Sõprade linn. Joanna Trollope

ma jätkaksin samas vaimus. Kannan hoolt kõigi meie alla kuuluvate ettevõtete eest; nad ei paneks tähelegi, et ma ei istu kogu aeg kontorilaua taga. Töises plaanis ei kannataks miski. Ma pean lihtsalt oma tööaja ümber sättima ja rohkem kodust töötama – nüüd, kui mu ema meil elab. Nagu sa tead, tõin ma mullu meie tiimile viis klienti. Mitte keegi neist ei pea kannatama; ma külastan neid kõiki alati, kui on vaja midagi hinnata või klaarida. Palun vaid, et ma ei peaks olema kogu aeg seotud selle töölauaga selles kontoris. Ma võin kõigi klientide portfooliod iga kuue kuu tagant üle vaadata, nagu ma olen seda alati teinud, aga kodust.”

      Jeff Dodds silmitses teda jätkuvalt, naeratus näol. Siis kummardus ta ettepoole, toetas küünarnukid lauale ja lausus vaikselt, kuid eksimatult rõhutatult: „Ei. Anna andeks, Stacey, aga nii ei saa.”

      Stacey hingas sügavalt sisse, et end koguda. „Miks mitte?”

      Jeffi naeratus hajus. Ta silitas oma lipsu. „Mul on vaja inimest, kes pühenduks karjäärile otse eesrindel. Inimest, kes oleks füüsiliselt kontoris vähemalt kümme tundi ööpäevas. Inimest, kes on piisavalt näljane ja valmis klientide ambitsioonide lainega kaasa minema.”

      Stacey tundis peadpööritavat vihahoogu. „Nii et sa oled valmis loobuma ettevõtte jaoks tõeliselt väärtuslikust töötajast mingi noore kuti pärast, keda motiveerib ennekõike raha?”

      Jeff naaldus vastu tooli seljatuge ja pani sõrmeotsad kokku. „Ma ei ütleks päris nii ...”

      „Seega, su vastus on jah.”

      „Stacey, ma tõesti ei tahaks ajada asja isiklikuks ega ebameeldivaks ...”

      „Seda see juba on,” nähvas Stacey. „Sa võid nõuda, et mõni sinusugune mees töötaks aastaid kuuskümmend tundi nädalas, sest enamikul neist ei ole mõjuvat vastuargumenti perekondlike kohustuste näol. Nad ei pea eriti ka soo- ega rassiprobleemidele mõtlema. Jeff, sul on lihtsam võtta minu asemele mõni meesterahvas, kes küll ei pruugi olla pooltki nii töökas nagu mina, selle asemel et üritada minu palvet täita – on ju nii?”

      Mees laskis tal lause lõpetada ja ütles siis: „Ma ei räägi asendajast.”

      Stacey kuulis ise ka, kui ebaprofessionaalselt tungivaks ta hääl oli muutunud. Ta üritas end kokku võtta ja lausus, püüdes mitte teha seda liiga võidurõõmsalt: „Aga sa ei saa mulle ära öelda, Jeff. Enam mitte. Sa ei tohi minu paindliku tööajaga töötamise palvet tagasi lükata. Tänapäevased seadused ei luba enam paindliku tööaja nõudmisele ära öelda.”

      Mees vahtis teda nagu enne. „Seda ma ei teegi,” sõnas ta.

      „Aga ...”

      Jeff nihkus vaevumärgatavalt, nagu oleks ta pihast kumerdunud, selg kange, meenutades mingil absurdsel moel maapinnale toetatud vibu. „Ma kardan, Stacey, et meil on sinu tasandil ülerahvastatus. Tõsiselt. Seda ei ole lihtne öelda, aga ma pean sinust vabanema. Saa aru, ma pean su koondama – ja see, et sa selle jutuga just praegu minu juurde tulid, oli mõistagi puhas juhus.”

      Sel hetkel oli Stacey tundnud end imepisikesena. Talle näis, nagu oleks ta saanud kerge peapõrutuse ja üritas nüüd kobamisi tagasi reaalsusse tulla. Ta oli lasknud mehel öelda isegi mitmeid kulunud fraase tema panuse kohta ettevõttesse, tema võimekuse kohta teha tiimitööd, isegi selle kohta, kui suurt puudust nad hakkavad temast tundma. Seejärel lausus Jeff, et pikale venivad lahkumised mõjuvad hävitavalt nii lahkuva töötaja kui ka meeskonna moraalile, ja Stacey leidis end sellega nõustumas – nõustumas! –, täis raevu ja meeleheidet. Ta oleks püsti tõustes peaaegu tooli ümber lükanud ja viipas äraütlevalt Jeffi ettepanekule talle takso kutsuda.

      „Ma ei soovi taksot.”

      See oli niivõrd trotslik väike žest, mõtles ta tagantjärele, et see ei läinud isegi arvesse. Jeff ei olnud seda õieti tähelegi pannud. Mees oli koguni käe välja sirutanud, andes Staceyle võimaluse seda põrnitseda, nagu poleks ta kunagi varem ühtki kätt näinud, seejärel sellest mitte välja teha, vaid kõndida mehest mööda, tagasi oma töölaua juurde, kus kõik teda vahtisid, ning need, kes parajasti telefoniga rääkisid, tasandasid lugupidavalt häält, nagu viibiksid matustel. See oli olnud just seda laadi silmapaistev käitumine, mida ta oli kogu elu põlanud ja mille vältimise nimel vaeva näinud. Ta oli läbi ja lõhki meeskonnatöötaja, tegude tegija, muganduja ja diplomaat.

