõigile paaridele. Siin on olemas vajalikud abinõud selleks, et luua kahe inimese vahelisest suhtest rahuldust pakkuv ja õnnelik abielu. „Abielu lihtsad tõed”, kirjutatud hea huumori, arusaamise ja aususega ning varustatud pilkupüüdvate joonistustega, on strateegiline tegevuskava, et luua tänapäevases maailmas tugevamat partnerlust.
Minu Kasahstan
Kas Kasahstan ongi selline, nagu Borati filmi lõpukaadrites näha? Enne Kasahstani elama sattumist arvasin, et leian eest just sellise paiga – nii tugevasti olin eelarvamuste kammitsais. Tegemist ei ole ju populaarse reisisihtkohaga ning ausalt öelda ei tule see suur ja kauge maa enamasti meeldegi, kui just Anne Veski selle presidendile privaatkontserti andma ei tõtta. Kui ma stepi ja mäeaheliku vahele pigistatud Almatõsse mitmeks aastaks elama asusin, avastasin Kasahhimaa eripalgelise looduse ning sõbrunesin tasapisi rikka kultuuripärandiga rahvaga, õppisin elektrigeneraatorit käivitama ning linnatänavatel maasturitega võidu slaalomit sõitma. Meie maja ees tänaval luusisid küll lehmad, kuid aknast paistis võimas Tian Shani mäeahelik. Nüüd soovitan Kasahstani-reisi kõigile, kes on tüdinenud kuurortidest ning väsinud suurlinnadest – see, mis stepitolmu alt välja tuleb, on kirev ja ehe. Katri Kuus
Minu Ameerika I
Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust.
Nõnda kõneles Zarathustra
Friedrich Nietzsche (1844-1900), saksa filosoofi, teadlase, luuletaja ja usukuulutaja põhiteos, tema vaimu ja hinge süntees, ülemlaul uutest väärtustest, aga ka rõõmulaul vanade väärtuste purustamise ekstaasist. "Nõnda kõneles Zarathustra" on üks neist tähtteostest, mis jäävad igavesti ühevõrra ajakohasteks ja ajakohatuiks, ehk nagu Nietzsche ise ütleb, raamatuks kõigile ja ei kellelegi.
Feng shui horoskoobid
Vana-Hiinast pärit feng shui õpetuse eesmärk on saavutada harmooniline kooskõla iseenda ja ümbritseva maailmaga. Inimestevahelised suhted mängivad siinjuures kandvat rolli. Kui suhted lähedastega on korras, on avatud tee teie ellu ka kõigile ülejäänud hüvedele. Siit raamatust leiate nii sodiaagimärkide kui ka Idamaade horoskoobi, nende ühitamise, märkide omavahelised sobivused, soodsad ja ebasoodsad liidud ning erinevad abielutüübid.
Köögiviljakasvataja aabits
Räpina aianduskooli kauaaegse õpetaja Tiina Paasiku kirjutatud "Köögiviljakasvataja aabitsas" käsitletakse kapsaid, sibulaid, juur- ja kaunvilju, vili- ja lehtköögivilju ning vähe levinud köögivilju. Köögiviljad on populaarsed, neid kasvatatakse aedades, kasvuhoonetes ja linnakorterite rõdudel. Huvi uute liikide ja sortide vastu on suur. Autor on kõiki kirjeldatud köögivilju ise kasvatanud ja tunneb hästi erinevate taimede kasvatamise iseärasusi, mida raamatus on käsitletud.
Veidrikud ja võpatused
Olin nüüd väga üksi ja väga kõrgel. Külma liikumatusse õhku tõusis alasti naise kujuline hingeaur. Tihe nagu kadakasuits. Tänavavalgustite paistel sillerdavad lumehelbed langesid õhetavale näole ja ma lasin sel tundel liikumatult enesest läbi voolata. Tundel, mida ma tundsin kunagi, kui paadisillast lahti lasin ja tajusin, et vesi mind kannab, ja mida ma tundsin kord aastaid hiljem, kui Võru kultuurimaja taga peksa sain ning pärast verisel lumel pikutasin ja taevast vahtisin. See oli nii, nagu väljunuks ma kehast.