Sõprade linn. Joanna Trollope

lusika? Või isegi taldriku?”

      Tom pistis kartulisalati suhu ja lutsis sõrme puhtaks. Siis rebis ta salaamist veel kolm viilu, pani ülejäänud paki mustikakarbi peale ja lajatas külmkapi uksed kinni. „Pole vaja.”

      Melissa püüdis mitte märgata rasvaplekke, mille Tomi sõrmed külmkapi ustele jätsid.

      „Mulle meeldiks siiski, kui sa üritaksid veidi tsiviliseeritumalt käituda, kullake. Kas sa ei kavatse isegi tere öelda?”

      Poiss tegi grimassi ja hõõrus käeseljaga suud. Siis lontsis ta üle ruumi ja vajutas Melissa põsele küüslaugulõhnalise musi. „Tšau, emm.”

      Melissa silmitses tema särki. „Sul on täna õhtul jalgpall?”

      „Hoki,” vastas poiss. „Ja ma olen selles täielik koba.”

      „Miks sa siis üldse mängima lähed? Kas sa panid end kirja?”

      Tom kehitas õlgu. „Ei tea,” kostis ta. „Ei mäleta.”

      „Kindlasti sa ei ole täielik koba.”

      „Indialased on super. Meie aastakäigus on neid kolm tükki. Nad on nagu ... vau!”

      Melissa võttis jaki seljast ja sättis selle korralikult teise tooli seljatoele. Ta oli hommikul Tomilt küsinud, kas pojale meeldib tema kleit. Poiss oli teda vahtinud heavy metal’i muusika planeedilt, mis oli tema uusim vaimustus, kõrvaklapid peas, ja kostnud siis: „Ma ei tea. Nad kõik on mustad.”

      „Aga erinevad. Erinevad mustad.”

      Vastuseks oli poiss heli valjemaks keeranud ja talle naeratanud, et edasist suhtlemist vältida. Tal olid täiuslikud hambad – selle eest oli Melissa hoolt kandnud Tomi elu selles etapis, kus ta oli igatahes palju sõnakuulekam, kui ta tundus praegu olevat. Melissa ju üksnes tahtis talle parimat, oli seda alati tahtnud. Aga järjest raskem oli panna poissi ennast seda tahtma, vähemalt mingil mõistlikul moel.

      Nüüd tegi poiss ootamatu hüppe ettepoole, poetades veel ühe kohmaka suudluse kuhugi Melissa parema põsesarna lähedale. „Kas ma saaksin raha?”

      „Ei.”

      „Mamps ...”

      „Sa said nädala taskuraha juba kätte. Täna on alles kolmapäev. Ja pealegi ...”

      „Mida?”

      „Tahaksin täna sinuga koos õhtust süüa.”

      „Miks?”

      Melissa vaatas pojale otsa. „Sest ma tahan seltskonda.”

      Poiss pistis sõrme suhu, et hammaste vahelt salaamit välja urgitseda. „Miks?”

      „Mul on vaja mõtteid mujale saada, et Stacey pärast mitte muretseda. Kardan, et tal ei olnud eriti hea päev.”

      „Noh,” kostis Tom oma sõrme uurides, „eks helista talle.”

      „Ta ei võta toru. Olen talle juba teab kui palju sõnumeid jätnud. Nagu ka Gaby ja Beth. Ma rääkisin nende mõlemaga. Keegi meist ei saa teda kätte.”

      „Tead mis,” lausus Tom, ise oma ideest elavnedes, „sõidame sinna ja otsime ta üles.”

      Melissa istus toolile, mille seljatoele ta oli jaki riputanud. „Ma kaalusin seda.”

      „Noh, lähme siis!”

      „Sul on vaja õppida.”

      „Kurat sellega. Mul on alati vaja õppida.”

      „Ja pealegi ...”

      „Mis pealegi?”

      „Ma ei suuda kunagi otsustada, mida ma peaksin sulle rääkima ja mida mitte.” Ta tõstis pilgu pojale. „Isegi pärast kõiki neid koos oldud aastaid.”

