Markii de Sade´i looming kuulub maailmakirjanduse kõige skandaalsema osa hulka. See on egoistliku mõnuõpetuse õigustus, mille tuum seisneb väites, et inimesed on sündinud erinevate kalduvustega ning igaühel on õigus oma kalduvusi järgides mõnu taga ajada. De Sade´i enda kohta on liikvel vastakaid arvamusi. On käsitlusi, mis annavad markiist pildi kui virilast ja impotentsusele kalduvast psühhopaadist ning naeruväärsest grafomaanist, kes täitis prostituutide piinamise eest pälvitud vanglapäevi ja oma isiksuse väärdumusest tingitud hullumaja-aastaid tekstuaalse eneserahuldamisega. Samas on temas nähtud vaprat vabadusvõitlejat ja peaaegu valgustuse ideelist juhti, kes oli hulljulgete mõtteavalduste tõttu sunnitud vaevlema ligi 30 aastat vanglaüksinduses; või erudeeritud ja sügavamõttelist filosoofi ning peenekoelist psühholoogi, kes oli oma kaasaegsetest tohutult ees; või lihtsalt geniaalset ja suurepärast kirjanikku. Perioodil, mil de Sade varjas end võimude eest La Coste´i lossis, palkas tema abikaasa talle seksuaalorjadeks lapsi, formaalselt muidugi teenijateks. Kui kõik seksuaalselt kuritarvitatud lapsed lossist põgenesid, jäi vabatahtlikult de Sade´i juurde üksainus tüdruk – Justine. "Justine ehk Vooruse õnnetused", esimene raamat, mis autoril õnnestus (anonüümselt) avaldada, on de Sade´i menukaim teos. Kuigi see on üsna tüüpiliselt sade´ilik raamat, erineb ta teistest sellepoolest, et vooruslik minajutustaja ei nimeta ühtegi kehaosa ega tegevust õige nimega, vaid kasutab metafoore. Vahetult enne selle romaani ilmumist teatas de Sade põnevuse üles kruvimiseks ühele oma tuttavale: "Praegu trükitakse ühte minu romaani, aga see on liiga amoraalne, et saata seda nii arukale ja kombekale inimesele nagu Teie. Mul oli raha vaja, mu kirjastaja palus mult midagi eriti pikantset, ja ma kirjutasin talle raamatu, mis suudaks kuradigi katku nakatada. Selle nimi on "Justine ehk Vooruse õnnetused". Põletage see raamat ja ärge seda lugege, kui see peaks juhuslikult Teie kätte sattuma."
Peategelane Catherine Morland oli lapsena mittemidagiütleva välimusega poisilik tüdruk. Seitsmeteistkümneaastasena satub ta Bathi, kus tal tuleb hakkama saada kõigi ohtude ja raskustega, mida elu selles linnas kaasa toob. Lisaks veel peene seltskonna kapriisid – ta kohtab mrs. Allenit, koketset Isabellat ning jultunud John Thorpe'i. Küllakutse Northangeri kloostrisse toob endaga kaasa seikluse, ehkki mitte sellise, nagu neiu ootas. Kuigi ta süüdistab alusetult pahatahtlikku kindral Tilneyt kuriteos, ei eksi neiu siiski mehe loomuses. Ebaromantilise kangelase Henry Tilney abiga saab Catherine viimaks täiskasvanuks ja õpib iseennast paremini tundma.
Hiljaaegu lahutatud uusmeremaalane Sam Nola naaseb Londonisse, kus ta 20. eluaastate alguses oli veetnud paar aastat. On 2003. aasta algus ja mõlemal pool Atlandi ookeani on kõige olulisemaks teemaks Iraagi sõda. Ent Sami jaoks pole elu kunagi olnud parem: tema täiskasvanud tütar soovib isaga suhteid üles soojendada ning Samil on käsil mitu tulutõotavat projekti pangandussektoris. Ent kui ta saab teada, et ühe nädala sees on surnud tema kaks sõpra, hakkavad täiuslikku ellu tungima mõrad… C. K. Stead on Uus-Meremaa prosaist, luuletaja ja kriitik, ta on kirjutanud romaanid „Mansfield” ja „Mu nimi oli Juudas”. 2010. aastal võitis ta ajalehe Sunday Times lühijutu auhinna.
