Sõprade linn. Joanna Trollope

silmad endiselt kinni. Tal ei jätkunud õhku, et rääkida.

      „Kas teil on süda paha?” päris hääl. See oli naise hääl ja kõlas võõramaiselt.

      Stacey raputas pead.

      „Mul on vett,” lausus naine. „Kas soovite?”

      Nüüd oli tal veidi kergem hingata, mitte küll veel kogu kopsuga, aga ikkagi lihtsam. Ta paotas veidi silmi. Naine, kes oli pingi teises otsas araabia keelt rääkinud, sirutas tema poole plastist veepudelit.

      Stacey naeratas ja tegi liigutuse, mis pidi tähendama „tänan, ei”.

      „Kas telefonis mõjus miski teile kehvasti?” päris naine. Tal oli pea ümber sall, mille serva kaunistasid väikesed hõbedased litrid. „Need telefonid toovad rohkem halbu kui häid uudiseid. See on igatahes üks mis kindel.”

      Stacey tegi tohutu jõupingutuse. „Lihtsalt ... täna ei ole hea päev.”

      Naine torkas veepudeli tohutu suurde vanasse riidest märssi, mis lösutas tema kõrval pingil.

      „Mul on kõik päevad sellised.”

      „Tunnen kaasa,” lausus Stacey mehaaniliselt.

      Naine silmitses teda pinevalt. „Kena kott. Ilusad kingad.”

      „Noh, ma ...”

      „Hädad ei hooli kenadest asjadest.”

      Stacey avastas enda ootamatuks kergenduseks, et ta suudab püsti tõusta. Tundus, et ta suudab jälle ka hingata. Ta ütles: „Aitäh, et huvi tundsite. Ja vett pakkusite. Suur tänu!”

      Naise pilk oli suunatud otse enda ette. „Ma ei saanud seda töökohta.”

      „Oi ...?”

      „Nad ütlesid ...” Ta rehmas käega. „Ei, nad ei öelnudki midagi. Aga ma teadsin. Vale inimene. Valed riided.” Ta piilus vilksamisi Stacey käekotti. „Vale kott. See koht on juba läinud, ütlesid nad. Juba läinud. Aga ma teadsin.”

      „Mul on väga kahju.”

      „Kõigest riiulite täitmine. Õhtuti. Riiuleid täita.”

      Stacey kõikus kergelt kontsadel. „See pole lihtne, eks ole?”

      „Minul küll mitte,” vastas naine, vahtides taas enda ette.

      „Minul ka mitte ... tegelikult.”

      Naine kiikas jälle tema poole. „Teil on ju kodu, kuhu minna?”

      „Noh, jah ...”

      Naine tõstis käe ja vibutas Stacey suunas nimetissõrme. „Eks minge siis sinna.”

      „Aga kas teie ...”

      Naine tegi vaigistava käeliigutuse ja osutas telefonile oma süles, lopsakate seelikuvoltide vahel. „Ma helistan tütrele. Ütlen talle. Ja siis teatan poegadele ja abikaasale. Aga kõigepealt tütrele.”

      „Kas te saate hakkama?”

      Naine võttis telefoni kätte. „Küll ma saan,” lausus ta. „Teie tehke sama. Minge koju ja saage hakkama.”

      *

      Alates kümne aasta tagusest ajast, kui nad olid Islingtoni kolinud, oli Stacey igal hommikul ja õhtul sõitnud tööle ja koju number 4 bussiga. See oli pakkunud mingis mõttes omapärast naudingut – sõita ühistranspordiga Londoni finants- ja ärikeskuste rajooni – City – kontorisse sobivates rõivastes, pruunid bobilõikusega juuksed laitmatult siledas soengus, teiste samasuguste inimeste hulgas. Isegi vihmaga oli bussisõit olnud üürike sõõm teistsugust õhku, pikantne alternatiiv pingeliseks tööpäevaks valmistumisel ning taas väike mõtete setitamise paus enne saabumist koju Steve’i ja Bruno juurde, kus pigem sageli kui harva mängis Steve’i armastatud džässmuusika, ja selle tunde juurde, mis teda tabas, kui ta koridoris kingad jalast viskas, et ta oli puhkeaja igas mõttes ära teeninud.