      „Mina küll räägiksin,” ütles poeg vastutulelikult. „Ma võin ju su alati ära blokkida, kui ma ei taha teada.”

      Melissa naeris. „Tõepoolest!”

      Tom viipas külmkapi poole. „Klaasike veini?”

      „Ei, aitäh.”

      Poiss upitas end istuma lauale ema kõrval. Pori tema säärel oli nüüd kuivanud, pruunikashall ja tuhm, ning pudenes jalalt maha.

      „Tom ...”

      „Jepp?”

      „Ma arvan, et Stacey jäi täna tööst ilma.”

      „Vau,” tegi Tom aupaklikult. Ja lisas siis peaaegu kohe: „Aga küllap ta leiab uue.”

      „See ei käi päris nii. Eneseuhkus saab ränga hoobi, kui sa jääd tööst ilma kellegi teise, mitte iseenda otsuse tõttu. Stacey töötas seal ettevõttes juba sestsaati, kui sina sündisid. Õigupoolest ta sai selle töökoha peaaegu samal ajal, kui mina sain teada, et ootan last.”

      „Kas sa siis ei oodanud seda?”

      „Mida?”

      „Rasedust. Sa ütlesid, et sa „said teada”.”

      „Jah. Ikka ootasin. Muidugi ma ootasin rasedaks jäämist.”

      „Kindel?”

      „Täiesti kindel.”

      „Aga,” lausus Tom, „Stacey ei oodanud.”

      „Ma ei usu, et Stacey on kunagi tahtnud rasedaks jääda.”

      Tom hüppas laualt püsti, pakatades äkilisest energiast. „Ma tean, mida teha!”

      „Mida?”

      „Helista Steve’ile, tema teab.”

      Melissa tõstis käed lauale ja silmitses oma sõrmuseid. Initsiaalidega sõrmus vasaku käe väikeses sõrmes ja peenike teemantidega võruke parema käe keskmises. Abielusõrmust polnud, ei olnud ka kunagi olnud. Nii võib juhtuda, kui see ainus inimene, kelle abieluettepanekut sa oled oodanud, abiellub teisega.

      Ta lausus pikkamisi: „Ma ei usu, et mul sobiks Steve’ile helistada.”

      „Miks mitte?”

      „Sest, kullake, tänane päev on osutunud äärmiselt keeruliseks. See võib olla – õigupoolest ma usun, et ongi – päev, kui Stacey tööst ilma jäi. Aga samas on täna täiesti juhuslikult ka päev, kui Steve sai ametikõrgendust.”

      „Ja siis?”

      Melissa ohkas kergelt. „Ma teadsin Steve’i edutamisest.”

      „Ma ei saa aru,” ütles Tom sokke jalast sikutades.

      „Palun, kallike, mitte siin.”

      „Miks see ei peaks siis Staceyt rõõmustama?”

      „See on isevärki lugu,” kordas Melissa. „Vaata, mina teadsin Steve’i edutamisest, sest mina soovitasin seda. Tema firma oli üks mu kliente.”

      Tom ajas end sirgu, sokki käes hoides. Tema paljas jalg on nii imeline, mõtles Melissa – kui vaid ka küüned puhtad oleksid.

      „Oh sa kurjam. Ja sa ei rääkinud sellest Staceyle?”

      „Ei, see pidi olema üllatus. Steve arvas, et kui Staceyl ei õnnestu tööl oma tahtmist läbi suruda, siis on hoop ehk kergem, kui ta kuuleb kodus vähemalt mingeidki häid uudiseid. See oli Steve’i soov.”

      „Aga Stacey on ju sinu sõbranna.”

      „Jah.”

      „Mamps,” lausus Tom tõsiselt. „See ei kõla hästi.”

      „Ei kõla jah.”

      „Mis sul arus oli?”

      „Ma ei tea,” tunnistas Melissa. „Ma tunnen end nii näruselt. Eks ma läksin lihtsalt