1348. aastal, suure katkuepideemia ajal on ühte Firenze lähedasse villasse varjunud rühm inimesi – seitse neidu ja kolm noormeest, kes hakkavad ajatäiteks ning ohutunde peletamiseks jutustama lugusid. Kümne päeva jooksul jõuab neist igaüks rääkida kümme lugu. Lood on erinevad – ühed ülistavad maiseid rõõme ja lõbusid, teised hoiatavad abielukaride eest, kolmandad pilkavad kloostriasketismi ning jumalasulaste silmakirjalikkust ja liiderlikkust. Niisugune on itaalia renessansiaja suurkirjaniku Giovanni Boccaccio (1313-1375) teose "Dekameron" taust ja saja novelli sisu, mille põhjal itaalia filmirežissöör Pier Paolo Pasolini on 1970.a. loonud suurepärase filmi.
Aasta 2033. Kogu maailm on varemeis. Inimkond on peaaegu hävitatud. Moskva on muutunud radiatsioonist mürgitatud ja koletistega asustatud viirastuslinnaks. Vähesed ellujäänud inimesed on varjunud Moskva metroosse, maailma suurimasse tuumavarjendisse. Metroojaamad on muutunud linnriikideks ning tunnelites valitseb pimedus ja õudus. Artjomil, VDNH elanikul, tuleb minna läbi terve metroosüsteemi, et päästa kohutavast õnnetusest oma jaam, aga võib-olla ka terve inimkond. Metroo 2033 on Dimitri Gluhhovski kultusromaani uus väljaanne. Raamat on euroopa ulmefestivali Eurocon 2007 laureaat – parim debüüt! Raamatu menu on uskumatult suur – seda on müüdud enam kui pool miljonit eksemplari ning see on olnud juba poolteist aastat bestsellerite esikümnes.
Romaan Inglise kaupmehe poja Frank Osbaldistone romantilistest seiklustest oti mägismaal. Peategelane meenutab vanas eas oma nooruse sündmusi, mis viisid ta osavõtmiseni oti mägilaste ülestõusust ja abiellumiseni armastatud naisega.
Prantsuse 19. sajandi kirjanduse igihaljas tähtteos, esmailmumisel ebakõlblussüüdistusega autorile kohtuprotsessi kaela toonud romaan.
Prantsuse kirjanduse klassiku Guy de Maupassant’i tuntuim romaan nägusast sõna- ja tegudeosavast ajakirjanikust Georges Duroyst, kes jultunult endasse naisi armuma pannes teeb ameti-, äri- ja abielurindel peadpööritavat karjääri.
JAAK JOALA OLI 1970.–80. AASTATEL EESTI PARIM LAULJA. Jaagu muusikalist andekust, tema suurepärast harmooniataju ja pillimänguoskust kiidavad paljud tema kaasaaegsed. Ta meeldis laulja ja inimesena publikule nii Eestis kui ka üle kogu Nõukogude Liidu. Korvpalli ei saa mängida vene keeles, aga laulda saab! Võõras keeles laulmine põhjustas õelate pilkeid. Kuid see on showbusiness, seda ei ole mõtet politiseerida ega ideologiseerida. Jaagu särava karjääri, nagu ka tema esinemiskeelu mõned asjaolud on ähmased. Alati võib küsida, miks just tema? Kes oli Jaak inimesena? Nendele ja teistele küsimustele saab parema vastuse seda raamatut lugedes.
„Ta oli külmunud, muljutud ja verine – aga ma tundsin teda. Ta nimi oli Seivarden Vendaai ja palju aega tagasi oli ta olnud üks mu ohvitseridest, noor leitnant, kes viimaks edutati teise laeva komandöriks. Olin mõelnud, et ta on juba tuhat aastat surnud, aga praegu oli ta kahtlemata siin.“ Nii alustab oma jutustust romaani peategelane Breq, kes on poolenisti robot, poolenisti zombi ja kes palju aastaid tagasi oli planeet Shis’urna orbiidil transpordialuseks. Võimas kosmoseimpeerium, mis on aastatuhandete jooksul üha suuremaks paisunud, on nüüd silmitsi tugeva vastasega. Olukorda ei tee lihtsamaks seegi, et impeeriumi praktiliselt surematu valitseja on lasknud endast teha lugematul hulgal kloone, kes kõik on mööda ilmaruumi laiali. Kui Breq alustab oma kättemaksuretke, et õiglus taas jalule seada, vallandab see ettearvamatute tagajärgedega ahelreaktsiooni. Ent see pole kaugeltki kõik. Kui lugu nii lihtne oleks, poleks autor Ann Leckie debüütromaan pälvinud ingliskeelse ulme kõiki nelja tähtsamat auhinda.