      Aga nüüd ei olnud traagilisel kombel enam mingit meeskonda. Olid jäänud vaid Steve ja koer – jumal tänatud koera eest! – ja siis veel ema. Stacey silmitses katedraali lauget idapoolset fassaadi, mis oli värskelt puhtaks küüritud ning mõjus oma vormis ja hiilguses peaaegu teatraalselt. Ema. Ema, kes oli võidelnud Stacey eest kogu tema lapsepõlve, innustanud teda saama haridust, millest tal endal aimugi polnud. Ema, kes trotsis õpetajaid ja sotsiaaltöötajaid ning juba surnud isa poolt peale sunnitud suhteid, et hoida Staceyt kahe jalaga maa peal ja luua talle õppimiseks kõik tingimused. Ikka selleks, et tüdruk võitleks enda eest ja isegi ei kaaluks kunagi selliseks inimeseks saamist, kes sõltub teistest ja on seetõttu haavatav. Kui Stacey Steve’i koju tõi, oli ema esimene reaktsioon, et poiss on küll meeldiv, kuid samas liiga leebe iseloomuga ja mitte piisavalt ambitsioonikas, seega ei ole ta Staceyle võrdväärne partner. Kuid ajapikku hakkas temagi nägema seda, mida Stacey oli kohe näinud: et lähisuhtesse ei mahu kaht ablast inimest, ilma et seal tekiks ohtlik konkurents. Steve toetas Staceyt algusest peale. Isegi kui Steve ei olnud naisega nõus, tunnistas ta ikka, et naise jutus on iva. Ja ema oli Steve’i omaks võtnud – mitte konkurendina, keda ta oleks saanud aja jooksul painutada, vaid osana Stacey elust. Emale ei saanud ette heita seda, et ta oli õpetanud Staceyle enesekindlust – enesekindlust, mis oli viinud selleni, et temast sai vanempartner FTSE indeksi 250 suurima nimekirja kuuluvas erainvesteeringutega tegelevas firmas, ja seda veel enne viiekümneseks saamist.

      Seesama vanempartner istus nüüd Saint Pauli kirikuaias pingil, hoidis käes telefoni ja jahtuvat kohvitopsi ning seisis silmitsi töötuks jäämisega. Töötuks! Tal polnud enam tööd. Möödunud oli ligi kolmkümmend aastat lakkamatut – ja pealtnäha pingutusteta – töötamist, aga nüüd äkki seda polnud enam. Ta oli läinud Jeff Doddsi juurde, et teha ettepanek paindliku töögraafiku saamiseks ema olukorra tõttu, ja Jeff, ettevõtte kolme meeskonna vanemmänedžer, oli talle ohtrasõnaliselt öelnud, et Stacey andis sellega mehele lihtsalt võimaluse enda koondamiseks. Jeff ei plaani Staceyt kellegagi asendada, ta üksnes muudab oma tiimi nooremaks ja paremini vormitavaks inimkogumiks, keda saaks oma pilli järgi tantsima panna.

      Stacey võttis lonksu kohvi. See oli nüüd leige ja üsna maitsetu. Ta pani topsi sellesama pingi alla, millel istus. Eks see kohvi ostmine olegi pelgalt harjumus. Sama enesestmõistetav nagu põlverefleks. Asendustegevus. Jeff Dodds oli jõudnud sinna, kus ta praegu oli, tänu sellele, et ta oli kahe aasta jooksul ettevõttes töötades teinud vägeva tõusu, ostes ühe vireleva põllumajandusettevõtte ja müües selle kõigest kolm aastat hiljem viis korda kallimalt edasi. Mõnda aega oli teda saatnud imetlev hüüdnimi Traktori-Dodds. Ta võiks, mõtles Stacey kibedusega, kogu ülejäänud karjääri nendel vanadel loorberitel puhata. Jeffi oli ametiredelil edutatud, aina kõrgemale ja kõrgemale, ning nii tuiskas ta mööda inimestest, kes olid tegelikult teinud firma heaks aastate jooksul palju rohkem kui tema selle üheainsa hoobiga. Kuid see oli olnud tähelepanu vääriv ja efektne hoop. Ja selle tulemusena troonis Jeff endiselt kõrgel kohal ettevõttes, millele Stacey oli pühendanud kolmandiku oma elust, Stacey aga istus nüüd töötuna linna avalikul pingil, seljas kontorikostüüm ja jalas kontsakingad, mis mõjusid ühtäkki stiililt sama sobimatuna nagu mõjuks samas olukorras uhke peokleit.

      Ema pärast. Spetsialisti sõnul, kelle juures ema ja Stacey ülikooli kolledži haiglas koos käisid, oli emal subkortikaalne vaskulaarne dementsus. Puhas ebaõnn, ütles meesarst, sest ema ei olnud suhkruhaige, tal ei olnud kunagi vererõhk kõrge olnud ja ta ei suitsetanud. Tõenäoliselt, oletas arst, oli ta jõudnud kolmandasse faasi, võib-olla isegi neljandasse, seega ei olnud haigus veel liiga äge, kuid võis selleks areneda. Kahjustused sügaval ajus asuvates imepisikestes veresoontes olid pöördumatud ja progresseeruvad ning kahjuks ei olnud koliinesteraasi