Sõprade linn. Joanna Trollope

üksipäini tagasi Londonisse sõitnud. Ta jättis kõik lootusi kandnud uued hilbud Pariisi ja läks koju riietes, mis olid tal olnud seljas siis, kui ta pikalt saadeti, kaasas ainult käekott. Ta naasis Kensingtoni majakesse, mille ta oli uhkusega soetanud, pani ukse kinni, tõmbas alla kõik rulood ja ette kardinad ning lasi end siis vabaks. Alles kolm päeva hiljem helistas ta Gabyle, Bethile ja Staceyle, et neile juhtunust rääkida.

      Stacey ütles, et ta oli seda kartnudki ja et nüüd saab ainult edasi liikuda. Beth oli äärmiselt kaastundlik, kuid möönis, et see ei tulnud tallegi üllatusena. Gaby küsis: „Tahad, ma otsin ta üles ja löön mättasse?”, mis ajas Melissa esimest korda pea nädala aja jooksul naerma.

      Kaks kuud hiljem kuulis Melissa kuulujuttude konfidentsiaalsest allikast, mis kinnitab, et teadmatuse õndsust võimaldatakse meile harva, Connor Corbetti naisevõtust. Mees oli abiellunud temast palju noorema õe sõbrannaga, võluva näolapiga ja majapidamistöödes hakkaja neiuga, keda Connor oli lapsepõlvest saati tundnud ja kirjeldanud Melissale kõigi poolt armastatud koduloomakesena, kes oli pidevalt perekonnas ja enamjaolt üksnes kergelt jalus. Raamatuid täis kuhjatud Hampsteadi maja ülemine korrus oli ilmselt muudetud lastetoaks, akende ette tekitatud praktiliste trellide ja lakke joonistatud pilvestseenidega.

      Melissa ootas, et see uudis ta jalust lööks. Gaby astus läbi, kaasas šampanja – „Šokiravim. Ainus võimalus.” – ja oli rabatud, kui Melissa, silmad kuivad, sellest ära ütles.

      „Ma olen ... minuga on kõik korras. Ma ei tea, kuidas või miks. Aga kõik on korras.”

      „Ta on vaba,” ütles Beth. „Ta on sellest vabaks saanud. Ta ei pea seda tõestama kellelegi peale iseenda.”