      Nüüd, lähenedes majale mööda Almeida Streeti tulevat kõrvalteed, avastas ta end ootamas, peaaegu ette kujutamas, sootuks teistsugust kojutulekut. Ta peab juhtunust rääkima – seda loomulikult –, aga pärast seda liigub ta edasi, ja pigem kiiresti. Ta peab hakkama plaanima nii enda kui ka ema tulevikku, ta ei lase Steve’il end haletseda ega Jeff Doddsi teemal jaurata ega anna talle võimalust mängida rüütlit säravas soomusrüüs. Minevik, kinnitas Stacey endale, istudes bussis tülpinud inimeste vahel, kes lugesid tasuta jagatud õhtuseid ajalehti, on nüüd möödas ja nii ka jääb. Bethi elukaaslane töötab personaliotsingufirmas, taeva päralt – mis oleks veel parem võimalus elus uut peatükki alustada kui mitte Claire’i kaasabil? „Te saate hakkama,” oli pingil istuv naine talle öelnud, pannes selle kõlama nagu mantra. „Minge koju ja saage hakkama.” Noh, just seda ta teeb, ja rohkemgi veel. Steve saab võimaluse üksnes põgusalt nördinud kaastunnet väljendada, ja siis on sellele teemale kindel joon alla tõmmatud.

      Kõndides üle väljaku selle kvartali poole, kus ta elas, tabas Staceyt järsku hämming, sest tema maja ei näinud välja sugugi leinava maja moodi. Oli septembri lõpp ja väljas polnud veel kaugeltki mitte pime, kuid kõikidel korrustel põlesid tuled ja tundus, et Steve oli elutoa akendele sätitud hiigelsuurtes klaasist tormilaternates isegi küünlad süüdanud. Stacey oli sellest liigutatud. Kui armas mehest talle niimoodi kaasa elada, mõista, et Stacey jaoks tähendab ühe ukse pauguga sulgumine vaid järgmise – ja tõenäoliselt parema – ukse peatset avanemist. Abikaasa võtab, mõtles Stacey tänulikult ja äkilise optimismipuhanguga, kogu seda vahejuhtumit kui midagi, mis väärib tähistamist.

      Ta torkas võtme lukuauku ja astus majja. Bruno, kes oli teda oodanud meetri kaugusel koridoris nagu alati, viis läbi tavapärase ekstaatilise tervitustseremoonia; kuna tal oli keelatud inimestele peale hüpata, vingerdas ta maruliselt põrandal Stacey jalge ümber, sabaga vastu põrandakive tagudes.

      Stacey kummardus teda silitama. „Tervitus, Bruno, tšau, kena poisu. Oh, ma igatsesin su järele ... Sa oled nii tubli, sa oled nii kena, oh sa mu ...”

      „Tšau!” hõikas Steve alt keldrist.

      „Tere-tere!”

      „Tule alla!” hüüdis Steve. „Tule siia alla!”

      „Heldeke,” ütles Stacey Brunole, „tänane päev ei lakka üllatamast. Mis toimub?”

      Bruno kargas püsti ja tormas keldritrepi poole, sööstis siis aga tagasi, et ärgitada Staceyt enda ees minema. Keldritrepile olid asetatud küünlad ja need põlesid ka köögilaual, ümber jäänõu ja kahe šampanjaklaasi hõbekandikul, mille oli Staceyle kinkinud üks kariloomade kõrvamärgistusega tegelev ettevõte, kelle ta oli kitsikusest päästnud ja müünud – märkimisväärse vaheltkasuga – Argentinasse.

      Ta vaatas naeratades Steve’ile otsa ja sirutas käe välja. „Sa oled imeline,” lausus ta. „Kas me ... kas me tähistame?”

      Mees tuli üle ruumi ja haaras ta enda embusse. Staceyle turgatas pähe, umbropsu ja vahest üsna ülekohtuselt, et Steve oli juba joonud. Tema näol oli nii lai naeratus, et see oleks peaaegu ta näo pooleks rebinud.

      „Muidugi tähistame, kullake,” lausus ta. „Mind edutati!”

      2. peatükk

      MELISSA

      Melissa poeg Tom seisis nende alumise korruse köögis külmkapi ees. See oli muljetavaldav Ameerika stiilis külmkapp, harjatud roostevabast terasest ja kahepoolsete ustega, mis olid mõlemad valla löödud, kui Tom sõi salaamit, kartulisalatit ja mustikaid sõrmedega otse plastkarpidest.

      Ta oli kena poiss, paksude juuste, aga kehva nahaga. Melissa oli Tomi akne ravimiseks kulutanud ohtralt aega ja raha – vistrikud olid hakanud vohama aasta tagasi, kui poiss oli neliteist –, õigupoolest juurdles Melissa sageli, kas ehk talle tegi poja nahk rohkemgi muret kui Tomile endale. Poisil olid jalas jalgpallisokid ja šotiruudulised lühikesed püksid ning